Demagoogia – Aga sinul on jälle jalad kõverad!

Demagoogia pole võte, mis jäänuks nõukogude minevikku. Järjest enam kasutavad seda tänase Eesti ametnikud ja poliitikud, et mitte positsiooni kaotada.

Demagoogiaga on see paha asi, et põhimõtteliselt võib ju iga jutt ka õige ning väärtuslik olla. Avasta sa ära! Alati ei ole ju demagooge, nende taotlusi ja traagelniite nii lihtne läbi näha, nagu hiljutise elektrihinna tõstmise kampaania puhul. Tohutu hinnatõusu üle arutamise asemel puistati ajakirjandus täis artikleid sellest, kuidas ööd ja päevad koos ministriga ja ilma ministrita arutati hinnatõusu vähendamist. Paljud olid õnnelikud, et elektri hind ei tõusnudki nii palju, kui esialgu oli kõrgelt ja kaugelt (NB! ei Brüsselist ega Moskvast, vaid riikliku aktsiaseltsi juhtkonnalt) teada antud.

Võibolla oleks vaja uuesti avaldada need sadakond demagoogiavõtet, mis nõukogude bürokraatial omal ajal jalad alt ära lõid? Ehk on veel rohtu, mis avitaks ja võimaldaks üldsusel uskuda avaliku elu tegelasi ning osaleda arutlustes ühiskonnaelu põletavate probleemide üle?

Demagoogia, riiklik saladus?

Nõukogude ajal oli demagoogia tabu. Sellest võis rääkida ja kirjutada vaid fa‰istide ja imperialistide iseloomustamiseks. Parteipoliitilised tekstid kubisesid demagoogiast seda enam, mida räbalam oli olukord.

TRÜ sotsioloogialaboris koguti ja arutati omal ajal demagoogiavõtteid koodnimetuse all “kommunikatiivsete protsesside efektiivsus”. Seminaridest võttis eriti innukalt osa üks Moskva Ülikooli professor, kes, nagu hiljem selgus, oli nõukogude spioonide ettevalmistuskeskuse kommunikatsioonilabori juhataja.

Arvasime, et need demagoogiavõtted, mis võimaldasid nõukogude “juhtidel” ametis püsida ja kustumatu tähtsusega töövõitude sangareid ülistada, on selle süsteemi produkt ja püsimise eeldus. Järelikult oli vaja aidata inimesi nendest võtetest läbi näha. Maisipaberile trükitult levisid need “samizdati” põrandaalused tekstid mööda Eestit käest-kätte, kuni sattusid ka Vikerkaare tollase peatoimetaja Rein Veidemanni lauale.

Tema initsiatiivil ilmus 1980-date keskel Vikerkaares läbi viie numbri artikkel “Juhtimise ja valitsemise eetikast”. See oli üsna õudne tegu: jättis suurema osa tollaseid funktsionääre naerualuseks. Pahandus oli suurem kui keegi karta oskas. Veidemann pääses eluga peamiselt seetõttu, et keegi oli teinud kuskil veel suurema sigaduse ja ideoloogiasekretärRein Ristlaanel polnud tema jaoks rohkem aega.

Aeg läks ja ajastu muutus. Oli meilgi aeg, mil ametikohtadele söandasid asuda vaid isikud, kellel oli eeldusi hakkama saada.

Põhjendamatult mingi positsiooni hõivanud isikud on enamasti ka parteisõdurid, kelle isiklik arvamus ei tohi palju kaaluda. Vene ajal tundus, et käitumine, mis ajab kultuuriseostes kasvanud inimese iiveldama, on omane vaid totalitaarsele ühiskonnale. Nüüd võime öelda, tuginedes küllalt kaua kestvast praktikast ammutatud kogemustele ja vahetule kaemusele, et nii see ei ole.

Demagoogia on päästerõngas mitte ainult põhjendamatult mingil ametikohal istuvale ametnikule, vaid ka erakondadele, kes pistavad programmidesse ükskõik mida, mõtlemata, kes, kus ja kuidas seda kõike tegelikult tegema peaks. Pärast valimisi ei jää neil muud üle, kui tuleb omandada tõe väänamise tehnikad ja loota, et keegi ei söanda süveneda ja tõsimeelselt analüüsida seda, mida neile on varem kokku lubatud.

Kui ise ei viitsi!

Mida teha, kui olla ei oska, hakkama ei saa, õppida ei viitsi ja ära minna ei taha? Siis tuleb hakata rääkima sellest, kuidas teised ei saa oma tööga hakkama, kuidas nad ei taha end kokku võtta, ei soovi õppida, ei suuda pingutada ega teistele inimestele edukaks tegutsemiseks vajalikke eeldusi luua. Teiste mustamine on üks sadadest võtetest, mis on iidsetest aegadest meieni kandunud, ehedana säilinud ja mida usinalt kasutatakse endast ja oma kambast hea mulje jätmiseks.

Kes on näinud mõnd saadikut või ametnikku, kes teatab avalikult, et ei saa otsustamisest osa võtta, sest ta ei ole valdkonnas küllalt haritud, informeeritud ega kogenud, et ta ei suuda rahuldaval määral tagajärgi ette näha ning peab seetõttu tegelema millegi muuga?

Kui inimene satub ametikohale, kus on õigus tegutseda ja tal ei ole kohustust vastutada ei selle eest, mida taotletakse, ei selle eest, kuidas tegutsetakse ega selle eest, mis kokkuvõttes välja kukub, siis tal ei ole vaja olla asjatundja. Alati võib asjatundjate üle irvitada ja nad esimesel võimalusel lahti lasta ning mõne ustava isikuga asendada.

Põhjendamatult mingile ametikohale sattunud isikud hakkavad tavaliselt hoolitsema selle eest, et keegi ei saaks kuigi hästi aru, kes nad on, mida nad teevad ja mis neil välja tuleb. Selle kõige kohta võib Tohma-Pohmalt kuulda vaid tule-eile-meile-jutte, mille puhul ei ole võimalik midagi aru saada, tõsiselt võtta ega täpsustada.

Kuidas ametis püsida?

Selleks, et ametis püsida, valib asjatundmatu isik enda kõrvale samasuguseid või veel rumalamaid, kelle puhul on kindel, et nina vee peal hoidmiseks peavad nad oma bossi hoidma ja toetama igal juhul. Siis on vaja olla küllalt hoolimatu, osav ja kaval; siis ei ole valikut; siis on vaja tunda demagoogiat.

Demagoogia on võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks. Demagoogia on tõe väänamise süsteem, mille abil saab peita tegutseja ja tegutsemise tegelikud motiivid, keerata vahendid eesmärkideks, kutsuda esile absurdisituatsioon, milles lakkaks teiste usk ja lootus, kustuks armastus ning kindlusetunne asenduks hirmu ja kahtlustega.

Demagoogia on kunst! Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal. Inimesed, kes on viletsa hariduse ja puuduliku infoga, kes ei oska oma peaga mõelda, kes ei suuda näha seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, kes ei erista regulatsiooni- ja juhtimistasandeid, protsesse ja nähtusi, funktsioneerimist, muutumist ja arengut, olulist ja ebaolulist, osa ja tervikut, süsteeme, alasüsteeme ja metasüsteeme. Inimesed, kes ei saa tegelikult aru võimalustest, piirangutest ega ohtudest – nende inimeste osalemine arutlustes ja otsustamisel on enamasti amoraalne, olenemata ametikohaga kaasnevatest administratiivsetest õigustest ja töötooli asendist merepinna suhtes.

856 sõna
3465 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Objektiiv – Kuidas parandada Eesti poliitkultuuri?