Eesti kui probleem

Argiarutlustes on räägitud ja räägitakse edasi “probleemide lahendamisest” ja selle kohta pole öelda midagi. Need aga, kes peaksid riigi, mõne ametkonna, maakonna, linna-valla, kogukonna-perekonna vm ees (NB! tegelikult, mitte mängult, nö suusoojaks) vastutama selle eest, milline kurss valida ja kuidas tegutseda, jagunevad vähemalt kolmeks:

Esimese (kõige väiksema ja kõige enam frustreeritud) rühma moodustavad need, kes on saanud aega süvenemiseks ja on ilmselt märganud, et probleemide lahendamine ei ole enamasti (mitte kunagi?) võimalik. Need inimesed saavad aru, et probleemid saavad olla vaid nende inimeste teadvuses, kes teavad, millised olud (olukord, situatsioon, nende muutumine jms) tegelikult on (on mujal, oli siin varem) ja kes kujutavad ette, milline see kõik peaks olema praegu ning võiks olla lähemas ning kaugemas tulevikus… Probleemiks tõusevad vastulud vaid neil, kellel on aktiivne hoiak, st kellel pole ükskõik…

Probleemide käsitamise eelduseks on nende tekke (püsimise, süvenemise-laienemise) põhjuste (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemi) avastamine, sõnastamine ja avalikustamine. Olukorra, kus Eesti ühiskonnateadusest on jäänud vaid mälestus ja uurimistulemusi pole võimalik kuskilt saada, ei jää ka Toompeal muud üle kui teadmiste asemel “opereerida” arvamustega.

Teise rühma moodustavad need, kes kujutavad ette, et probleemiks võib nimetada igasuguseid küsimusi, mis valmistavad peavalu, sest ei oska neile paugu pealt vastata, “lahendamisest” rääkimata; need inimesed räägivad probleemidest, ohkavad ja kiruvad, aga peamiselt enda näitamiseks, mitte selleks, et koondada inimesi mingite vastuolude põhjuste avastamiseks ja kõrvaldamiseks.

Kolmandasse rühma kuuluksid need, kelle meelest on kõik isegi väga hästi. Neid, kes mingitest raskustest räägivad ja mõningaid juhuslikult siin-seal veel esinevaid raskusi probleemideks nimetavad nad vastutustundetuteks virisejateks, kellele tuleks neile sobiv koht kätte näidata…

Jossif Stalin jättis selles suunas toimima mitu lennukat lauset: “Kus metsa raiutekse, seal laastud lendavad!” ja “Pole inimest, pole probleemi!”. Esimesega oli ette nähtud põhjendada süütute inimeste kannatusi ja hukku nendes protsessides, mida partei “alati targal” juhtimisel kuskil tehti. Tesega oli ette nähtud õigustada ja põhjendada-selgitada(?) massilisi repressioone, mis pidavat “suurte ideede elluviimisega” paratamatult kaasnema.

Meil on võimalik probleemidena tunnetatud vastuolusid ületada sedamööda, kuidas õnnestub avastada sõnastada (tunnistada) ja avalikult, valjul häälel, välja öelda ja/või kirja panna ning avaldada ühiskonnas ning kultuuris paheks peetud nähtuste ja protsesside PÕHJUSED.

Võib olla päris kindel, et

  • valedele rajatud ühiskonnakord ei saa kujuneda õigust ja õiglust kaitsvaks süsteemiks; inimesed võõrduvad ja muutuvad seal kas apaatseks või agressiivseks.
  • alusidee, milles peetakse inimest mingite teiste eesmärkide saavutamise vahendiks, ei saa kestma jääda, see võõrandub (pöördub oma loojate vastu, muutub neile vaenulikuks jõuks). Inimesed kas purustavad selle või põgenevad;
  • põhjendamatu autoriteedistruktuur hakkab “tootma” salatsemist. Haridus, informeeritus ja kogemus (NB! ka õpetaja, nagu kogu kultuur ja teadus) muutuvad seal tarbetuks, sest saadikute, ametnike ja nende nõunike õigusi, kohustusi ja vastutust ei ole võimalik seostada;
  • austust ei saa millegagi asendada; usalduse puudumist üritatakse kompenseerida totaalse ajupesuga, sh hirmutamise ja fanatismi külvamisega, aga see rahuldab vaid tegijaid.
  • edasi- ja tagasisidestamata tegevus ei saa olla otstarbekas ega efektiivne. Kui riik ja rahvas vaesuvad vääralt funktsioneeriva ja sisuliselt põhjendamatu struktuuri tõttu, siis ei olda varsti suutelised isegi mitte mängima koostööpartnereid ei kodus ega võõrsil.

Olukord on tõsine, aga veel mitte nii tõsine, et kannatus paljudel enam-vähem korraga katkeks.  Veel on lootust!

Näis, mida hakkavad tegema ja taotlema uued ministrid?  Kes söandab prognoosida, millises osas ja suunas nad peavad võimalikuks vanaviisi jätkata ja milles (miks?) nad peavad vajalikuks kurssi (kui kardinaalselt?) muuta?

558 sõna
2604 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Video: Mis on töö?