Iseseisvalt mõtlema...

Ülo Vooglaid

Ameerika vanasõna ütleb, et sa võid hobuse küll talutada allika juurde, aga jooma hakkab ta ainult siis, kui tal on janu. Kui tal janu ei ole, siis ta ei joo, mis sest et sa ta allika juurde viisid. Kui tal janu ei ole, kui ta saab läbi ilma joomata, siis ta ju ei joo!

Koolitada ei saa, kui õppija ei taha õppida. Õppijal peab olema õppimise vajadus. Siis saab teda õppimise juures aidata. See sõna “koolitamine” on meil kasutusel täiesti vales tähenduses. Ma sind veel koolitan. Ma sulle veel kurat näitan. Annan peksa. Seda saab teha. See on võimalik. Aga ei saa tarkust anda, kui ta ei taha vastu võtta, kui tal pole seda vaja. See ei ole võimalik. Ma olen rääkinud nagu rikkis grammofon, et haridust ei saa anda, rääkisin siis ja räägin praegu. Aga ega aru ei saada. Pedagoogilised õppeasutused räägivad tänase päevani hariduse andmisest. Haridusminister räägib tänase päevani hariduse andmisest. Eelmine udarakirurg rääkis seda, praegune ajaloolane räägib sedasama. Eelmine füüsik rääkis ka hariduse andmisest. Anda saab parimal juhul tunnistuse mingi õppekava läbimise kohta.

Arutlemise ja otsustamise võimet, enese, maailma ja seoste nägemise võimet on vaja igale inimesele, mitte ainult nendel, kes on kõrgetel riigi- või omavalitsuse ametikohtadel. Otsustamise- ja ettenägemisvõimet on vaja igal ettevõtjal, igal tööinimesel, igal koduperenaisel, igal üliõpilasel, igal õpilasel, igal inimesel.

Pole vähimatki lootust, et keegi teine kuskilt kaugemalt või lähemalt tuleb, elab meie eest ja lahendab kõik meie probleemid.