Eliitülikool – eliidile või rahvale?

Turumajanduse tingimustes muutusid ka ülikoolid kommertsasutusteks, kus domineerib argumendina raha, mitte haridus ja aated, anne, töökus ja arukus.

Rektor Alar Karis ei ole keetnud seda suppi, mida temal ja teistel nüüd süüa tuleb. Tema ei olnud ka nende hulgas, kes omal ajal selle supi “retsepte” koostasid, REKK-i asutasid, ülikoolidesse vastuvõtu- ja lõpueksamid ära kaotasid, Bologna jt lepetele allkirju andsid ning kogu kõrgharidussüsteemi 3+2 stiilis aloogiliseks punktijahiks ringi korraldasid. Alar Karis on juba mitu korda kirjutanud ülikooliõppe kvaliteedist ja vana, ent endiselt värsket metafoori kasutades püüdnud selgitada, et mingi suure katla servas ei saa tema paremat suppi keeta, aga see, mis TÜ-s valmib, rahuldab ainult neid, kes ei kujuta ette, mille üle arutletakse ja mida oleks vaja ning võimalik saavutada. Seni, kuni Eestis sobib kõrghariduse kvaliteedi hindamise ainsaks argumendiks väide: “peaaegu kõik on saanud alati kuhugi tööle”, ei ole siin veel eeldusi enam-vähem rahuldava ülikooli ja/või kõrgkooli rajamiseks.

TÜ rektor tegi avalduse vähendada TÜ üliõpilaste arvu rohkem kui poole võrra – seitsmeteistkümnelt tuhandelt seitsmele tuhandele – ja võtta edaspidi kurss eliitülikooliks kujunemise suunas (eelistada edaspidi kvantiteedi asemel kvaliteeti). Tõsi küll, selline tõdemus sündis mitte süsteemse analüüsi tulemuste põhjal, vaid vilistlaste soovitusel ja julgustusel. Ometi kujunes rektor Karise avaldus pomm-uudiseks, mida arutatakse üle kogu riigi.

Haridusminister Tõnis Lukas ja Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg tõttasid rektori ettepanekut toetama ilmselt enne, kui oleksid jõudnud veidi mõelda, millistel eeldustel oleks võimalik luua tänapäeval rahuldavaks peetav ülikool, mida selline ettepanek riigi tasandil mitte ainult maksab (võimaldab kokku hoida), vaid ka kaasa toob. “Eliitülikooli” loomine kõlab veel uhkemalt kui soov jõuda üks-kaks-kolm Euroopa kõige jõukamate riikide hulka. Mõlemal ettepanekul on ühist nii palju, et peale kõrgelennulise fraasi ei ole seal midagi. Keegi ei saa teha ei “eliitülikooli” ega “rikast riiki” – võimalik oleks luua nende kujunemise eelduste süsteem. Sellise süsteemi kavandamiseks on vaja ühiskonna eri tasanditel tegutsevate isikute ühiskonna- ja kultuurialast, nagu ka õigus- ja majandusalast haridust, informeeritust ja kogemust, nagu ka õigust otsuseid teha ning kohustust vastutada selle eest, mis välja kukub. Siiani on “peost suhu” askeldama harjunud ametnikud ja saadikud igasuguste märkuste peale ainult kas üleolevalt ühmanud või vihastanud. Seetõttu saab pidada tähelepanuväärseks sündmuseks, et TÜ rektor vilistlastega aeg-ajalt nõu peab.

Idee sisust

Isegi sel juhul, kui Eestis oleksid “eliitülikooli” tekke eeldused tõesti olemas, oleks mõte nimetada üks ülikool “eliitülikooliks” ja jätta kogu haridussüsteem endisena edasi susisema, pehmelt öeldes kohatu.

Üpris üksmeelsed on arutlejad olnud vähemalt järgmises:

  1. Väga hea, et Päevaleht aitas rektor Karisel ülikoolides kujunenud vaikelu katkestada, sest kui arutlemiseks läheb, on suur tõenäosus, et tuuakse juba mainitud probleemide kõrval lagedale ka teised probleemid ja ka nende põhjused.
  2. Kui juhtub, et suur osa elanikkonnast saab lummusest vabaks, siis on vaid ajaküsimus, millal avaneb võimalus rajada eeldused nii Eesti ühiskonnas ja kultuuris kui ka EL-s juba kujunenud ning kujunevate haridusprobleemide sisuliseks käsitlemiseks ja õnnestub rajada Eesti aktuaalseid vajadusi respekteeriv, mõistuspäraselt funktsioneeriv, muutuv ja arenev haridussüsteem.
  3. Haridusreform on möödapääsmatu. See tuleb teha kas koos haridussüsteemi lipulaevaks peetava rahvusülikooliga või hoolimata ülikoolist.
  4. Endised tehnikumid, mis kõik end 90-ndate aastate algul ühtäkki (rakenduslikeks?) kõrgkoolideks kuulutasid, direktorid rektoriteks hakkasid ja hõbeketi kaela riputasid, jäid keskkooli pikenduseks edasi. Nagu varem, nii jäi ka hiljem õppe keskmesse „praktiliste oskuste andmine”. Õppe mõtestamiseni ja riigis kujunenud (muutunud) vajadustega seostamiseni on jõutud üksikutel juhtudel. Teaduslikke uuringuid ja teaduslikku mõtlemisviisi ei olnud neis varem ja ei tekkinud ka seoses formaalselt kõrgkooliks muutumisega. Kõrgkooli mõõtu ei anna nad välja tänaseni.
  5. Samasuguseid eraõiguslikke „kõrgkoole” rajati 90-ndate algul kümnete kaupa, aga need olid mõeldud-tehtud enamasti “rahamasinateks” ja akadeemilised väärtused on olnud kõne all vaid sirmi tähenduses. Vähe sellest, et “rakenduslikes” kõrgkoolides ei ole õppejõude – enamikus nendest koolidest eitatakse igasugust akadeemilisust. Kui õppejõud ei osale teaduslikes uuringutes, siis on unaruses ning mõttetud ka (üli)õpilaste teaduslikud ponnistused.
  6. Neid on õige vähe, kes usuvad, et avalik-õiguslike ülikoolide ja kõrgkoolide nõukogud on suutelised rahahuvi kõrval eelistama ja arvestama rahvuslikke huve; seetõttu ollakse üpris üksmeelsed, et on vaja muuta ülikooliseadust ja määrata riigi (maksumaksja) huve ning vajadusi ülikoolis ja kõrgkoolis esindama kuraator, kelle kohustuste hulka peaks kuuluma järelevalve maksumaksja raha otstarbeka kasutamise üle ning üldsuse regulaarne varustamine usaldusväärse infoga ülikoolis kujunenud olude, sealse tegevuse tulemuste ning kvaliteedi kohta.
  7. Kõrgkoolidiplomiga isikuid on Eestis nii palju, et selle “näitaja” järgi võib paigutada Eesti igaliiki aruannetes ning indeksites kõrgele kohale, aga nende arvude taga haigutab tühjus.
  8. Ülikoolid on sedavõrd harjunud pidama ennast “riigiks riigis” ja kas vilistama või nii valuliselt reageerima mistahes kriitilistele märkustele, et oluliste ja ammu vajalike muudatuste tegemiseks on ilmselt vaja rakendada radikaalseid meetmeid.
  9. Eesti “haridusametnikud”, kes on otse või kaudselt praeguseks kujunenud kriitilise olukorra kujunemisele ja hoidmisele kaasa aidanud ning seda olukorda (enesekiituseks?) õigustanud, ei taha reforme kavandada ega korraldada.
  10. Inimesed, kes on mahitanud “õppekavakeskset”, autoritaarse ühiskonna jaoks omal ajal tehtud, ent vananenud arusaamadele tuginevat haridussüsteemi, ei ole suutelised Eesti vajadustega kooskõlas olevate hinnangute ja järeldusteni jõudma, ettepanekute ja soovituste süsteemist rääkimata. Seda näitab ilmekalt HTM katse luua uus Põhikooli ja Gümnaasiumi Riiklik Õppekava (PG RÕK). Tänaseks on HTM Tartu Ülikooli kaudu sõna otseses mõttes raisanud uue õppekava koostamiseks suure hulga miljoneid (täpset arvu keegi ei tea või ei söanda välja öelda) ja jätkab raiskamist, sest ei nõustu rohket raha sisse tooma seatud masinavärki peatama.
  11. Nii, nagu nüüd asuti käsitlema ülikooliõppe kvaliteedi parandamise võimalusi, ei sobi ühiskonnas mitte mingisuguseid probleeme käsitleda; eriti mitte haridusalaseid probleeme ja veel ülikoolis.

Enne “lõikamist” oleks vaja vähemalt seitse korda mõõta ja tuvastada,

  • mis (kas) on Eesti mõnes ülikoolis midagi väga hästi ja hoolitseda, et see hea ei saaks eelseisvate reformide käigus kannatada – et „laps koos pesuveega välja ei lendaks”;
  • mis on nii halvasti, et tuleks parandada ja kaasaegseks muuta;
  • mis peaks ülikoolis ammu olema, aga ikka veel ei ole;
  • mis on ülikoolis sellist, mille aeg on ammu ümber ja millest oleks vaja võimalikult kiiresti vabaneda.

Võib-olla oleks vaja veel meelde tuletada, kellele ülikool kuulub ja miks on ülikool üldse rajatud.

Eesti koolivõrk, mida “haridusametnikud” haridussüsteemiks nimetavad, on muudetud ülikoole “toitma” peamiselt Tartu Ülikooli endise rektori initsiatiivil, kes käis vahepeal haridusministriks. Kui ülikoolides nüüd ahastatakse, et põhikoolide ja gümnaasiumide tase on ebaühtlane (üpris ühtlaselt madal), siis peaksid nurisejad veidi pingutama selleks, et näha, MIKS on ebarahuldav olukord kujunenud. Võib-olla õnnestub märgata, et

  • õppekava fetišeeriv mõtlemisviis, mis on pandud kehtima kõigis Eesti õppeasutustes ja kõigil õppetasemetel, nullib ühtlasi nii lasteaedade-koolide juhtkonna kui ja õpetajate võimaluse otsustada selle üle, mida millises mahus ja järjekorras teha ja vastavalt ka vajaduse vastutada selle eest, mis nende tegevuse tõttu välja kukub;
  • õppekavas sõnastatud “pädevusi” on ette nähtud järjepanu aina kontrollida ja hinnata. Hoolimata hindamisjuhenditest ei ole keegi veel suuteline ära arvama, mille eest hindeid pannakse ja saadakse. Mõni õpetaja hindab teadmiste olemasolu, teine teadmisi koos nende kasutamise oskusega, kolmas teadmiste-oskuste ja arusaamise ühtsust, neljas peab eriti heaks saavutuseks iseseisva mõtlemise ja tegutsemise, ettenägemise ja äratundmise võimet, viies paneb „ühe” tunnis sosistamise või vihiku koju unustamise eest…
  • õppekava on koostatud kõigile kohustuslikuks rakendamiseks, ent ühevanuseliste õpilaste näol on igas klassis poisid ja tüdrukud, kelle arengutrajektoor, sünnipärased eeldused (sh mälu, tähelepanu, kujutlusvõime), arengudominandid, huvid, serotoniinitase, ainevahetus ja liikumisvajadus, õpistiilid, ruumivajadus, ajakasutus, koodide süsteem verbaalses ja mitteverbaalses suhtlemises, enesekehtestamise vajadus, kuulumisvajadus, koostöövõime, süsteemitunnetus, edu ja ebaedu läbielamine jpm on täiesti erinevad.

Kui õppekavade koostajad seda silmas peaksid, siis nad ehk annaksid ka “ühtluskooli” printsiibile mõnevõrra teistsuguse tähenduse, kui see oli nn nõukogude pedagoogikas. Siis oli eesmärgiks lihvida Vilsandist Vladivostokini kõik õpilased ühel ajal ühtselt partei poliitika üksmeelseteks tulihingelisteks elluviijateks – ühesuguselt kuulekateks manipuleerimise objektideks, kes tahavad vaid seda, mida partei õigeks peab. Sellest paradigmast, mis loodi NSV Liidus läinud sajandi kuuekümnendate aastate keskel ja mida on siin üle neljakümne aasta visalt viljeletud ja viimistletud, on vaja ükskord ometi vabaneda!

Tartu Ülikoolis peaks olema inimesi, kes saavad aru, et kool, kus on ette nähtud

  • ignoreerida laste eripära;
  • muuta kõik õpilased ühesugusteks manipuleerimise objektideks,
  • pidada põhiprotsessiks õppekava täitmist, mitte aga lapse arengut;
  • lähtuda koolile, õppele, õpetajatele ja õpilastele hinnangute andmisel “keskmistest” hinnetest (mille tähendust ei ole võimalik ära arvata);
  • pidada õppe korraldamise aluseks “mõõdikuid ja näidikuid”, mille varal kellegi meelest võib-olla saab teha järeldusi õppekavaga ette nähtud teadmiste olemasolu kohta, aga ei ole võimalik midagi arvata ega öelda õppe kvaliteedi ega pedagoogide hoolde usaldatud laste valmisoleku kohta käituda vastutustundeliste isiksustena;
  • asendada huvi sundusega, produktiivne õpe reproduktiivse õppega, õppimine õppetööga, saavutusmotiiv ebaedu vältimise motiiviga, iseseisev mõtlemine ja looming mehhaanilise meelespidamisega, vaimsus hoolimatu enesepõletamisega, Põhiseadusest tulenev õigus haridusele koolikohustusega jne,

ei ole kooskõlas ei vajaduste ega aadetega ja seda ei saa pidada rahuldavaks.

Miks professuur vaikib? Kas suur osa õppejõududest on võõrdunud ja muutunud ükskõikseks, või leiavad, et riik on võõrandunud ja sekkumine riiklikku regulatsiooni kas määriks või oleks juba liiga ohtlik mõnel muul põhjusel?

Ei maksa imestada, et igal aastal on üha rohkem perekondi, kes ei usu, et Eestis saaks kool lähiajal muutuda mõistlikuks, ja otsustavad jätta oma lapsed koduõppele. Mõned imekombel kujunenud koolikogukonnad, kus on õnnestunud vastastikku üksteist toetades kujundada õpilastele igati soe, aus, heatahtlikult last arvestav ning innustav ja perekonda toetav õppekeskkond, üldpilti ei muuda.

Mõistlikke koole võiks olla rohkem, aga nende loomise plaanid jäävad katki õpetajate puudusel. Ülikoolides ei ole orientatsiooni haritlaste (isamaalise orientatsiooniga oma maad ja rahvast teenida tahtvate, intellektuaalselt ja vaimselt rikaste noorte inimeste) ettevalmistamisele.

Siht, eesmärk ja vahend

Eesti lasteaedades on peamiseks (ainsaks?) eesmärgiks, et kõik lapsed saaksid headesse koolidesse või kodulähedase kooli parimasse klassi. Lugemine-kirjutamine-arvutamine peab kõigil 6-aastaselt, ükskõik, mille arvel, selgeks saama! Ehkki teatakse, et 1. klassis on ette nähtud alustada A-st ja B-st, antakse lastele enne kooli uut ja vana, sest muidu on kuri karjas. Paneb imestama, kui mõni ühiskonna- või kultuuritegelane seejuures ikkagi küsib, miks lastel esimestes klassides sära silmadest kustub, koolirõõm hajub ja südamlikkuse asemele sigineb kius, tigedus ja hoolimatus. Imestada oleks vaja selliste alushariduse spetsialistide ametis hoidmise üle, kes ei ole siiani veel suutnud aru saada praeguse algõppe “süsteemi” absurdsusest.

Eesti põhikoolis on peamiseks eesmärgiks saavutada see, et võimalikult kõik IX klassi lõpetajad saaksid gümnaasiumi edasi õppima. Kutsekooli sattumist peetakse endiselt õnnetuseks ja häbiks. Oskustöölisi ette valmistavad koolid on saanud viimase kümne aasta jooksul ohtralt igaliiki ainelist abi ja on väliselt muutunud tundmatuseni, paraku on aga pedagoogiline personal, õppesisu, metoodika, kogu õppe- ja elukeskkond muutunud väga vähe. Tõsi, on ka erandeid, aga need ei anna esialgu veel tooni.

Gümnaasiumis on peamiseks (ainsaks?) eesmärgiks see, et võimalikult suur osa lõpetajad pääseks ülikooli. Valdav osa XII klassis ette nähtud õppeajast kasutatakse paljudes koolides riigieksamite sooritamise “treenimiseks”. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus (REKK) loodi selleks, et tõsta ning ühtlustada põhikoolides ja keskkoolides toimuva õppe taset ning saavutada paremaid õppetulemusi. Tegelikult pöördus see kava iseenda vastandiks ning muutus oma loojatele vaenulikuks jõuks.

Nüüd nimetatakse ülikoolides esmakursuslaste teadmiste taset “ebaühtlaseks”.

Vaevalt küll oskasid toonaste reformide autorid ette näha, et kümne-viieteistkümne aasta pärast jäävad ülikoolid ise oma keedetud supi tõttu nälga. Nüüd on lävendipõhise vastuvõtu strateegia otsesed ja kaudsed tagajärjed käes, aga pole neid, kes tahaksid kujunenud olukorra põhjuseid teada ja arvestada.

Kui keegi oleks täpsustanud ja sõnastanud, milline on ja peaks olema ülikoolide, sh TÜ osa

  • õigussüsteemis, õigusalastes uuringutes ja õppes ning Eestile õigusliku regulatsiooni aluste loomises,
  • haldussüsteemis, haldusalastes uuringutes, haldusõppes ja halduspraktikas;
  • majandussüsteemis, sh majandusuuringutes, majandusõppes ja majanduspraktikas;
  • haridussüsteemis, haridusalastes uuringutes, haritlaste, sh pedagoogide ja andragoogide ettevalmistamises ja õppekorralduses;
  • teadmistekeskse (inimesekeskse?) kodanikuühiskonna loomises;
  • kultuuri-, haridus- ja teadussüsteemi seostamises (lõimimises), ja kaasajastamises;
  • tervishoiusüsteemis ja meditsiinivõrgus;
  • kommunikatsioonisüsteemis ja elanikkonna informeerituse tagamiseks vajalike meetmete loomises,
  • kogu elanikkonda hõlmava elukestva õppe süsteemis,
  • kompetentsuse printsiibi kehtestamises Toompeal ning Toompealt Viruni-Võruni-Vilsandini… jms,
    siis oleks olnud lihtsam aru saada, et üliõpilaste arvu vähendamisest ei piisa selleks, et olukord muutuks rahuldavaks. Oleks aeg vaadata, milline peaks olema HARITLANE ning milline peaks olema Ülikooli osa EESTI VAIMSE ja INTELLEKTUAALSE POTENTSIAALI loomisel ja hoidmisel. Vaja on teistsuguse ettevalmistusega, teistsuguse orientatsiooni ja motivatsiooniga inimesi.

Varem, või hiljem tuleb vaadata, sõnastada ja avalikustada, milline on

  • TÜ-s valitsev arusaam intellektist, intellektikast kui fenomenist ja intellektilisest protsessist (?) (NB! TÜ egiidi all korraldatakse igal kevadel innovaatikamessi asemel “intellektikamesse“, mille sisu ja tähendus on jäetud rahumeeles avamata);
  • TÜ-s toimuva akadeemilise õppe sisu, vorm, korraldus, tase ja tulemused koos õppetulemuste hindamise kriteeriumite ning hindamiskorraga;
  • TÜ õppejõudude ja õppe-abipersonali ettevalmistuse tase (kvalifikatsiooni, motivatsiooni, orientatsiooni ja eruditsiooni ühtsus);
  • TÜ õppejõudude ja üliõpilaste kujutlus vajadusest ja võimalusest olla enesejuhtimise ning sotsiaalse juhtimise subjekt;
  • TÜ õppejõudude ja üliõpilaste akadeemiline vabadus, loomealane potentsiaal ja loomealased tulemused;
  • TÜ juhtkonna arusaam intellektuaalse loomingu tähtsusest ja eeldustest;
  • TÜ ja teiste ülikoolide juhtkonna arusaam uuringu ja uurimuse kvaliteedist ning „siisikeste” tootmise vajalikkusest;
  • TÜ ja teiste ülikoolide juhtkonna arusaam publitseerimise mõttest (nõudest avaldada artikleid mistahes maal, kindlasti mingis võõrkeeles; emakeeles artikli avaldamine ei ole just keelatud, aga ei lähe kuskil kuidagi arvesse);
  • TÜ õppejõudude ja üliõpilaste sooline, vanuseline, tervislik, isiksuslik, varanduslik jm struktuur;
  • õppetoetuste süsteem.

Omaette “kitsaskohaks” on iga TÜ-sse oma lapsepõlve pikendama või haridust täiendama pääsenud isiku õppe maht, struktuur ning korraldus selleks, et akadeemilise õppe läbinud isikud orienteeruks problemaatikas, mille keskmes on inimene, grupp, perekond, kogukond, ühiskond ja kultuur; oleksid patrioodid, kes annaksid endale aru, et teist Eestit ei ole ja teenima peab seda ainukest, mis asub siin, Läänemere ääres, ja hoomaksid, et isamaad ei saa keegi teenida liiga hästi; saaksid aru, et erialane ettevalmistus on vajalik, aga kaugeltki mitte küllaldane selleks, et mingil ametikohal toime tulla, luua ja hoida oma kodu ja perekonda, olla edukas ja õnnelik, õigustada tööandjate ootusi ja täiendada end kogu elu, igal eluhetkel; lisaks erialasele ettevalmistusele on igaühel palga saamiseks vaja ka kutsealast ja ametialast ettevalmistust.

Kui ükskõik millises Eesti ülikoolis oleks analüüsitud, milline on TÜ-s ning teistes Eesti- ja/või välismaa ülikoolides ja kõrgkoolides eri taseme diplomini jõudnute võime

  1. käsitleda inimest ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana sotsiaalse, majandusliku, õigusliku, poliitilise, kultuurilise jm regulatsiooni kõigil tasanditel;
  2. käsitleda ühiskonnas ja kultuuris funktsioneerivaid, muutuvaid ja arenevaid süsteeme süsteemselt ja kompleksselt nii staatikas kui ka dünaamikas;
  3. eristada juhtimist, valitsemist, haldamist, sidustamist ja korraldamist kui nähtusi (fenomene) ja kui protsesse koos oma avalike ning varjatud tegurite ning otseste ja kaudsete toimetega;
  4. teha otsuseid (NB! otsustada, mitte pelgalt “vastu võtta” teiste tehtud otsuseid);
  5. seada sihte ja eesmärke ning valida vahendeid sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks;
  6. luua ja kehtestada tegutsemise printsiipide süsteeme;
  7. luua ja kehtestada tegijate, tegevuste, tulemuste ja tagajärgede hindamise kriteeriumite süsteeme;
  8. juhtida ja vältida juhtimist selleks, et saaks toimida ise-(enese-) regulatsioon;
  9. käsitleda ühiskonnas ja kultuuris kulgevate protsesside sise- ja välismõjurite süsteeme;
  10. prognoosida ja arvestada eesmärgistatud protsesside efektiivsust, otstarbekust ja intensiivsust vastastikuses sõltuvuses;
  11. käsitleda keskkonda süsteemina, milles on oma osa nii loodus- kui ka tehiskeskkonnal, füüsilisel ja vaimsel, kõlbelisel, sotsiaalsel ja virtuaalsel keskkonnal;
  12. eristada olemuslikku ja nähtumuslikku problemaatikat ning käsitleda neid vastastikuses sõltuvuses,
    siis ajaksid need inimesed teistsugust juttu. Siis oleks väljavaateid saavutada ükskord olukord, kus nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim, kõik põhiseaduslikud institutsioonid ja omavalitsusasutused, erakonnad jt pretensioonikad seltskonnad hakkaksid pidama professionaalsust väärtuseks ning eeldaksid ametnikuks võtmisel ja atesteerimisel ka haritust, informeeritust ja kogemust.

Olukord on uskumatult räbal

Kõrvalmärkusena olgu siin lisatud, et ka Toompeal ei ole õigusaktide loomisel veel kordagi nõutud prognoose mingi õigusakti vastuvõtu ning rakendamisega tõenäoliselt kujunevate sotsiaalsete tulemuste ja tagajärgede kohta ega ole ka tehtud analüüse õigusaktide tegeliku sotsiaalse toime kohta.

Veidi tundlikumad inimesed märkasid juba oma kuus-seitse aastat tagasi kõlbelise ja sotsiaalse kriisi kujunemise märke. Sellest on kirjutatud peaministritele ning haridusministritele, majandus- ja kommunikatsiooniministritele, siseministritele ja rahandusministritele, mitmele Riigikogu kõigi koosseisude liikmele, aga peale enam-vähem formaalsete “tule-eile-meile”-stiilis vastuste ei ole veel midagi märgata olnud. Tõsi, praeguse valitsuse rahvastikuministri büroo üritas süveneda, aga Sotsiaaldemokraatliku partei eesotsas olevad isikud annavad sealgi direktiive, mille täitmist saavad inimese, perekonna, kogukonna, ühiskonna ja kultuurialased teadmised ainult segada.

Omaette oleks ilmselt vaja käsitleda HTM-s, ülikoolides ja kõrgkoolides kujunenud arusaamu õppepraktika tähtsusest. Arusaamad, mille järgi on vaja õppes omandatud teoreetilised teadmised siduda nende kasutamise oskustega, on läinud kaduma. Võimaluste ja ohtude, nagu ka ettenägemis- ja äratundmisvõime kujunemiseks mõeldud praktika tähtsust ja tähendust on võimatu ülehinnata. Sestap tuleks kiires korras taastada õppe jm praktika nõutavas mahust, tagada sisuline, sh praktika juhendajate ettevalmistus ja praktika rahuldavalt täpne ning paindlik korraldus.

Täpsustada oleks vaja, milline on ja peaks olema kõigi ülikoolide, eriti TÜ õppejõudude ja üliõpilaste

  • kujutlus EL ja Eesti lähema ja kaugema tuleviku kohta (prognoosid ja nende alusel koostatud roheline, roosa ja must stsenaarium);
  • kujutlus tegevussüsteemist, milles oleks arusaam ka tööst, juhtimisest, valitsemisest, haldamisest, loomisest, uurimisest, kaitsmisest jt tegevustest;
  • kujutlus elust ja tervisest nii sotsiaalses, vaimses kui ka bioloogilises mõttes;
  • kujutlus haritlasest ja TÜ-s õppe läbinud isikute vastavusest sellele kujutlusele;
  • kujutlus andragoogikast, andragoogika-alase ettevalmistuse vajalikkusest ning elanikkonna elukestva õppe juba kujunenud tasemest;

Kui see kõik (elementaarne ju!) oleks tehtud, siis oleks TÜ ja teiste ülikoolide juhtkond saanud juba ammu kõrvalise abita aru, et:

  • Eesti ülikoolides ja kõrgkoolides on kujutlus haridusest, sh kõrgharidusest, endiselt primitiivne („punktipõhine”);
  • haridus kui probleem on endiselt sõnastamata ja selle põhjused avamata;
  • sõnastamata on endiselt haritud inimeseks ja haritud rahvaks kujunemise, nagu ka haritud inimeste ja haritud rahvaste hulgas püsimise eelduste süsteem;
  • haridussüsteem on endiselt sõnastamata (segane ja sassis);
  • haridusprobleemi kujunemise-püsimise-süvenemise-laienemise peamiseks põhjuseks ei ole üliõpilaste üleliia suur arv, vaid ülikoolide ja kõrgkoolide juhtkonna ning nn “haridusjuhtide” vastutustundetu, riiklikke ja rahvuslikke prioriteete ignoreeriv tegevus.

Kes vähegi valdab rahvastikustatistikat, see teab, mitu noormeest ja neidu jõuab lähiaastatel gümnaasiumi lõpetamiseni. Üliõpilaskohti on Eesti ülikoolides ja kõrgkoolides varsti rohkem, kui saab olla sinna soovijaid. Seega oli ammu oodata strateegilisi manöövreid oma tuleviku kindlustamiseks nii, et oma ülikooli ja/või kõrgkooli mainet teiste arvel parandada. Küllap loodetakse, et kui see trikk õnnestub, siis saab üldsõnalist loba edasi ajada ja keegi ei söanda vaadata ei õppesisu ega õppekorraldust, ei arusaamu teaduslikust uurimisest ega uurimistulemusi ja nende kasutamist Eesti hüvanguks. Küllap loodetakse, et siis saaks teadusturism edasi vohada ja “teadusjuhid” vanaviisi vastutustundetult lobiseda innovaatikast, teaduspõhisest ühiskonnast ja vegeteerida tühjade juttude varal.

Ülalpool vaatlesime peamiselt ülikoolides ja kõrgkoolides kujunenud arusaamu ja praktikat, mille tõttu on kujunenud vildakaks kogu Eesti haridussüsteem. Ometi tuleks meenutada ka vanasõna selle kohta, kust kala mädanema hakkab. Peaks on antud juhul jätkuvalt Haridus- ja Teadusministeerium. Kui keegi arvab, et HTM ametnikud on siin praegu kõne alla olevatele puudustele korduvalt tähelepanu juhtinud, siis ta eksib. Eesti areng on takerdunud ebakompetentsete ametnike harimatusest, hoolimatusest, ükskõiksusest punutud bürokraatiavõrkudesse.

Kui ühes riigis ei ole ülikoole, siis on selge, et seal ei saa sirguda rahvuslikku intelligentsi. Kui aga ülikoole (ja kõrgkoole) on nagu muda, aga need on muudetud kommertsasutusteks, kus üliõpilased on ennekõike vahendid raha kokku kandmiseks ja riigieelarvest raha nõutamise ettekäändeks, siis on tagajärg üsna samasugune, kui oleks ülikoolide puudumise korral.

Igasuguse kooli põhiteguriks on õpetaja (õppejõud). Oluline on teada ja arvestada, et õppejõud kujuneb läbi teaduslike uuringute ja teisi teid ei ole. Kui ülikoolis tehakse teaduslike uuringute asemel küsitlusi ja muid kirjeldusi, korraldatakse mõõtmisi ja loendamisi, kirjutatakse esseesid ja referaate, mille alusel antakse akadeemilisi kraade, siis ei saa uusi õppejõude juurde tekkida.

Kui ei ole õppejõude, siis ei saa olla ülikoole; kui ei ole ülikoole, siis ei saa kujuneda haritlaskonda; kui ei ole haritlaskonda, siis ei saa riik kujuneda normaalselt toimivaks, muutuvaks ja arenevaks süsteemiks ega püsida rahva usu ja usalduse allikana.

Tartu Ülikool, Eesti uhkus ja au, mida on püütud üldsusele nii kodus kui võõrsil näidata kõige-kõige paremana, ei ole ammu enam midagi sellist, mille üle oleks võimalik uhkust tunda ja millele võiks rahvas loota rahvusliku intelligentsi taastootmist juhtiva ja korraldava asutusena.

Mida teha?

Veel oleks ehk võimalik halvimat vältida, aga selleks oleks vaja olla aus – sõnastada ja avalikustada kujunenud probleemid koos põhjustega.

Avalik väitlus veel lahendusteni ei vii. Väitluse abil saab kujuneda arusaam probleemi suurusest ja tähtsusest, nagu ka tänaste “tegijate” väljavaadetest püsida oma soojaks istutud kohal, sõltumata oma tegevusest ja selle tõttu tekkinud tagajärgedest.

Sotsiaalteadlasi on Eestis vähe, aga ka neid ei ole seni vähemalt Toompeal veel mitte keegi peale Siim Kallase kuulanud ega arvestanud. Insenerid ja astronoomid, kes on seal võimul, ilmselt veel ei tea, mis on sootsium ja milliseid sotsiaalseid protsesse ning sotsiaalseid nähtusi oleks vaja riigi edendamiseks tunda ja arvestada.

Nii, nagu aeg on vajalik ja mõtestatav vaid koos ruumiga, nii on ka majanduslik problemaatika arusaadav vaid sotsiaalse problemaatika foonil. Kui Eesti ülikoolides ei võimaldata ka edaspidi kutsealast ja ametialast, tunnetus-, loome- ja kaitsealast ettevalmistust, siis ei ole rahuldava olukorra saavutamine riigis võimalik.

Selleks, et fikseerida tegelik situatsioon, sõnastada probleemid, avastada ja avalikustada probleemide kausaalsed ja funktsionaalsed seosed, oleks vaja

  • luua valitsusväline asjatundjate komisjon, kes suudaks süveneda, tahaks lähtuda oma tegevuses ühiskonna eksistentsiaalsetest vajadustest ja julgeks käituda vastutustundlikult;
  • võtta kiireloomulisena käsile Haridusseaduse, Ülikooliseaduse, Tartu Ülikooli seaduse ja Rakendusliku kõrgkooli seaduse muutmise seadus ning taastada õiguslik alus ülikoolides ja kõrgkoolides toimuva õppe sisu, vormi ja mahu viimiseks vastavusse riiklike ja rahvuslike vajaduste ning rahvusvaheliste kriteeriumitega;
  • korraldada rahvusliku kasvatuse IV kongress, milles kavandada eeldused radikaalse haridusreformi korraldamiseks, sh erakondade konsensus haridusreformi toetamiseks.

Kujunemas on mitte majanduskriis, vaid ühiskonnakriis

Kujunemas on situatsioon, kus kõrgema võimu kandja (rahvas?) ei taha ja rahva „esindajad” ei saa enam vanaviisi elada ja olla. Kes ei tea, et valdav osa mitmesuguste otsustuskogudes tegutsevatest inimestest ei ole kunagi kuskil midagi õppinud inimese, perekonna, kogukonna, ühiskonna ja kultuuri kohta. Neil ei ole õrna aimugi ühiskonna kui institutsionaalse ja kultuuri kui holograafilise iseloomuga süsteemi funktsioneerimise, muutumise ja arengu eelduste kohta. Vähehaaval on muutunud tülgastavaks vaadata, kuidas kõrgkoolis või ülikoolis käinud „rahvaasemikud” teevad nägusid ja üritavad jätta muljet, et nemad ka midagi arutavad ja … otsustavad.

Eesti ülikoolides on kujunenud nii räbal olukord, et seda oleks äärmiselt ohtlik jätkuvalt varjata; olukorra muutumiseks nimetuste muutmisest ja muust “siltide vahetamisest” ei piisa. Võib kahelda, kas huvitatud poolena on ülikoolid suutelised ise tegema usutava siseauditi ja looma radikaalse haridusreformi (sh ülikoolireformi) alused. Samas kuskilt väljastpoolt on heal juhul mõtet kutsuda kujunenud taset ja potentsiaali hindama erialaeksperte, ent Eesti haridussüsteemi ja kõrg- ning ülikoole, rääkimata rahvusülikoolist, ei saa hinnata ega kavandada inimesed, kes on Eesti ühiskonna- ja kultuuriprobleemidest heal juhul vaid kaudselt kuulnud.

Riik on ohus. Veel oleks võimalik võtta meetmeid.

3523 sõna
2070 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Video: Mis on töö?