Demagoogia ja demagoogiavõtted

Kõne on olnud läbi aegade inimeste erilise tähelepanu objekt. Neid, kes tahaksid hästi kõneleda ja kuulata häid kõnesid, on olnud igal ajal palju, aga neid kes suudavad ja tahavad pidada häid kõnesid, on olnud läbi aegade väga vähe. Vähe on neid praegugi.

Miks? Sellele küsimusele ei ole kerge vastata, sest keegi ei tea. Võime vaid teha mõne oletuse ja arutleda ka nende arvatavate põhjuste ning põhjuste võimalike põhjuste üle…

Üheks kõnede äpardumise põhjuseks võib olla asjaolu, et kõneleja ei ole küllalt haritud, informeeritud ja kogenud selles valdkonnas, mille kohta ta peab pidama, või on ise võtnud nõuks pidada kõne. Kui kõne on süsteemitu, ühekülgne ja kui „loogika lonkab”, siis kõne kohta midagi head öelda ei saa.

Teine läbikukkumise võimalik põhjus: kõnelejal ei ole selle kohta midagi öelda, millest ta kõnet peab. Kui kõneleja muudkui räägib ja räägib, aga ei ütle midagi, siis kuulajate huvi hajub ja usk kustub.

Kolmas põhjus, mis võib muuta kõne kehvaks, on hirm. Kõneleja lihtsalt kardab, et temast ei saada kuigi palju aru, või saadakse aru valesti, et äkki ta ütleb liiga otse ja liiga kõvasti, et kõne tagajärjed võivad osutuda ohtlikuks nii talle endale kui ka teistele jne. Hirmul olev kõneleja kaldub puterdama, kordama, pisendama ja peitma fakte, või esitab ka hinnangud ja järeldused kaudses või kõhklevas kõneviisis.

Neljas äpardumise võimalik põhjus: kõneleja ei tunne kuulajaskonda, ei tea, mida kuulajad ootavad ja loodavad, usuvad ja armastavad, ei kujuta ette, millega oleks võimalik nende huvi köita, rõõmustama ja plaksutama panna, suu lahti võtta, kortsud kulmude vahele ajada… Ebakindel ja kõhkvel kõneleja ei ole usutav; rääkigu kui palju tahes, millest tahes.

Viies asjaolu, mille tõttu võib kõne minna aia taha, on vilets ettevalmistus kõnelemise metoodika ja kõne kui esinemisvormi alal. Kõne kompositsiooni, argumentatsiooni, kulminatsiooni kohta, lahenduse, järelduste, hinnangute ja ettepanekute esitamise järjekorra jms kohta on üsna palju kirjutatud ja räägitud, aga igal konkreetsel kõnel on nii palju eripära, et nagu ikka loomingus, ei ole kõnelejal kõnelemise ajal üldisest ja erilisest teadmisest kuigi palju abi, sest kõne on loomeakt.

Kuuendaks. Võib juhtuda, et kõneleja üritab valetada, aga valel, nagu teada, on lühikesed jalad. Mida enam kõneleja trikid läbi paistavad, seda kiiremini hakkab neil piinlik, kes kuulavad ja üritavad kaasa mõelda.

Suuri ja väikseid põhjuseid, miks mõni kõne on (tundub olevat!) oivaline ja teine kehv, on veel suur hulk. Meil ega teistel pole lootust neid kõiki isegi mitte mainida, rääkimata nende enam-vähem ammendavast käsitlemisest. Kõnet on palju uuritud, aga tundub, et nende uuringute tulemusi peetakse kas nii kalliks ja tähtsaks, et avalikkuse ette laotatakse vaid mõningaid fragmente või nii pealiskaudsed, et neist ei ole mõtet väärtuslikku iva otsida.

Mingit mõtet ei oleks ka küsimusel, mis on kõne puhul kõige tähtsam. Kui keegi seda siiski küsib, võib vist küll vastata, et kõige tähtsam on mitte jätta kahe silma vahele midagi sellest, millest sõltub kõne õnnestumine.

Ka selle üle on palju räägitud ja vaieldud, mille põhjal võib arvata, et kõne õnnestus. Nimetan siin mõned kriteeriumid, teades küllalt hästi, et see loend ei ole ammendav. Paradoks on ka selles, et hinnates kõnet, ei saa anda hinnangut kõnele; vaja oleks avastada kõne toimed. Need aga on otsesed ja kaudsed, avalikud ja varjatud, osa ilmneb kohe, osa hiljem, osa lokaalselt osa globaalselt…

Kõne võib sütitada või uinutada, vaimustada ja vihale ajada. Kõnest võib saada targemaks, aga ka omadega täitsa sassi minna. Kõnedega kallutatakse inimesi üht või teist pidi suhtuma ja mõtlema, hindama ja tegutsema. Kõne tegurite hulgas on esikohal kõlbeline problemaatika.

Kõnesid on igaliiki; on peo ja ülistuskõned, on kohtukõned kas süüdistamiseks või kaitsealuselt igasuguste kahtluste hajutamiseks, on matuse- ja juubelikõned, poliitilisi kirgi üles kütvad ja rahvast rahustavad kõned… Igaliiki kõnel on oma spetsiifika…

Allpool vaatleme veidi lähemalt poliitilise kõne eripära ja demagoogiat, mida poliitikud rakendavad oma arusaamade esitamiseks, publiku ergutamiseks, kallutamiseks, ärritamiseks või uinutamiseks, oma tõekspidamiste levitamiseks, senise tegevuse ja kavatsuste õigustamiseks, vastaste tõrvamiseks, oma tegutsemise tagamaade varjamiseks jms.

Sajandeid on inimesed pürginud demokraatia poole ja sajandeid on demokraatiat nii ülistatud kui ka põrmu tallatud. Seejuures hämmastab asjaolu, et nii üht kui teist on tehtud enam-vähem ühtede ja samade meetodite ja argumentidega. Inimesed ei ole kuigi järjekindlad. Sõnaosavad kõnemehed (koos võimu juurde pürgivate poliitikute poolt värvatud „sõnameistritega”) on pea igal sajandil sooritanud tegusid, mis on esile kutsunud eeskätt nn lihtrahvale kohutavaid kannatusi, valitsejaile riigipöördeid, kriise ja muid vapustusi. Tavaliselt arvatakse pärast suuri sotsiaalseid katastroofe, et midagi hullemat enam juhtuda ei saa, aga mõne aja pärast selgub, et keegi ihkab revanši ja kellelgi on jälle liiga vähe eluruumi, või õhku hingamiseks, või kütet, toitu, vett… Siis kutsutakse kõnemehed appi seda kõike „selgitama” ja „põhjendama”. Vähemalt osaliselt on vaja olla tänulik just kõnemeestele, et aeg-ajalt on õnnestunud ka kriiside otseseid ja kaudseid põhjuseid õigeaegselt ära tunda ja avalikustada. Mõnikord on läinud rahval korda ka vabaneda nendest isikutest, kelle kannatamine oleks võinud lõppeda eriti halvasti.

Kinnimüüritud aken

Kes on demagoog?

Antiikajal kutsuti demagoogideks vaid erilist au ja usaldust väärivaid isikuid. Nagu ka nüüd, ei saanud siis keegi ise nimetada end rahva õpetajaks.

Tänapäeval nimetatakse demagoogiks seda, keda ei või üldse uskuda, kes omakasu nimel on valmis musta valgeks keerama ja vähimagi süümepiinata ka vastupidi toimima.

Demagoogiaks nimetatakse tänapäeval tõe teadliku väänamise tehnikat ja demagoogiks isikut, kes seda tehnikat mõnevõrra valdab ning alailma rakendab. Demagoogia on omane peamiselt vääritutele inimestele.

Seejuures ei ole ju väga tähtis, kas ajendiks on omakasu, võimujanu, käsk, viha, lollus, või midagi muud.

Võib tekkida küsimus, kas seoses avaliku kõnega on sel juhul praegu siin üldse mõistlik demagoogait käsitleda. Vastan: vägagi oleks vaja seda teha, sest demagoogidest jagu saamise ainsaks tõhusaks meetmeks võib olla just see, et rahvas teab ja tunneb demagoogiavõtteid küllalt hästi ega lase ennast päev päeva kõrval lollitada. Demagoogid saavad enam-vähem karistamatult tegutseda just seetõttu, et rahvas ei tunne neid ära ning laseb endaga pahaaimamatult manipuleerida.

Ülevaade demagoogiast võib olla vajalik ka selleks, et minevikus toimunust paremini aru saada, mõista eri aegadel ja eri oludes elanud-tegutsenud inimesi ning aimata tulevikku.

Demagoogia on mitmes mõttes ohtlik, ent sageli ka lausa vajalik. Paadunud demagoogi vastu saab vaid demagoogiaga. Vähe sellest, et demagoogiliste võtetega manipuleeritakse inimeste ja nende igaliiki ühendustega; demagoogiaga on õigustatud ja küllap leidub ka tulevikus neid, kes tahaksid ükskord jälle õigustada nii vägivalda kui ka muud hullust, harimatust, hoolimatust jms.

Demagoogia kui teadlik pahategu kutsub esile vajaduse taastada psüühiline tasakaal (saavutada homeostaas). Kuna aga tegu on tehtud, siis jääb üle vaid muuta suhtumist sellesse teosse. Seega muudab iga demagoogitsemine demagoogi veel suuremaks demagoogiks, kui ta varem oli ja paneb õigustama ennast, demagoogiat ning ka teisi demagooge. Fašistlikud-kommunistlikud režiimid olid võimalikud ohjeldamatu demagoogia tõttu.

Dissonants, mis algajal demagoogil tekib, hajub sedamööda, kuidas inimesel õnnestub veenda ka ennast uskuma seda kõike, mida ta teiste eksitamiseks on suust välja ajanud…

Igati väärikast ja kõlbeliselt laitmatust inimesest võib kõlvatu käitumise tõttu tekkida vääritu ja kõlbeliselt laostunud tüüp. Seni, kuni inimene veel räägib üht, mõtleb teist ja teeb kolmandat, ei ole kaugeltki kõik kadunud! Algul kuidagi peale sunnitud demagoogia võib muuta inimese tasapisi fanaatiliseks, ennastsalgavaks ja -ohverdavaks apologeediks.

Kõnekoosolek Toompea lossi ees

Demagoogiavõtted

Demagoogiavõtteid võib liigitada paljudel alustel, küll otstarbe, toimesuuna ja tugevuse, kestvuse jms alusel. Me üritame neid esitada otstarbe järgi ja jaotame nad kolmeks:

  1. Võtted, mida ülemused (enda meelest suured ja tähtsad) kasutavad „alluvate” suhtes;
  2. võtted, mida alla ning maha surutud ja kõrvale jäetud kasutavad „ülemuste„ vastu;
  3. üldvõtted, mis on kasutusel mõlemat pidi.

Seetõttu on meie käsitluse keskmes inimeste võime ja soov osaleda otsustamises. Meil oleks vaja orienteeruda hea otsuse tegemise eelduste kõrval ka otsustamise „kõrvalprodukti” – vastutustunde ja aktiivsuse kujunemises.

Igasugune osavõtt otsustamisest muutub kas mänguks või absurdiks, kui see ei toimu valikusituatsioonis.

Valikusituatsioonis leiab inimene end ainult (alles) siis,

  • kui ta on kindel, et võib-saab-tohib-suudab toimida iseseisvalt, oma parima äratundmise järgi;
  • kui tal on vähemalt üks alternatiiv;
  • kui on võimalik lisada alternatiive (kaasaarvatud ennast);
  • kui ta tunneb ja saab aru, et kõne all on oluline küsimus, millele vastamisest võib sõltuda väga palju.

Demagoogiaga saab tekitada sundsituatsiooni, suruda inimesed sellesse sundsituatsiooni ning mitte ainult panna neid soostuma meeletute sihtide ja eesmärkidega, vaid ka tegutsema kooskõlas nende arusaamadega. Mida selgemalt saab demagoogia ohvriks langenud isik aru oma tegevuse kõlvatusest, seda enam võib ta hakata ennast õigustama ja veenma ka teisi uskuma ning käituma samamoodi. Kognitiivseks dissonantsiks nimetatud pingete tõttu võib inimene muutuda fanaatikuks, kellele ratsionaalsed argumendid ja meeltega tunnetatav praktika ei tähenda midagi.

Inimene, kes tunneb end sundsituatsioonis, saab vaid käsku täita, teha seda, mida nõutud, nii nagu nõutud, siis, kui nõutud jne. Enamasti on see olek mugav ja ohutu, sest vastutab ju see, kes otsustab. Demagoogid eksitavad otsustajad valeradadele ja ahvatlevad rõõmustama väärate otsuste ning nende täitmisega kaasnenud tulemuste ja tagajärgede üle.

Otsustamiseks ja otsustamises osalemiseks on vaja olla küllalt hästi haritud ja informeeritud selles, mille üle arutatakse ja mida loodetakse otsusega reguleerida, ent lisaks haridusele ja informeeritusele on vaja olla kogenud, et süsteemi tunnetada, ohte ja võimalusi aimata, neid ette näha ja ära tunda. Järelikult on vaja tunda ka koode (koodide süsteeme).

Otsustamiseks on vaja õigusi ja kohustusi, ühiskonna ja kultuuriseost, sihti, eesmärki ja selle saavutamiseks vajalikke vahendeid, tegutsemise põhimõtteid (printsiipide süsteemi) ja hindamise aluseid (kriteeriumite süsteemi), usku (ka endasse ja teistesse), lootust, armastust, julgust ja kindlusetunnet…

Otsustada saab subjekt – inimene või inimeste kogum, kellel on (enam-vähem adekvaatne) enesetunnetus ja -teadvus, grupitunnetus ja -teadvus, ühiskonna- ja kultuuritunnetus ja -teadvus, ning kes reaalselt orienteerub, otsustab, teostab oma otsuseid, kontrollib tulemusi, korrigeerib vajaduse korral nii eesmärke-vahendeid, põhimõtteid, rütmi, pinget, põhiotsust ja vaheotsuseid ning nende täitmise teisi eeldusi. Demagoogiaga on võimalik nihutada eesmärke ja sihte, kujundada ringi tegutsemise printsiipe ja hindamise kriteeriume jne.

Demagoogia abil on võimalik tekitada pseudoteadvust ja sokutada inimesed illusoorsesse maailma. Selles mõttes on demagoogia võrreldav narkootikumidega.

Suuremate ebameeldivuste vältimiseks sukelduvad inimesed mängima ja teevad näo, et nad ei saa aru, mida nendega tehakse. Inimesed, kes mängivad kaasa, saavad enamasti vägagi hästi aru, kuhu sellised mängud võivad välja viia, kus põhireegliks on näidata, et oled siiramast siiram ja tõsisest tõsisem…

Niisugused mängud võivad, paraku, tuua kaasa dramaatilisi murdumisi ja psüühikaväärastusi. Inimesest võib demagoogia tõttu saada vääritu narts.

Kui juhtival töötajal ei ole eeldusi sisuliseks, kõlbeliselt korrektseks asjaajamiseks, siis võib juhtuda, et ta võtab appi jõu: rakendab sundust, hakkab ropendama, sõimama, vigurdama, jooma ning lubatu piiril mängima, kasutades ohtralt demagoogiat.

Ajalugu näitab, et ühiskondlikest pahedest vabanemiseks (täpsem oleks öelda: ühiskondlike pahede vähendamiseks) on vaja õige mitut eeldust. Kõigepealt on vaja haridust (õpetuse ja kasvatuse ühtsust, mis muutub väärtuseks vaid kultuuriseostes). Teiseks on vaja olla informeeritud. Kolmandaks küllalt kogenud, et demagoogia ära tunda ning ette näha, mis demagoogia tõttu tõenäoliselt edasi juhtub, kui keegi mitte midagi selle tõkestamiseks ette ei võta. Vajalik on ka vabadus st võimalus nimetada kõike oma nimega ja julgus seda vabadust kasutada. Vajalik on kehtestada avalikkuse printsiip ja seda iga hinna eest hoida-kaitsta. Avalikkuse printsiibi kehtimise korral on kõigi (hoolimata ametikohast ja tuttavate tugevusest) õigus ja kohustus oma ühiskonda, kogukonda, perekonda ning üldse inimesse puutuvad seisukohad ning arusaamad kirja panna ning avalikult, valjul häälel selgelt välja öelda. Salatsemine, nagu ka salastamine, viib varem-hiljem kahetsemist väärivate tagajärgedeni: põhjendamatu autoriteedistruktuuri kujunemisele ja sillutab teed vägivallale veel suurema salastamise ning meelevaldse karistamatu tegevuse vohamiseks.

Demokraatia on mitte ainult kallis ja kohmakas, vaid ka habras. Seepärast vajab demokraatia (inimesed, kes tahavad, suudavad ja julgevad avalikult, asjatundlikult, järjekindlalt analüüsida ja avalikustada sotsiaalset tegelikkust) ka kaitset nii moraalses kui ka administratiivses mõttes. Administratiivne kontroll, teostatagu seda kuitahes jäigalt ja mistahes ühiskondlike organite ja organisatsioonide kaudu, ei kindlusta käitumise ootuspärast kõlbelisust. Väärtuste ja normide süsteem kinnistub, muutub sisemiselt vastuvõetavaks ja omaseks vaid kultuurikontekstis.

Kultuuritusega kaasneb paratamatult ka immoraalsus ja amoraalsus.

Siin käsitletakse mõne lausega üksikuid avalikest kõnedest välja nopitud demagoogiavõtteid. Demagoogilise efekti võib (saab) esile kutsuda ka mitme võtte seondamise, aga ka mingi hulga tendentsikult valitud paradoksi (valena näiva tõe) esitamisega.

Kaktused

Demagoogia üldvõtted

  1. Siltide külgekleepimine. Keegi nimetatakse urgitsejaks, õõnestajaks, majakaks, kangelaseks, juudaks või eesrindlaseks… Seejärel nimetatakse ta nime vaid koos selle sildiga ning mõne aja pärast piisab vajaliku assotsiatsiooni tekkimiseks vaid nime nimetamisest. «Silt» on piisavalt külge kleepunud ning tõstab või häbistab selle kandjat juba iseseisvalt, objektiivselt.
  2. Paatose esilekutsumine. Suurte sõnadega, üleva plekist häälega, dramaatiliste žestide, pauside ja kordustega püütakse jutule anda erilist kaalu, meist kõigist kõrgemat ja kaugemat mõtet. Kokkuvõttes loodetakse kujundada arusaam, mille arvustamine oleks selge patt ja mille esindaja ning kaitsja tunnistatakse väga auväärseks.
  3. Apelleerimine enamusele või üldsusele («Me. kõik nagu üks mees. . .»).
  4. Eesmärgi ja vahendi äravahetamine. Vahend tõstetakse sel puhul eesmärgi seisusse, kusjuures inimene muutub vahendiks mingite hüvede kui eesmärkide loomisel. Tootmine, jaotamine, tarbimine, varumine jne muudetakse eesmärgiks omaette ning kõik, mida selleks on vaja, saavad vastavalt vahendiks. Inimesest räägitakse sel juhul kui töötajast, tarbijast vms.
  5. Väga säravate, ent kõigile samavõrra segaste ning ebamääraste mõistete kasutamine. Nende mõistete kohta on kõigil vaid teada, et nad tähistavad midagi head, õiget, üllast, meile omast (nt demokraatia, humanism ja mitmed teised ismid, oma maa elulaad) .
  6. Vanade, püsikindlate sümbolite ülekandmine. Sellisteks sümboliteks on kangelased, klassikud, teatud geomeetrilised kujundid, mingid värvid ja värvikombinatsioonid, traditsioonilised pidupäevad, erirõivad. . . Demagoogiline efekt kujuneb seetõttu, et sisendatav mõte või tegevus põimitakse vanade vaieldamatult omaste ja väärtuseks fikseerunud sümbolitega nii tihedalt läbi, et neid ei saa teineteisest eristada. Seetõttu tuleb «alla neelata» ka võõrad ning vastuvõetamatud mõtted.
  7. Kuulaja-vastase-partneri kasu rõhutamine. Olgu vastase kasu kas või tühine, võrreldes kõneleja kasuga, on see enamasti ometi olemas. Demagoogiline efekt kukub välja tähelepanu väärastamise kaudu, lõppresultaadist ebaobjektiivse kujutluse kujundamisega.
  8. «Vahevagun». Nii nimetatakse demagoogiavõtet, milles väär väide paigutatakse õigete vahele ning esitatakse samas tempos ja rütmis kui õigedki väited. Kuulaja — isegi kui ta pettust märkab — ei hakka sel puhul protesteerima, sest enamik väiteid olid talle meeltmööda.
  9. Lihtrahvalikkus. Inimestele meeldib kuulda .ja arvestada «ühte enda hulgast», inimest, kes on üldiselt samasugune kui nad ise. Seepärast püütakse levitada jutte ja fotosid kangelasest, kes on lihtsalt riides ja poriste saabastega, kes pühib higi, hoiab süles seapõrsast, vestleb tööinimestega, hopatab lapsi või surub raudhallide vanainimeste kätt.. . Niisuguste võtetega tehakse «kangelane» sedavõrd lähedaseks, et kui ta midagi edaspidi ütleb ja ar¬vab, siis on see «oma mehe», väga südamliku, rahvalähedase, raskustega alati rinnutsi koos olnud mehe arvamus ja seda… usutakse.
  10. Rõhumine (ühistele) mälestustele. Mälestused soojendavad ja seovad, äratavad ellu aegu, mil kõik olid nooremad, tugevamad, julgemad. Mälestuste heietamine aitab luua positiivset meeleolu, seab jutuvestja kesk¬punkti, sunnib teisi vait olema, paremal juhul täiendama. Kui mälestustevestja oli siis, omal ajal, nii edukas, vapper, töökas, taibukas, on ta seda usutavasti nüüdki ja igal juhul tuleb teda austada ning ta soovid täita.
  11. Sohk. Siia kuulub iga liiki tüssamine, väärate faktide ja argumentidega opereerimine. Levinud võtteks on ka valeargumentide kättesokutamine nagu kaardimängus. Kui tõde ilmneb, on enamasti hilja: asi otsustatud, tegu tehtud. Siis korratakse mõnikord, et pärast kaklust rusikatega ei vehelda…
  12. Toetumine autoriteetide soovitusele (mis sest, et need soovitused anti teises olukorras, teisel ajal jne).
  13. Kõneleja enda või kellegi teise (positiivne-negatiivne) kogemus (mis sest, et kogemus on kujunenud hoopis teistes oludes, teistsuguses olukorras ja teadmata situatsioonis).
  14. Naeruvääristamine.
  15. Tõsise käsitluse asendamine mängulisega.
  16. Ähvardamine.
  17. Hoiatamine.
  18. Manitsemine, kui oluline või tähtsuseta, õige-vale jne vaatlusalune küsimus on.
  19. Majandusliku, administratiivse, perekondliku jm sõltuvuse rõhutamine.
  20. Sümboolika, atribuutika, traditsioonide, rituaalide rakendamine käitumise stereotüüpide kujundamiseks ja tekstide vastuvõtmist soodustava emotsionaalse seisundi esilekutsumiseks.
  21. Saladuslikkuse tekitamine.
  22. Väga (rõhutatult) subjektiivsete hinnangute andmine
  23. Käsitletava küsimuse segaseks ajamine, selle tähtsuse, keerukuse, uudsuse, ulatuse jm segiläbi käsitlemine.
  24. Oma mõtete, hinnangute, huvide. . . esitamine teiste omade pähe.
  25. Süü ja süüdlase otsimine probleemi tekke ja süvenemise põhjuste selgitamise asemel.
  26. Kangelaste kui näidiste ülistamine üldiselt viletsas olukorras.
  27. Minevikuraskuste ja –saavutuste esitamine argumendina oleviku-saamatuse, hoolimatuse jms varjamiseks.
  28. Tulevikupiltide maalimine juhtimaks tähelepanu kõrvale olevikuraskustelt, juhtimisvigadelt ja muult selliselt.
  29. Enesekriitika vältimaks teiste sisulist analüüsi ning tõepäraseid järeldusi.
  30. 30. Rääkimine, rääkimine ja aina rääkimine millestki, et tekiks vasardusefekt ning kognitiivse dissonantsi kaudu soostumine räägitava sisuga.
  31. Millestki aina rääkimine, et jääks mulje, nagu seda ka tegelikult arvestataks ja tehtaks. See, millest muudkui räägitakse, võidakse jätta tegelikkuses täiesti unarusse. Aga kui seda märgataksegi, siis pole ometi kuigi sünnis vastupidist ütlema hakata.
  32. Apelleerimine kainele mõistusele («Igaüks, kel vähegi mõistust peas, saab aru, et…»).
  33. Viitamine oma teenetele, ametikohale, «pagunitele», autasudele jms., mis peaks toimima austust, usaldust ja vaimusuurust kujundava kompleksina.
  34. Hääle tõstmine.
  35. Püstitõusmine, veel enam — kõrgemale ronimine.
  36. Vastaspoole ignoreerimine: ei pöörata tähelepanu tema küsimustele, märkustele, räägitakse hoopis millestki muust.
  37. Vastandumine; igale faktile vastandatakse mingi teine fakt, mis sest, et hoopis teisest valdkonnast. See just nagu lubaks lõpuks öelda: „Teie faktid ei pidanud paika”.
  38. Üldiste, konkreetse sisuta fraasidega manipuleerimine, tühi sõnamulin.
  39. Oma teesi paigutamine arutluse algusse ja lõppu. Püüd arutlust alustada ja lõpetada, esineda esimese ja viimasena.
  40. Käsitletava suhtes isikliku tähelepanu ning suhtumise rõhutamine («Olen pika aja vältel jälginud…» — mis sest, et tegelikult ei ole).
  41. Käsitletava erilise tähtsuse rõhutamine («See on küsimuste küsimus. Tegime õigesti, kui selle küsimuse üles võtsime ja päevakorda panime!»).
  42. Oma soovide esitamine objektiivse tendentsina, paratamatusena, mille tunnetusest johtub vaid vabadus sellega leppida ja seda toetada.
  43. Kõneldakse mitte resultaatidest-tagajärgedest ja kujunenud olukorrast kui seisundist, vaid oma tegevusest, eriti veel tegevusest mingite otsuste (pikkade nimetuste, kuupäevade ja numbritega!) täitmisel. Lõpuks selgub, et tehtud on siiski väga palju ja paljude otsuste punktid peaaegu täidetud. . . Asjaolu, et saavutatud tulemused kedagi ei rahulda, jääb siis teisejärguliseks.
  44. Sõnavõtu «pikkimine» hämmastavate, üllatavate, uskumatute (üksik) faktidega — see jätab kõnelejast mulje kui asjatundlikust, printsipiaalsest ja julgest inimesest. Üldistused, järeldused ja põhimõttelist laadi hinnangud jäävad sel puhul kõrvaliseks, koguni tarbetuks, põhjuste analüüsist ja kõrvaldamisest rääkimata.
  45. Faktimäng. Üksikfakti esitamine tõestusmaterjalina. Faktid on «karm asi» üksnes siis, kui neid käsitleda süsteemis, vastastikustes seostes ja sõltuvuses. Vastasel juhul võib «faktidega» näiliselt ükskõik, mida tõestada või ümber lükata («Mis siin enam rääkida! Esitatud faktid näitavad, et asi on niigi selge!»).
  46. Võrreldakse võrreldamatut. Võetakse üks näide ühest ajastust, teine teisest, üks fakt ühest seosest, teine teisest, üks hinnang ühest perioodist, teine teisest ja leitakse nende kõrvutamisel, mida parajasti taheti leida, s.o ükskõik mida.
  47. Oma järjekindluse ja huvitatuse rõhutamine arutlustesse ootamatu ja kohatu sekkumise, arvukate küsimuste esitamise, korduva sõnavõtmise jms kaudu, mis kokkuvõttes toimib surveavaldusega, taktitundelist inimest pärssiva ja eemaletõukava tegurina.
  48. Arutluse aluse äravahetamine: hakatakse kaitsma seda, milles keegi polegi süüdistanud ja kus on kõik tõepoolest korras. Nii kujundatakse mulje, et ka selles, milles varem süüdistati, pole midagi ette heita.
  49. Antiikajast tuntud «Idem per idem.». Tautoloogine väide, milles toestuseks on tõestatav materjal ise.
  50. «Argumentum at hominem». Selle asemel et rääkida arutletavast küsimusest, faktist, probleemist vms, hakatakse kõnelema vastaspoolest endast, inimestest, kes mingeid seisukohti esitavad, kaitsevad või ründavad.
  51. Räägitakse tõtt ja valet vaheldumisi. Kui veel alguses ja lõpus kindalasti teadaolevat tõtt öelda, võib kuulajail jääda mulje, et kõik oli õige.
  52. Antakse aina hinnanguid, selgitamata seda, keda või mida maha tehakse või ülistatakse. Kui pole teada, mida hinnatakse ja milliste kriteeriumide alusel hinnangud langetatakse, ega ka seda, kes ja kuidas mõõtis laidetavaid või kiidetavaid omadusi, pole hinnangud tõsiselt võetavad ja niisugune hindamine kujuneb demagoogiaks. Tõsi küll, enamasti pole hinnangud mõeldudki muuks kui emotsionaalseks mõjutuseks teemal «see on hea!» või «see on paha!».
  53. Pööratakse mõni vastase väide viltu või pea peale ja öeldakse siis: «Näete, te räägite ise endale vastu!» Seejärel hakatakse kuulajaid naerutama või suuremeelselt seletama, et ega sest pole midagi, probleem on keeruline ja vastavate kogemuste ning teadmisteta pole seda nii kerge lahata, nagu mõnele esialgu paistab. . .
  54. Puhutakse eriti suureks mõned tühised detailid, mingid emotsionaalsed nüansid nii, et kuulajad aina ohkaksid või naeraksid, imestaksid või hakkaksid meelt avaldama hüüete, vilistamise, trampimise, plaksutamise vm moel.
  55. Demonstreeritakse oma erilist informeeritust. Seejuures jäetakse mulje, et öeldud on vaid tühine osa sellest, mida tegelikult teatakse. Info valdamine on teatavasti prestiiži allikas.
  56. Tuuakse vaidlusse tsitaate, kellegi mõtteavaldusi, hoolimata sellest, et need on esitatud hoopis mingis muus kontekstis, teisel ajal, teises kohas. . . ja esitatakse neid argumendina oma kasuks, oma mõtte (.või teiste jutu mõttetuse) tõestusmaterjalina siin ja praegu.
  57. Kritiseeritakse neid, keda pole kohal ning kes ei saa seetõttu end kaitsta («Kahju, et teda ennast täna kohal ei ole, muidu kuuleksime nende asjade kohta peategelaselt endalt ja veel lähemalt-täpsemalt. . .»).
  58. Valetamine. Paradoksaalne, et mida rängem ja uskumatum vale on, seda enam kalduvad inimesed seda uskuma.
  59. Enne mõtte esitamist antakse sellele hinnang («Härra/proua K-l on erakordselt väärtuslik ettepanek»).
  60. Mõtte allikas peidetakse ära («On tulnud ettepanek. . . lõpetada sõnavõtud.»).
  61. Esitatakse kas-küsimus, millele on võimalik vastata jaatavalt või eitavalt. Kuna on teada, et inimesel on raske öelda «ei», saadakse sageli jaatav vastus ka ebameeldiva kohta.
  62. Seatakse kahtluse alla teise meeleorganite korrasolek («Sa ju ei näe, ei kuule… ei saanudki näha») või öeldakse midagi vastaspoole mälu ja mõtlemisvõime alavääristamiseks.
  63. Asutuse-ettevõtte-organisatsiooni samastamine endaga ja vastavalt oma arvamuste-hinnangute esitamine kogu kollektiivi või muu üksuse arvamusena, hinnanguna, seisukohana, otsusena.
  64. Korraga mitme küsimuse esitamine. Ükskõik millisele küsimusele vastamise korral naeruvääristatakse või (ja) segatakse vastajat: «Küsiti ju muud!».
  65. Öeldakse, kes kohalolijatest või kuskil auväärsete hulgast võiks kõneleja sõnu kinnitada. See paneb kuulajad sedavõrd uskuma, et kahtlus kaob ja kinnitust vaja ei lähegi.
  66. Manipuleeritakse kiires tempos mitmesuguste arvude, protsentide ja koefitsientidega. Kuulaja kaotab sel juhul peagi orienteerumisvõime ning kõneleja võib meelevaldselt arve lisada, neile oma arutlusi rajada, kiita või laita, tunnustust või pahameelt avaldada.
Toompea lossi vapp

Demagoogiavõtted alluvate vastu

  1. Süü ja vastutuse veeretamine alluvate kaela («Me analüüsime, kontrollime, abistame, oleme rakendanud mitmeid organisatsioonilisi abinõusid, kuid kahjuks, nagu näeme, on siin ikkagi inimesi, kes ei reageeri, ei taha teha vajalikke järeldusi…»). Nii varjatakse oma ebakompetentsust, otsuste küündimatust, rakendatud abinõude süsteemitust ning tühisust, tegelike põhjuste ignoreerimist.
  2. Alluvate hulgast ühe või mõne inimese väljavalimine, kelle varal õpetatakse kõiki teisi (samasuguseid). Väljavalitut nahutatakse nii, et teaksid kõik omad ja kuuleksid teisedki. See jätab mulje ülemuse printsipiaalsusest, tema kõrgest vastutus- ja kohusetundest kasvataja ja vastutajana. Aga seda, kes pingeliselt ja kärarikkalt teisi kasvatab, pole vaja kasvatada. . .
  3. Samastatakse organisatsioon või selle allüksus kritiseeritava või austatava isikuga. Sel puhul räägitakse konkreetsetest inimestest, mõeldakse aga asutust-kollektiivi, organisatsiooni teatud tegevusvaldkonda, tootmislõiku vms. (Valiidsuse rikkumise võte.)
  4. Traditsiooniliste puuduste märkimine. Kinnisilmi võib alati ja igal pool öelda, et planeerimine on läbi mõtlemata; tähelepanu ei ole küllaldane; tegevus on ebaefektiivne; kontroll on vähene ja otsused pole küllalt konkreetsed; pole küllaldaselt arvestatud aja nõuet, ja seadustes fikseeritud sätteid; direktor, osakonnajuhataja või mis tahes inimene isiklikult ei tegele süstemaatiliselt ning ei pööra küllaldaselt tähelepanu või alahindab. . . ükskõik mida.
  5. Kiidetakse pisiasjade eest, et seejärel kritiseerida suurte puuduste eest. Niiviisi toimides jääb alluvatel mulje ülemuse objektiivsusest.
  6. Segadusse ajamine suure hulga küsimuste korraga esitamise teel, kusjuures küsimused annavad jutule ründava-süüdistava tooni. Sellega kaasneb vastaja nördimus ja jõuetustunne. Lõpuks saab nõudleja-demagoog ikkagi väita, et ei vastatud isegi kõigile küsimustele.
  7. Maalitakse kas väga kole ja kohutav või kaunis ning hõrgutav tulevikupilt, mille vältimise või saavutamise nimel tuleks kõnelejat korralikult kuulata, austada ning täita kõiki tema soove-nõudmisi, pidamata mingeid ohv¬reid ja pingutusi liiga suureks.
  8. Esitatakse tehtud või tegemata tööde, ülejääkide või puudujääkide pikad loetelud mida keegi nagunii pole suuteline meelde jätma, võrdlema või arvestama. Ometi võib lõpuks öelda, et sai antud põhjalik ülevaade, ja tõdeda, et kõik on juba sedavõrd väsinud ning tüdinenud, et sisuline analüüs pole enam võimalik.
  9. Keerutatakse hulk aega suurest probleemist suvaliselt väljatõmmatud ühe-kahe küsimuse ümber kord üht-, kord teisipidi. Lõpuks öeldakse: «Aitab arutamisest! Põhjalik ning igakülgne analüüs näitas, et…» ja tehakse endale meelepärane otsus.
  10. Simuleeritakse enesekriitikat, mis võib jätta esmalt mulje objektiivsusest, ent seejärel juba viitab küpsenud ohule («Mõistan, et olen olnud ebajärjekindel ja ebaprintsipiaalne. Olen mitmed puudused jätnud kahe silma vahele ja hoidunud rakendamast tõsiseid abi¬nõusid. ..»).
  11. Moraliseeritakse, loetakse «sõnu peale», räägitakse triviaalsusi nii tõsise näo ja häälega, nagu oleks jutus kellelegi midagi uudiseks; püütakse kõiki veenda selles, milles keegi pole kahelnudki, mis on ammu teada ja enesestmõistetav.
  12. Viidatakse küsimuse käsitlemise valele ajale («Mis te selle asjaga praegu tulete? Seda arutati läinud kuul. . . või hakatakse käsitlema järgmises kvartalis!»).
  13. Viidatakse küsimuse käsitlemisele vales kohas («See probleem ei kuulu meie-teie kompetentsi, sellega tegeldakse hoopis mujal!»).
  14. Viidatakse oma eriülesannetele ja eriplaanidele seoses kavatsetavate konverentside, hoogtööpäevade, -nädalate ja -kuudega, mis selle küsimuse vaat et iseenesest lahendavad.
  15. «Pealehüppamine» kui demagoogiavõte on suhteliselt sageli rakenduses nendel puhkudel, mil ülemus on ise hakkama saanud mingi tembuga: on pisut purjus, hilines, puudus, tegi mõne väärotsuse vms. Kompensatsiooniks kaldub ta siis täiesti ebaadekvaatse rangusega reageerima alluvate mingitele puudustele, tegematajätmistele, kujunenud olukorrale jne. Demagoogiline lootus seisneb selles, et kui ta ise on rängalt peale hüpanud (väliste, ent reaalselt esinenud faktide põhjal), pole kellelgi ei julgust ega tahtmist tähele panna ega käsitlema hakata tema puudusi. Kui pealehüppamine on lubatud, läheb see kiiresti moodi ning kujuneb lemmikvõtteks sisuliselt asjatundmatute isikute käes, jätmaks muljet nende printsipiaalsusest ja suurest raskest töökoormast.
  16. «Kitse tuppatoomine». Halva elu-olu üle nurisejate olud muudetakse järsult veel halvemaks. Mõne aja pärast, kui endised olud taastatakse, tunduvad need olevat päris head. Selle võtte rakendamisel loodavad ülemused, et niisugune kogemus võõrutab alluvaid edasisest nurisemisest ning on teatud hoiatuseks teistelegi.
  17. «Kirbu lubamine». Võte seisneb selles, et lubatakse midagi täiesti tühist või ei lubata midagi (sest olukord oli erakordselt raske, on raske ja kujuneb veel raskemaks, sest nii sise- kui välisvaenlasi tuleb aina juurde, kõik loodusjõud igal aastaajal ilmutavad end ootamatult ning halvast küljest, sest…), st püütakse tõestada, et lubada pole midagi võimalik, ent lõpuks antakse ometi midagi, tõsi küll, väga vähe, ent sellegi üle on alluvad õnnelikud ja rahul. Nii varjatakse enda ja organisatsiooni küündimatust ning lükatakse enda jaoks halvim edasi.
  18. «Ulmekera kerimine» kui demagoogiavõte seisneb kõigepealt selles, et mingi lepe või programm fetišeeritakse ja muudetakse (sõnades) kõigest muust tähtsamaks. Seetõttu peaks olema õigustatud kõikjal ja kõige kavandamine, kontrollimine. . . aga ka kavade korrigeerimine, s.o asendamine, ümberpaigutamine. . . Demagoogiaks kujuneb projekti- ja programmipõhine tegevus siis, kui see muutub eesmärgiks omaette, mille ümber saab aina ja unistada ja arutada, selle asemel, et tegeleda reaalselt kujunenud vajaduste ning vastuolude põhjustega. Mõni aeg pärast ühe programmi (arengukava?) koostamist algab kampaania teise programmi koostamiseks, seejärel tehakse koos ja korraga eelmise kava asemele hoopis täiuslikum kava ning asutakse koguma kontrollarve kolmanda kava koostamiseks. Töö plaanitsetu elluviimiseks pole suure kavandamise saginas oluline, selleks pole õieti aegagi. Ka avalik administratiivne arvamus paneb väga pahaks, kui kuskil arengukava pole, ja hindab kõrgelt kõiki, kellel on palju suuri ja suurejoonelisi plaane. Suure planeerimise ja plaanidest rääkimise tuhinas jääb kõrvale see (pisiasi), et plaanid ei seondu küllalt hästi, ei teeni arengut, on ebareaalsed ning jäävad seetõttu kokkuvõttes. . . paratamatult (õnneks?) täitmata. Demagoogia seisneb selles, et „arengukavade” täitmise käigu tõsiteadusliku ning avalikkusele apelleeriva analüüsi ja sünteesi asemel asutakse tegema üha uusi kavasid. Nii jääb demagoogilistel kaalutlustel arvestamata kogemus ning kord tekkinud viga aina võimendub.
  19. Teaduslikkusega põhjendamine on ülemuste käes demagoogiavõtteks kõigil neil puhkudel, mil oleks vaja mõistusvastast tegevust kuidagi õigustada, ent tegelikult teaduslikku uuringut korraldatud ei ole. Kui pole rakendatud ei eksperimenti ega muid teadusliku uurimise menetlusi, ent ometi kinnitatakse, et kõik, mis me teeme ja teha kavatseme, on teaduslikult põhjendatud, on tegemist sihiteadliku petmisega, s.o demagoogiaga. Sellise argumendi demagoogist esitajalt ei sobi küsida, kes, kus, millal neid küsimusi uuris ja kuidas on tuvastatud need teaduslikud faktid, millele ta tugineb oma järjekordsetes järeldustes ja ettepanekutes. Normaalsel juhul on ülaltoodud küsimuste esitamine loomulik, sest niiviisi on suhteliselt lihtne selgitada, kas teaduslikkusega põhjendamisel on alust või on see vaid demagoogiavõte.
  20. Mitmed ülemuste poolt rakendatavad demagoogiavõtted tuginevad efektile, mida nimetatakse konformsuseks. Kui inimestele aina seletada, kuidas kõik teised toimivad, mõtlevad ja suhtuvad, siis ei jää tal sageli muud üle, kui hakata suhtuma, mõtlema ja tegutsema nii nagu (räägitakse et) teised kuna inimene tahab enamasti olla samasugune kui teised ja pälvida selle eest tunnustust ning muud tähelepanu.
  21. Konformsusele toetub ka teistest johtuv eneseõigustamine. («Milles mina süüdi olen? Mida ma erilist tegin? Tegin vaid seda, mida teevad kõik teised!») Nii püütakse luua kujutlust enda süüdimatusest, õigemini sellest, et süüdlast polegi. Sama efekt toimibki siis, kui pannakse 4-5 enam-vähem lugupeetavat inimest mingite meelituste või survevahendite abil toetama mingit vastuvõetamatut seisukohta. Pärast ühemõtteliselt kiitvaid sõnavõtte ei sobi kellelgi enam eitavaid arvamusi avaldada. See kõlaks dissonantsina, tõmbaks liigset (enamasti ebameeldivat) tähele¬panu ja seda ei tõlgendataks juba mitte kui arvamusavaldust arutluse all oleva küsimuse kohta, vaid kui väljaastumist arutlust organiseerivate ja juhtivate isikute ning äsja esinenud kõnelejate vastu.
  22. Inimesed pannakse otsustamisest osavõtu ettekäändel kätt tõstma küsimustes, mille arutamisest neil polnud võimalik osa võtta kas seetõttu, et polnud juurdepääsu asjast arusaamist võimaldava informatsiooni juurde, et ei antud sõna, et pole vastavat ettevalmistust, või seetõttu, et polnud võimalik ega mõtet sõna võtta varem kujundatud kogemuste põhjal (nagunii keegi ei arvesta; nagunii on otsus ammu valmis ja praegune arutelu vaid puru silmapuistamine või suitsukate; eriarvamuste avaldamisega kaasneb nii palju ebameeldivusi, et mõistlikum on vait olla jms.).
  23. Nii kui ülemusel ilmub haiglane kartus avalikkuse ja eriarvamuste ees, tekib tal ka demagoogiavajadus. Juba vanas Roomas teati ja hoiatati, et kui näed ühehäälset otsust, otsi despooti või petist. Sattunud kord juba despotismi ja pettuse teele, ei ole sealt kuigi kerge kõrvale või tagasi pöörata, sest pole, kelle keskel siis edasi elada. Täielikuks enesepuhastuseks ei ole aga alati ei jõudu ega julgust. Ka kaotada näib olevat mõnikord liiga palju, eriti siis, kui ollakse harjunud teistele kättesaamatute mugavuste ning võimust johtuva üleolekutundega, kui kultuur on jalge alt pudenenud ning vaimsed väärtused teisejärguliseks tõrjutud.
  24. Kui ülemusel õnnestub kõik alluvate ettepanekud ükskõik mis ettekäändel kuidagi tagasi tõrjuda, pole tal karta, et ta eksib ja teeb (lubab teha) midagi valesti. Kui alluvate ettepanek keelust hoolimata siiski realiseeritakse ja kõik läheb korda, ütleb ülemus: „Meie kollektiiv saavutas järjekordse töövõidu!” Ebaedu korral vibutab ta rusikat ning nõuab, et meenutataks, mida ta ütles (keelas!). Kuna niisugusel ülemusel on alati õigus ja kuna ta ei tee vigu, on kindlustatud ka tema tõus ametiredelil või vähemalt püsimine antud ametipulgal.
  25. Samasuguseid, oma olemuselt demagoogilisi käitumisliine või -stiile on veel õige mitmeid. Enamik neist saab alguse ametialasest, kutsealasest, tööalasest, erialasest või muust saamatusest. Inimene, kes oma ja teiste tegevuse sisu ei taipa, ei saa aru ka selle tegevuse mõttest ega tegijatest. Tegelikult narri ossa langedes ilmnebki tal vajadus hoida end kuidagi «vee peal». Iga ebakompetentne (ka põhjendamatult ametnikuks või saadikuks sattunud) isik on suuremal või vähemal määral demagoog ja mingi aja pärast saab tast salakaval õelutseja, pugeja ja (või) jõhkard. Vaatleme mõnda näidet. Üht liiki kogemata-juhte kutsutakse «piiripääsukeseks». Nii nimetame juhtivat töötajat, kes on ise veendunud (ja kelle suhtes ollakse veendunud), et ta on ja peab jääma juhtivaks töötajaks, hoolimata valdkonnast, kus ta peaks tegutsema ja ülesannetest, mida ta peaks lahendama. «Piiripääsuke» on oma sellise asendi üle ülbuseni uhke, mis ilmneb kogu tema hoiakust ja käitumisest: tervitades ulatab ta ühele käe, teisega räägib, kolmandale vaatab otsa, teine käsi küünarnukini püksitaskus. . . Oma ebakompetentsust püüab «piiripääsuke» mitmel viisil varjata. Iga vähegi tuttava inimesega hakkab ta ropendama, kriipsutades alla, et ta pole mitte ainult oma poiss, vaid et jutt on eriline ja et ka tema on eriline, kes võib endale lubada rohkem kui teised. Kui tal õnnestub kuidagiviisi viia jutt viinavõtmisele, kalapüügile, jahilkäigule, seente marineerimisele või naistele/meestele, on «piiripääsuke» seks korraks pääsenud — kõigil või enamikul neist aladest on ta spetsialist. Igal võimalikul juhul loob ta komisjoni ja määrab ennast esimeheks. Kõnelusi alustab ta kahe-kolmemõtteliste märkustega kohalolijate (eriti naiste/meeste) ja puudujate aadressil. Ta teatab, et tema muidugi, nagu kõik teavad, selles küsimuses asjatundja ei ole, aga. . . ja räägib seejärel tunni-poolteist, mida kõik peavad tegema. Koosolek järgneb koosolekule, segadus aina süveneb, asjatundjad on ülearused. Kõrvalseisjale võib kõigest sellest jääda mulje, et tegemist on energilise, teotahtelise, püüdliku, põhimõttekindla inimesega. See «pisiasi», et ta on ebakompetentne ning sisuliselt takistab normaalset tööalast tegevust, et ta on amoraalne, laostab inimsuhteid ja kujundab väärastunud orientatsioone, jääb lihtsalt varju.
  26. Mõnevõrra peenem natuur on juhitüüp, keda nimetatakse «lahinglenduriks». «Lahingulendur» püüab ükskõik millistel ettekäänetel oma töökohalt ära olla; mida kauem ja mida kaugemal, seda parem. Kuidagi püüab ta end suruda kõikvõimalikesse komisjonidesse, nõukogudesse, toimkondadesse ja büroodesse ning seejärel ta istubki aina koosolekutel, kus on vaja vaid täpselt konjunktuuri tabada ja võib enamasti karistamatult midagi öelda või mitte öelda. Komisjonides saab oma vaimset ahtrust põhjendada suure koormusega tööl, tööl aga varjata küündimatust ning põhjendada saamatust suure ühiskondliku koormusega. Nendel harvadel puhkudel, mil «lahinglendur» oma asutusse-organisatsiooni lendab, «pikeerib» ta ootamatult, «tulistab» valimatult kõiki, kes juhuslikult ette jäävad ja . . .kaob jälle. Maha jääb segadus, pisarad, pahameel ja kõrvalseisjale demagoogilise efektina kujutlus, et näe kus kange mees, kui operatiivselt ta asja ajab, kui resoluutselt abinõusid rakendab.
  27. Alusetu kiitmine. See võte toimib kahel viisil. Vanarahva tarkus kinnitab: «Kiida lolli ja loll rabab end kas või surnuks.» Kummaline küll, aga isegi üsna lamedad ja labased komplimendid panevad paljudel põse õhetama, muudavad leplikuks ja tähelepanelikuks. Teistele, neile, kes näevad-kuulevad kellegi alusetut kiitust, toimib see objektiivselt kui laitus.
  28. Alusetu laitmine. Põhjendamatu, ootamatu kallaletung, süüdistamine ei tea milles, lööb rünnakuobjekti pahviks. Algul ta ei usu oma kõrvu, siis arvab, et see on mõni järjekordne nali, teatud liialdus, millele ei tasu reageerida. . . Seks ajaks, kui ta toibub ning olukorra tõsidust mõistma hakkab, on rünnak lõppenud, avalik arvamus kujundatud, hüved jaotatud, keegi ilma jäetud, keegi lahti lastud. . . Pärast toob selle võtte rakendaja enda kaitseks mõne sellise kõnekäänu nagu: «Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad!» või ütleb lihtsa enesestmõistetavusega: «Meie eksisime ja eksimine on inimlik!». Korduvad halvustavad märkused inimese püsiomaduste kohta toimivad traumeerivalt. Nii võidakse inimene sedavõrd hävitada, et ta ei usu enam oma võimetesse ega tulevikku, kaotab töövõime ja teotahte. . . Seejärel näitab demagoog talle näpuga ning seletab kõigile, et niisugune-naasugune antud kohale ei sobi, tema edutamine ei tule kõne allagi jne, jne.
Palvetav naine

Demagoogiavõtted ülemuste vastu

Järgnevalt esitab enamasti alluvatu poolt ülemuste vastu rakendatavad demagoogiavõtted.

  1. Viidatakse ülemuse käsule-korraldusele toimida teatud viisil. Näidatakse, et nii saigi tehtud, nagu nõutud oli, ja mis välja tuli, selle eest vastutagu ülemus nüüd ise (Kui vaja, siis tuletatakse meelde, et vastutab see, kes otsustab!).
  2. Kõneldakse mitte puudustest, vaid reservidest.
  3. Kõneldakse mitte tööst ega saavutustest-puudustest, vaid sellest, mida tehti ja kavadest, mida on koostatud. Ühtede plaanide asemele tulevad aina teised ja siis on juba amoraalne meenutada eelmisi, veel vähem asuda sõrmega järge ajama ning arutlema nende täitmise üle.
  4. Apelleerimine traditsioonilistele (objektiivsetele) raskustele. Alati, igal juhul sobib öelda, et asjale on tsentraliseeritud korras pööratud vähe tähelepanu; materiaal-tehniline varustas jätab soovida; vähe on osutatud konkreetset abi; töötingimused on ebarahuldavad; pole asjatundlikku kaadrit; mingid materjalid, projektid, otsused, sõlmed, teed on ebakvaliteetsed ja kokkuvõttes polnud võimalik teha seda, mida oli kavandatud teha, ega saavutatud ettenähtud resultaate.
  5. Korduv isiklik pöördumine ja kummardamine maestro poole. Sellega jäetakse teistele mulje oma lähedusest maestroga ning antakse mõista sellest johtuvat jõudu. Maestrol aga, keda niiviisi eriliselt igas võimalikus ja võimatuski seoses esile tõstetakse, ei sobi hiljem seada kahtluse alla mõnda lipitsemise vahele peidetud mõtet ega nii kõneleja vastu midagi öelda.
  6. Oma ideede esitamine ülemuse mõtetena («Nagu te, härra direktor, läinud aastal ühel nõupidamisel õigesti ütlesite…»).
  7. Oma (töö-) kollektiivi esitamine ja kirjeldamine töökana, monoliitsena, arenevana, tarmukana. . . Seejärel ei sobi (kõlab dissonantsina) öelda, et seal kollektiivis on ka loodreid, praagitegijaid, luusureid, joodikuid, vargaid jms.
  8. Kritiseeritakse end ise tühistes asjades, seejärel aga kirjutatakse kõik saavutused enda arvele.
  9. Viidatakse kontrollijate ebaobjektiivsusele, ebakompetentsusele, pealiskaudsusele, süsteemitusele jms. („Sellisele olulisele asjaolule ei pööratud mingit tähelepanu.”)
  10. Selle asemel, et analüüsida kriitiliste märkuste sisu ning anda asjakohaseid seletusi, asutakse kiitma ülemust tema printsipiaalse seisukohavõtu, kauge- ja läbinägeliku pilgu, selge ning paindliku poliitika, asjaliku, kõiki innustava (enese) kriitika jm. seesuguse eest.
  11. Väidetakse, et kontrollijad, juhtijad jt ei osutanud konkreetset abi. Lisatakse, et puudusi teatakse isegi hästi.
  12. Tõstetakse esile, et kontrollijad-korraldajad pole loonud tööks vajalikke tingimusi ning. . . peaksid seetõttu eeskätt ise end kontrollima ning tasemele viima või vähemalt vait olema.
  13. Püütakse leida mingeid, kas või tühiseid vastuolusid erinevate ülemuste nõudmistes, hinnangutes, kriteeriumides, printsiipides, dokumentides. . . («Näete, meil pole nendes küsimustes, isegi niisugustes pisiküsimustes üksmeelt, mida siis veel suurematest probleemidest rääkida!»)
  14. Sihiteadlik ettepanekute, palvete ja nõudmiste esitamine kõrgemalseisvate organite esindajaile, mida tuleb tegelikult tõlgendada kui viimaste tegematajätmisi.
  15. Ülemustele-kontrollijaile kallaletungimine küll isiklikus, küll ühiskondlikus elus vajakajäämiste, laokil asjade või siis suhtlemisvääratuste või iseloomunõrkuse pärast. Kui otsida, siis midagi ikka leidub!
  16. Kõigi üllatuseks (ja rõõmuks) enda süüdi tunnistamine kõiges selles, milles tegelikult süüdi ollakse, ja ka selles, milles ei olda. See võtab süüdistaja kõigepealt tummaks, siis teeb relvituks või koguni härdalt kaastundlikuks. Lamajat ju ei lööda.
  17. Lubadused, kohustused, kinnitused, et kõik saab siitpeale tehtud ning mitu korda paremini kui kunagi varem. Hodža Nasredin lubas valitsejale, et koti kulla eest õpetab ta 10 aasta jooksul eesli kõnelema. Surmaähvardustest ehmunud sõpru lohutas Hodža, et ohtu pole mingisugust, sest 10 aasta pärast, kui peaks lubaduse täitmist kontrollitama, on kas eesel surnud, valitseja surnud või pole võib-olla teda ennastki, aga kott kulda on juba käes.

Loodan, et lugeja käsitleb siin esitatud demagoogiavõtteid vaid selleks, et demagooge ära tunda ja lisab oma kogemuste varal siin esitatutele nii palju, et küll saab.

Aeg muutub ja inimesed muutuvad koos ajaga. Muutuvad ka võimule pürgimise ja võimul püsimise, seal toimetamise, oma ja teiste huvi ning saamatuse õigustamise võtted.

5973 sõna
9869 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Demagoogia