Akadeemiline väärikus

Lembit Jakobson ärgitab ja ahvatleb võtma sõna akadeemilise väärikuse teemal. Vist ei jää muud üle, kui alla anda ja sel teemal midagi kirjutada.

Olen selle üle ammu mõelnud, aga milleks ma peaksin selle siin esitama? Tean vägagi hästi, et peale ebameeldivuste ei kaasne sellega mitte midagi.

Piirdun esialgu selle arutluse struktuuri ja mõningate näidetega. Pealegi, väärikus on väärikus. Kõikjal võib kohata nii väärikaid kui ka vääritud; neid on nii akadeemilistes asutustes kui ka mujal, kodudes, tööl ja puhkepaikades.

Väärikaks ei saa keegi end ise nimetada. Ühe erakonna seeniorid võtsid endale nimeks “VÄÄRIKAD”. Sellega oli ühtlasi antud teistele mõista, et nad on vääritud ja järelikult oli niisuguse nime võtmine vääritu tegu. (Sama efekt, mis tekkis siis, kui ühed nimetasid end „äraostmatuteks“.)

Vaadata ja lahti kirjutada võiks, mis on

  1. AKADEEMILINE  ASUTUS  (kui fenomen ja  kui protsesside süsteem, selle karakteristikud, vaatepunktid nägemiseks ja kriteeriumid hindamiseks).
  2. AKADEEMILINE VÄÄRIKUS (kõlbeliste printsiipide süsteem ja akadeemilises asutuses kehtivate printsiipide spetsiifika).
  3. Väärikus tunnetustegevuses, õppes, suhtlemises kolleegidega kodu- ja välismaal, kodanikega, sh üliõpilaste ja asutuste-ettevõtete juhtkonnaga kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel.
  4. Kuidas kujuneb akadeemiline väärikus?
  5. Kuidas avaldub akadeemiline väärikus?
  6. Mis võib kahjustada akadeemilist autoriteeti ja väärikust, mainet ja staatust?
  7. Millest sõltub võimalus säilitada akadeemiline väärikus oludes, kus kõlvatu või vääritu käitumine hakkab muutuma normiks?

Ajavööndid

Nimetan siiski (Lembitu alustatud arutlusele ehk küll vaid seemneks) mõned akadeemilise väärikuse tegurid.

Isik, keda peetakse akadeemiliseks isikuks …

  1. teeb kindlalt vahet arvamuste, teadmiste, uskumuste, unistuste jms vahel ega aja neid segi, ei esita üht teise pähe;
  2. valdab teooriaid ja kasutab sõnu täpse tähendusega;
  3. valdab meetodeid ja teeb kõik endast sõltuva, et andmed, mida ta kogub ja mille põhjal ta hinnanguid annab ning järeldusi teeb, on usaldatavad;
  4. valdab metodoloogiat ja arvestab metodoloogilisi printsiipe igas akadeemilise ning argitegevuse valdkonnas;
  5. on teadlik oma kompetentsialast; ei esita end asjatundjaks valdkonnas, kus ta seda tegelikult ei ole;
  6. käsitleb iga teadmist paradigma kontekstis ning ka sellisena vaid ühe eeldusena lõputus tunnetusprotsessis;
  7. keskendub kuulamisele, mitte rääkimisele;
  8. ei ehi end võõraste sulgedega; viitab iga vajaduse korra.
  9. ei kannata akadeemilist pettust ja intellektuaalsete väärtuste varastamist (plagiaati jms);
  10. ei karda tõde, vaid pürgib tõe tunnetamise ja faktide arvestamise poole oludest ja olukorrast, hoiakutest ja suhtumistest hoolimata;
  11. on aus; ei arva, et eesmärk pühendab abinõu;
  12. austab igaühe õigust olla vaba, iseseisev ja väärikas;
  13. räägib seda, mida mõtleb ja teeb seda, mida räägib;
  14. ei tagane oma seisukohtadest pelgalt seetõttu, et keegi end tähtsaks pidav isik on teisel arvamusel ja taotleb midagi muud;
  15. teab ja oskab palju; räägib vaid siis, kui tõesti teab, oskab, adub süsteemi ning saab aru seostest ja sõltuvustest;
  16. teab ka seda, mida ei tea; ei varja lünki oma teadmistes-oskustes-süsteemitundmises, vaid kutsub asjatundjaid ennast täiendama;
  17. on elukestvalt avatud enesetäiendamiseks;
  18. hindab eriti just eriarvamusi ja nende esitajaid; suhtub siira huviga eri vaatepunktidest paistvatesse piltidesse, argumenteerib oma seisukohti ja palub teisi lisada väidetele argumente;
  19. tunnustab kolleegide saavutusi;
  20. ei esita ega lase ka teistel esitada teaduslike uuringutena referaate, kirjeldusi, esseesid jms teadusesarnast asendama teadust ja teaduslikke uuringuid;
  21. ei kirjuta ülistavaid retsensioone selliste tekstide kohta, mis on akadeemiliste kriteeriumite järgi äpardunud;
  22. kuulab igal juhul ja alati ära ka teise poole ning kõik poolt- ja vastuargumendid (enne kui mingit seisukohta kujundab ja avalikustab);
  23. ei hooli konjunktuurist ega konjunkturistidest;
  24. ei kasuta demagoogiavõtteid;
  25. ei valeta ega võimalda ka teistel valetada;
  26. ei peta rahvast; sh ei kirjuta kõnesid ja muid tekste isikutele, kes oskavad vaid paberilt maha lugeda…

Mis puutub teadlastesse, siis teadlane tunneb teise teadlase ära ilma kõrvalise abita ja üpris kiiresti (mõne hetkega);

Teadlased suhtlevad eeskätt teadlastega ja kui vähegi võimalik, siis ainult teadlastega;

Teadlane, kellele on tunnetuslikud ideaalid ülimaks väärtuseks, ei ütle teisele teadlasele kunagi midagi halvasti. Minu omaaegne juhendaja ja hea sõber professor Jadov, Ülemaailmse Sotsioloogiaassotsiatsiooni asepresident, (kelle suvemaja asub Lääne -Virumaal) ütleb ka täieliku jora puhul, et ta ei ole täiesti veendunud, et see käsitlus ja sõnastus on parim.

Akadeemiline väärikus ei ole midagi sellist, mis peaks esinema vaid ülikoolides ja teadusliku uurimise instituutides. Akadeemilisus ja väärikus peaksid olema ka kõrgkoolides (kus akadeemilise kraadiga isikuid on väga vähe), aga  ka igas muus koolis ja lasteaias, nagu ka valitsus- ja omavalitsusasutuses ning igas ettevõttes, hoolekogus, juhatuses jne.

Inimeste akadeemilisus ja väärikus on Eesti arengu oluline eeldus.

676 sõna
1641 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Haridus ja elu