Demagoogia

Mida teha,  kui olla ei oska, hakkama ei saa, õppida ei viitsi ja ära minna ei taha?

Siis tuleb hakata rääkima sellest, kuidas teised ei saa oma tööga hakkama, kuidas nad ei taha end kokku võtta, ei soovi mitte kuskil õppida, ei suuda püsivalt pingutada ja teistele inimestele edukaks tegutsemiseks vajalikke eeldusi luua. Teiste mustamine on üks sadadest võtetest, mis on iidsetest aegadest meieni kandunud, ehedana säilinud ja mida usinalt kasutatakse endast ja oma kambast võimalikult hea mulje jätmiseks.

Kes on näinud mõnd saadikut või ametnikku, kes teatab avalikult, et ta ei saa mingist arutlusest ja otsustamisest osa võtta seetõttu, et ta ei ole antud valdkonnas küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et ta ei suuda rahuldaval määral ette näha oma tegevuse võimalikke tagajärgi ja saab tegeleda ning peab seetõttu tegelema millegi muuga?

Kui inimene satub mingile ametikohale, kus on (administratiivses mõttes!) õigus tegutseda ja tal ei ole kohustust vastutada ei selle eest, mida taotletakse, ei selle eest, kuidas tegutsetakse ega selle eest, mis kokkuvõttes välja kukub, siis tal ei ole vaja olla asjatundja (siis võib asjatundjate üle irvitada ja nad esimesel võimalusel lahti lasta ning mõne ustava ning vaikiva isikuga asendada). Põhjendamatult mingile ametikohale sattunud inimesed hakkavad tavaliselt hoolitsema selle eest, et keegi ei saaks kuigi hästi aru, kes nad on, mida nad teevad ja mis neil välja tuleb. Selle kõige kohta võib tohma-pohmalt kuulda vaid tule-eile-meile jutte, mille puhul ei ole võimalik midagi aru saada, tõsiselt võtta ega täpsustada.

Selleks, et ametis püsida, valib asjatundmatu isik enda kõrvale omasuguseid, või veel rumalamaid, kelle puhul on kindel, et nina vee peal hoidmiseks peavad nad oma bossi hoidma, kaitsma ja toetama igal juhul ja kindlasti.

Siis on vaja olla küllalt hoolimatu,  osav ja kaval; siis ei ole valikut; siis on vaja tunda demagoogiat.

Demagoogia on võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks. Demagoogia on tõe väänamise selliste meetodite süsteem (meetod – tee; teadaolev, äraproovitud tee sihil püsimiseks või eesmärgi saavutamiseks), mille abil saab peita tegutseja ja tegutsemise tegelikud motiivid, keerata vahendid eesmärkideks, kutsuda esile absurdisituatsioon, milles lakkaks teiste usk ja lootus, kustuks armastus ja kindlusetunne asenduks hirmu ja kahtlustega.

Demagoogia on kunst! Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal. Inimesed, kes on viletsa hariduse ja puuduliku infoga, kes ei oska oma peaga mõelda, ei näe ega tunne süsteemi, alasüsteeme ja metasüsteeme, milles kujunevad tähendused, ei saa iseseisvalt hakkama. Inimesed, kes ei suuda näha seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, kes ei erista regulatsiooni- ja juhtimistasandeid, protsesse ja nähtusi, funktsioneerimist, muutumist ja arengut, olulist ja ebaolulist, osa ja tervikut … EI  SAA TEGELIKULT  ARU  EI VÕIMALUSTEST,  PIIRANGUTEST EGA OHTUDEST. SELLISTE INIMESTE OSALEMINE ARUTLUSTES JA OTSUSTAMISES ON ENAMASTI AMORAALNE TEGU (olenemata administratiivsetest õigustest, mis kaasnevad kodakondsuse, ametikoha, mandaadi või töötooli asendiga merepinna suhtes).

Nõukogude ajal oli demagoogia tabu-teemaks. Sellest võis rääkida ja kirjutada vaid fašistide ja imperialistide iseloomustamiseks. Perestroika-eelsel ajal kubisesid parteipoliitilised tekstid demagoogiast seda enam, mida räbalam oli olukord.

TRÜ sotsioloogialaboris koguti ja arutati omal ajal demagoogiavõtteid koodnimetuse all “kommunikatiivsete protsesside efektiivsus”. Meie seminaridest, mis ei olnud kuigi salajased, võttis eriti innukalt ja kohusetundlikult osa üks Moskva Ülikooli professor, kes, nagu hiljem selgus, oli lisaks professuurile Moskva Ülikoolis ka nõukogude spioonide ettevalmistuskeskuse kommunikatsioonilabori juhataja.

Arvasime, et need demagoogiavõtted, mis võimaldasid nõukogude “juhtidel” ametis püsida ja kustumatu tähtsusega töövõitude sangareid ülistada, on selle süsteemi produkt ja püsimise eeldus. Järelikult oli vaja aidata inimesi nendest võtetest läbi nägema. Rahva lollitamiseks mõeldud tekstide ära tundmiseks oli vaja vastavat teksti. Maisipaberile trükitult levisid need “samizdati” põrandaalused tekstid mööda Eestit käest-kätte, kuni sattusid ka Vikerkaare tollase peatoimetaja Rein Veidemanni lauale. Tema initsiatiivil ilmus 80ndate keskel VIKERKAARES läbi viie eesti- ja venekeelse numbri artikkel “Juhtimise ja valitsemise eetikast”. See oli üsna õudne tegu, sest jättis suurema osa tollaseid funktsionääre naerualuseks. Pahandus oli suurem, kui keegi karta oskas. R. Veidemann pääses eluga peamiselt seetõttu, et keegi oli teinud kuskil veel suurema sigaduse ja R. Ristlaanel polnud Veidemanni jaoks küllalt palju aega.

Aeg läks ja ajastu muutus. Oli meilgi aeg, kus ametikohtadele söandasid asuda vaid sellised isikud, kellel oli eeldusi hakkama saada.

Pronkssõdurid

Põhjendamatult mingi positsiooni hõivanud isikud on enamasti ka parteisõdurid, kelle isiklik arvamus ei tohi palju kaaluda. Enamasti ei tohi isiklikku arvamust ollagi; veel vähem võib seda avalikult välja öelda. Vene ajal tundus, et selline käitumine, mis ajab kultuuriseostes kasvanud inimese iiveldama, on omane vaid totalitaarses ühiskonnas elavatele inimestele. Nüüd võime (tuginedes küllalt kaua kestvast praktikast ammutatud kogemustele ja vahetule kaemusele) öelda, et nii see ei ole. Demagoogia on päästerõngas mitte ainult põhjendamatult mingil ametikohal istuvale ametnikule, vaid ka erakondadele, kes pistavad oma programmidesse ükskõik mida, mõtlemata üldse sellest, kes, kus ja kuidas seda kõike tegelikult tegema peaks ja mis sellise tegevusega tõenäoliselt kaasneb. Pärast valimisi ei jää PR firmade toel „valimisvõidu” saavutanud poliitikutel muud üle, kui omandada tõe väänamise tehnikaid ja loota, et keegi ei söanda süveneda ja tõsimeelselt analüüsida seda, mida neile on varem kokku vuhistatud.

Demagoogiast elatuvatel inimestel on võimalik tegutseda ja endaga rahul olla, kui inimesed

  • ei julge välja näidata, et nad saavad aru, mida nendega tehakse ja tahetakse edaspidi teha;
  • on harjunud (on maast-madalast harjutatud) olema manipuleerimise objektid, mitte enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektid ning manipuleeriksid meelsasti ka teiste inimestega;
  • on nii „puuga löödud”, et usuvad pimesi, mida räägitakse ja kirjutatakse, st  võtavad igasuguseid tekste tõe pähe;
  • ei oska, ei suuda ega taha analüüsida neid tekste, mida levitatakse; on tüdinenud ja väsinud, teevad näo, et neid ei huvita;
  • loodavad ka kuuluda kuidagi võimu juurde ja olla selle võrra tähtsamad, mida enam neid võimul olijatega seostatakse;
  • ei tunne ära ei demagoogiat, demagooge ega nende tegevuse tagajärgi.

Demagoogiaga on see paha asi, et põhimõtteliselt võib ju iga jutt ka õige ning väärtuslik olla. Avasta sa ära! Alati ei ole ju demagooge, nende taotlusi ja traagelniite nii lihtne läbi näha, nagu tavaliselt siis, kui elektrihinna tõstmise kampaania jälle lahti läheb. Tohutu hinnatõusu üle arutamise asemel puistati ajakirjandus siis täis artikleid ja usutlusi selle üle, kuidas ööd ja päevad koos ministriga ja ilma ministrita arutati hinnatõusu vähendamist. Paljud olid õnnelikud, et elektri hind ei tõusnudki nii palju, kui esialgu oli kõrgelt ja kaugelt (NB! ei Brüsselist, Stockholmist, Berliinist ega Moskvast, vaid siinse riikliku aktsiaseltsi juhtkonnalt) teada antud.

Võibolla oleks vaja uuesti avaldada need sadakond demagoogiavõtet, mis nõukogude bürokraatial omal ajal jalad alt ära lõid? Ehk on veel rohtu, mis avitaks ja võimaldaks üldsusel uskuda avaliku elu tegelasi ning osaleda arutlustes ühiskonnaelu põletavate probleemide üle?

Terast lugemist ja kuulamist soovides!

1089 sõna
2814 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Eeldused Riigikogu valimisteks