Ettevõtlusalane õpe ja ettevõtja haridus 70-ndate ja 80-ndate ajal

See meenutus on kirjutatud neile, kes tahaksid teada, kuidas toimus Eestis ettevõtlusalane õpe perestroikaks nimetatud ajal – 70ndate II poolel ja 80ndatel aastatel. Toonase tegevuse tähendusest on võimalik aru saada vaid tollaste kaanonite, pingete, lootuste ja võimaluste kontekstis. Gorbatšovi-eelses NSV Liidus stagnatsioon aina süvenes. Süvenes ka lõhe retoorika ja praktika vahel. Saavutusi oli mitmes valdkonnas, ent nende hind oli enamasti üüratu. Kampaania järgnes kampaaniale. Töö tootlikkus oli kordades madalam kui mujal arenenud maailas, ettevõtted-organisatsioonid lonkasid kõiki jalgu, sest ametialast õpet kuskil ei võimaldatud. Ka tehika- ja tehnoloogia-alast mahajäämust muust maailmast polnud enam mõtet varjata.

ENSV - 1970ndad - Tallinna paberivabrik

Juhtimisalase õppe asemel peeti eriliselt tähtsaks „eesrindlike kogemuste vahetamist“. Eesti oli kujunenud omamoodi saarekeseks, kus elu käis mõnevõrra hoogsamalt ja kus oli ka õhku rohkem. Venelased ja teisedki naersid eestlaste üle, kes tahtvat täita vene korraldusi saksa täpsusega. Samas oli Brežnvi-aegse stagnatsiooni tagajärjed – joomarlus ja laaberdamine muutunud üha vähem talutavaks. Peod olid vägevad, sest otsiti unustust ja piinlik oli üksteisele silma vaadata.

Gorbatšovi tõusmisega NLKP peasekretäriks midagi murdus. Puhuma hakkasid uued tuuled Tundus, et võimalik oleks ka mitte valetada, aga vähesed uskusid, et seda võimalust on mõistlik kasutada. Endiselt oli ette nähtud rääkida, et juhtivaks jõuks on parti, kelle targal juhtimisel pidid nõukogude rahvad saavutama ühe võidu teise järel, aga ideoloogia oli selline, et parteid oli ette nähtud pidada ajastu auks ja südametunnistuseks. Rääklida võis aga kuna otsustama pidi endiselt kõike siiski ainult partei, eelistati vait olla. Otsused pidi ellu viima täitevkonitee ja selle eest, mis kokkuvõttes välja kukub, et tahtnud ega saanudki vastutada mitte keegi. Vastutamisloogika oli lõhutud ja vastastikune (varjatud) süüdistamine oli tavaline. Edu pidi tagama sotsialistlik võistlus.

Kõik pidid võtma sotsialistlikke kohustusi ja mõne aja pärast raporteerima, et kõik kohustused on täidetud ja ületatud. Edu saavutamise esmaseks eelduseks oli võimalikult väke plaan ja selle saavutamiseks sobis kõik, sh ja ennekõige „Vana Tallinn“ ja suitsuangerjad.

ENSV - 1970ndad - Vaade Viru hotelli ehitusele

Mis puutub kogemustesse, siis neid saab subjekt omandada vaid vahetu praktika kaudu. Kogemus kujuneb läbi tegevuse, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine. Vahetada saaks (heal juhul) vaid teavet kogemuse kujunemise kohta. misse“. Kogemuste vahetamine kujunes riigi kulul ringi sõitmise ja napsitamise legaalseks ettekäändeks.

80date algul oli uuringuteks raha küllaga. Uurida võis ka 70-datel, aga uurimise tulemusteks tuli pidada kirjeldusi. Nendega ei olnud teha midagi. Kuna ühiskonnakord oli a’proiri maailma parim ja olemuslikke vigu ei võinud olla, tohtis igaliiki puuduste põhjuseks pidada üksikute isikute hoolimatust, ükskõiksust, jm puudusi. Uuringute tulemusi uurijad ise rakendada ei saanud, aga teised ei osanud ega tohtinudki. Suur osa vähegi mõtlevatest inimestest sai aru, et käib suur mäng, mille põhireegliks oli, et mängijad teevad näo, et kõik, mis toimub, on ehe. See, mida keegi mõtles, rääkis ja tegi, langes kokku väga osaliselt ja kes koode ei vallanud, ei saanud ära arvata, mida keegi öelda tahtis..

70-ndate lõpus algasid uuendused, mida kutsuti „perestroikaks“. Sellise kolossi sügavast stagnatsioonist välja tõstmine osutus tunduvalt keerukamaks, kui toonastest parteiliidritest ja ühiskonnateadlastest keegi oskas ette kujutada.

Siis tundus ja nüüdki tundub uskumatu, et ühiskonnas kujunenud pahesid ja nende põhjuseid, sh kivinenud stereotüüpe, arvustati kõige süsteemsemalt, teravamalt ja avatumalt kõrgemates parteikoolides, eriti Leningradi Kõrgemas Parteikoolis.

NSVL Õnnevalem

Ühest küljest kammitsesid tollast ühiskonda ideoloogilised kaanonid, teisest küljest poliitilised stereotüübid ja totaalne hirm, kolmandast küljest kujutlus, et organisatsiooni- ja juhtimisalast professionaalset ettevalmistust pole olemas ega ole vajagi, sest kõik eluhetked on unikaalsed ja iga kord tuleb lahendus leida mitte oma peaga, vaid lähtudes partei suunistest. Kõik pidid teadma ja iga päev üksteisele meelde tuletama, et partei peajoon on ainuõige, so teaduslikult põhjendatud ja partei ütleb alati õigeaegselt ette, mida teha, kus ja kuidas teha. Olukorras, kus „alama astme“ juhtkonnal polnud vaja otsuseid teha, vaid juba varem tehtud otsustest aru saada, vastu võtta ja kõrvalekaldumatult ellu viia, oli organisatsiooni- ja juhtimisalane teaduslik uurimine mõttetu ja vastav õpe tarbetu.

Omavahel sosistati armeenia raadiole saadetud küsimusi ja sealt antud vastuseid. Ükskord olevat küsitud, et milline joon on peajoon. Vastuseks olevat armeenia raadiost öeldud, et peajoon on selline joon, mida mööda roomates võib ka madu oma selgroo ära murda…

Georgi Ozerov1978. aastal asutati JKI, täisnimega – Eesti NSV Rahvamajanduse Juhtivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituut (JKI). Direktoriks määrati TPI (nüüdse TTÜ) endine prorektor Georgi Ozerov, kes oli olnud mitu aastat ka ÜRO teenistuses ja kes kujutas isiklike kogemuste varal mõnevõrra ette, milline on kaasaegne maailm ning milline on meie mahajäämus. Paraku pidi ka tema mängima, et ei tea midagi ega saa ka millestki aru, välja arvatud EKP Keskkomiteest antud hinnangud, käsud ja korraldused.

Mina olin sel ajal murust madalam; kõikjalt lahti lastud ja välja heidetud, st igas mõttes paha ja kahtlane. Tänu Jüri Kraftile, kes oli siis kergetööstuse ministri asetäitja, sain kuidagi ametisse Kergetööstus Ministeeriumi Töö ja Juhtimise Teadusliku Organiseerimise Keskusse. Ühel päeval helistas sinna keegi Ozerov ja kutsus juttu ajama. Aadressiks ütles Sütiste tee 21. Arvasin, et soh, hakkab jälle pihta. Tegelikult juhtus midagi sellist, mis tundub nüüd, tagantjärele, üpris ootamatu ja uskumatu: Ozerov ütles ilma igasuguse sissejuhatuseta ja peaaegu ühe hingetõmbega, et nagu ma pidavat teadma, on partei otsustanud luua NSV Liidus uue õppeasutuste võrgu, mis peaks tagama rahvamajanduse juhtide ja spetsialistide kõrge kvalifikatsiooni ja et tema on määratud selle instituudi direktoriks ja ta kutsub mind seda tööd tegema.

Peale direktori oli siis juba ametis ka koristaja. Tunnistan, et üllatus oli suur, aga ikkagi küsisin, kas ta mind järsku ei aja kellegagi segi… Ozerov vaatas otse silma ja lausus: „Kui te ütlete, et ma mitte midagi ei tea psühholoogiast, siis see on täiesti õige; kui te ütlete et ma mitte midagi ei tea juhtimisest, siis ma vastan, et ka see on üsna õige, sest olen olnud vaid neli aastat TPI prorektor, aga kui te ütlete, et ma ei taipa mitte midagi poliitikast, siis te eksite; ma olen olnud kuus aastat ÜRO teenistuses.“ Asi oli otsustatud. Tunnistan, et see muudatus meeldis mulle. Avanes võimalus alustada uut etappi.

* * *

ENSV - 1980ndad - Kombainid Niva põllul

JKI-s oli kolm kateedrit (nüüdse kõnepruugi järgi õppetooli), mille eesotsas olid Madis Habakuk, Heino Levald ja Raul Renter. Viimast tunti tollal küll rohkem maletaja kui majandusteadlasena. Jüri Mõis ja Hannes Tammjärv olid laborandid, keda peeti juba siis väga lootustandvateks…

TPI juhtimiskateedrist kutsus Madis Habakuk TPI-st kaasa Eerik Tergi, Tiit Helenurme ja Endel Oja, TRÜ sotsoioloogialabori tausaga olid Ingrid Preeks, Aavo Minka, Kaja Pekk (Garmider) ja Sirje …..(Niitra).

Õppekava ei olnud ja kuna keegi seda kuskilt ette näitama ning kokku panema ei tulnud, ei jäänudki muud üle kui tuli endal sõnastada nii sihid kui eesmärgid, luua õppesisu, õppe struktuur ja korraldus, valmistada õppevahendid jms. Kõige raskem oli leida õppejõude, kes aduksid, et auditooriumis ei istu üliõpilased, vaid enamasti suurte kogemuste ja kõrge enesehinnanguga küpses eas isikud.

Asutuste-ettevõtete tippjuhtkonna õpe oli kavandatud kahekuusena ja keskastme juhtkonna õpe poolteise-kuusena. Kõigil tuli koostada ka lõputöö, see korralikult vormistada ja avalikult, komisjoni, kõigi kursusekaaslaste ja külaliste ees kaitsta. Kuna kaitsmisele kutsuti ka teisi asjatundlikke isikuid, juhtus alatasa, et kaitsmisprotseduur kestis tunde ja kujunes ülihuvitavaks väitluseks ja otsinguks…

Akadeemilised kaitsmisprotseduurid, mis sel ajal ei olnud ka ülikoolides nii formaalsed ja mõttetud, nagu praegu, olid JKI-s sisulised ja üpris vabad.

Õnneks ei tulnud JKI-s alustada lausa tühjalt kohalt. Esiteks oli TPI õppejõud Raoul Üksvärav saanud olla USAs oma silmaga vaatamas ja oli ka juhtimisalase tegevuse kohta raamatu kirjutanud. Teiseks oli Kergetööstuse Ministeeriumis juba 1974. aastal Hillar Kala ettepanekul ja Jüri Krafti kaitse all loodud „Juhtkonna professionaliseerimise programm“. Ka Kergetööstuse Ministeeriumi Õppekombinaat muutus Ants Purje, Anu Kaarneeme ja Palmi Karu juhtimisel üle kogu NSV Liidu tuntud ja tunnustatud täiskasvanute õppe keskuseks. Mõlemast oli palju õppida.

TRÜ sotsioloogialabor oli küll likvideeritud, aga TPI rahvamajanduse juhtimise ja planeerimise kateeder toimis edasi. Seal tegutsesid Raoul Üksvärava kõrval võimsalt Kostel Gerndorf, Teo Saimre jt. TPI-s osales alati kindla meelega Uno Mereste ja ülevookava energia Valve Kirsipuu.

ENSV - 1970ndad - Vaade Ehitajate teele

Kogu juhtumis- ja organiseerimispraktika oli väga naljakas. Võib arvata, et praegusele nooremale põlvkonnale tundub see lausa uskumatuna.

Tollase kombe järgi oli ette nähtud kõik koosolekud väga hoolikalt ette valmistada, sh pidid korraldajad (vastutajad?) vaatama ja kokku leppima, kes hakkab koosolekut juhatama, kes protokollima, kes sõna võtab, kes missuguse küsimuse esitab ja mingi ettepaneku teeb… Iga isikuga oli vaja nii kokku leppida, et teised seda ei näeks ega kuuleks… Selle isikuga, kes pidi tegema koosoleku algul ettepaneku valida see ja see koosoleku juhatajaks ning protokollijaks, oli ette nähtud harjutada seni, kuni ettepanek kukkus välja sellise näo ja häälega, et enam ei saanud kahelda, kas see ettepanek on tema enda või korraldajate ettepanek.

Koosolek tuli nii ette valmistada, et kõik laabuks. Midagi ei tohtinud jätta juhuse hooleks. Eelnevalt pidi olema kindlasti kokku lepitud ja kõrgemal pool kooskõlastatud, mitte ainult juhataja ja protokollija „valimine“, vaid ka päevakord ja kes teeb (saalist!) ettepaneku päevakorra, ajakava, vaheaegade jm „olulise“ kohta, näiteks, kes peaks hakkama hääli lugema, kes peaks kuuluma otsuse redaktsioonikomisjoni, kes peab mida küsimustele vastama. Koosoleku korraldajal pidi kõik kirjas olema ja kõik oli vaja kindlasti ka kirja panna ning paberilt maha lugeda. Koosolek ilma parteilise juhtimiseta oli peaaegu kuritegelik akt. JKI-s naerdi selline komme välja ja üritati korraldada kogu protseduur mõistust mööda arusaadavalt, ilma mingite eelnevate kokkulepeteta. Algul vaatasid kõik imestunud nägudega ringi aga varsti naersid laginal. Enne valetamisest vabanemist oli vaja vabaneda hirmust. Seetõttu oli JKI-s toimuv juba vormi tõttu lummav.

Õnneks oli ettevõtete juhtkonna õppeks kavandatud kaks kuud ja keskastme juhtkonna õppeks poolteist kuud tööst vabastusega..

Õppesse oli lisaks loengutele kavandatud hulk kohtumisi oma ala tunnustatud asjatundjatega, diskusioone, dispuute, ajurünnakuid, otsingumänge, õppekäike ja muid „üritusi“, mis võimaldasid paremini tundma õppida ennast ja teisi ning saada tuttavaks ka päris paljudega, kes varem arvasid, et nende mured on unikaalsed.

Perestroikas olid algajad kõik ja eeskujuks ei saanud me pidada mitte kedagi. Mõtlesime ise. See soov nakkas.

Juba 81. aastal oli JKI-s alatasa külalisi teistest paikadest, Kaliningradist Sahhalinini välja. Korduvalt külastas Tallinna ka NSVL Kõrgema ja Kesk-Erihariduse Komitee Kvalifikatsioonitõstmse Valitsuse juhataja Mihhail Poltev, kes ei väsinud kordamast, et käib siin eesrindlikku kogemust korjamas. Temagi toonitas, et kogu kvalifikatsioonisüsteem ja kogu tegevus JKI-s on mõeldud perestroika vaimus ja ühiskonna radikaalseks uuendamiseks. Seetõttu oli kohalikel ideoloogidel-korravalvuritel raske JKI-s toimuvat õpet lausa nurjata ja nad hakkasid tegema nägu, et lihtsalt ei tea, mida seal Sütiste teel tehakse.

ENSV - 1980ndad - Vaade Õismäele

Tundub, et see, mida me toona taotlesime ja enda meelest ka saavutasime, vääris tähelepanu toona ja väärib tähelepanu ka täna. Pole kahtlust, et läbimurre mõtlemisviisis ja asjaajamispraktikas etendas teatavat osa ka 80-date lõpuaastatel, ehkki pole kuskil kuulda olnud, et keegi oleks seda poole sõnagagi maininud. Sestap meenutan, mida me taotlesime.

Püüdsime saavutada, et kursuslastel õnnestuks…

  1. omandada orientatsioon iseseisvaks organisatsiooniliseks tegevuseks.
    Olukorras, kus oli ette nähtud pidada juhtivaks ja suunavaks jõuks parteid ja valitsust, kelle „targal juhtimisel ning vääramatu hoole ja tähelepanu all“ oli kõigi juhtivate töötajate ülesandeks partei suunised ellu viia, st täita ja ületada plaani, oli JKI-s võetud suund iseseisva mõtlemise ja otsustamise rõhutamisele väga tähendusrikas ja põhimõtteliselt oluline. Algul saime seda juhtmõtet järgida vaikselt. Printsiibina söandasime selle sõnaselgelt välja öelda alles neljandal tegevusaastal..
  2. saavutada valmidus käsitada tegelikkust sellisena, nagu see on.
    Olukorras, kus aastakümneid oli olnud kindlaks kirjutamata reegliks, et tegelikkust pidi käsitama sellise unistusena, mis oli kirjeldatud mingites viisaastaku, seitseaastaku vm plaanides ja programmides, oli sotsioloogiline lähenemine murrangulise tähendusega. Ka eesmärgid ning kaugemad unistused pidid toona olema just sellised, nagu võis lugeda klassikute teostest, või nagu raadiost ette öeldi või nagu oli kirjas mõne ajalehe juhtkirjas. Kriitika objektiks võis tollal olla konkreetsed isikud, nähtused ja puudused, aga mitte mingil tingimusel süsteem, selle valelik ja kuritegelik olemus. Ideoloogiast tüünes olukorras oli soov kirjeldada tegelikkust sellisena, nagu see oli, kõigi oma plusside ja miinustega, mitte ainult täiesti kohatu vaid isegi provokatiivne. Olukorras, kõik olid kohustatud saladust hoidma, oli tegelikkuse aus kirjeldamine esialgu lausa lubamatu, ent piir hakkas hägustuma ja seejärel ka nihkuma ning murenema..
  3. hinnata inimesi nende harituse, töökuse, arukuse, järjekindluse, reaalse tööpanuse jt oluliste omaduste alusel.
    Olukorras, kus nn kaadriküsimusi arutas ja otsustas nomenklatuuri kohaselt vastav parteikomitee ja kõige kõrgemat parteilist juhtkonda pidid kõik tingimata ülistama (olenemata sellest, mida keegi neist oli teinud või saavutanud, oli avalik arutamine juhtivate töötajate võimekuse ja sobivuse üle lausa lubamatu. Olukorras, kus ametisse määramise ja edutamise peamiseks (enamasti ainsaks) kriteeriumiks oli poliitiline ustavus, tekitas professionaalsuse nõude esitamine esialgu hämmeldust ja pahameelt igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil. Kriitilisi märkusi võis teha üksikute kohati esinevate puuduste suhtes, aga kriitika ei tohtinud puudutada põhjuseid ja pidi olema konstruktiivne, konkreetne ja edasiviiv. Nendes oludes olid kursuslastest paljud algul lausa tummad, kui pidid õppes oleku ajal looma mudelina vormistatud kujutluse oma tegeliku ja vajaliku kvalifikatsiooni, orientatsiooni, motivatsiooni jm ametikohal vajaliku kohta. Loomulikult kandus selline analüüsivõime üle ja kujundas võime hinnata igaliiki asjameeste ettevalmistust ning isiksusliku sobivust.
  4. õppida nägema ja sõnastama probleeme kui tegeliku ja vajaliku vastuolu.
    Olukorras, kus parteitegelased ning nende järgi ka ajakirjanikud, õpetajad ja õppejõud nimetasid probleemideks igasuguseid tõkkeid ja raskusi, mida vaenulikud jõud nõukogude rahvastele alatasa ette veeretasid selleks, et takistada nõukogude rahvaste hoogsat liikumist helge tuleviku – kommunismi võidu poole, oli probleemide sõnastamine vastuoludena, mille põhjuseks on lisaks meie enda harimatusele, hoolimatusele, asjatule mängulisele askeldamisele, riigi- ja ühisvara vargusele, valetamisele, onupojapoliitikale jms, väga näotu tegu.. Viited sellele, et süsteemis on vead, mille põhjused on vaja avastada, sõnastada, avalikustada ja kõrvaldada, oli toona nii suur mõttemuutus, et paljud eelistasid sellest rääkida vaid sosinal.
  5. õppida nägema ühiskonda kui institutsionaalset süsteemi ja nägema selles inimest kui ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat.
    Olukorras, kus kõigile sisendati, et meie põhiloosungiks on „KÕIK INIMESE HEAKS, KÕIK INIMESE ÕNNE NIMEL!“ ja et omand on üldrahvalik ning ühiskonnas on vaid kaks klassi – töölised ja talurahvas ning nende vahal on mõlemast osa saav vahekiht – intelligents, oli ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi sisuline argumenteeritud käsitamine üpris kahlase väärtusega tegu, mis käristas tegeliku olukorra varjamiseks mõeldud õmblusi lahti ja avas tee ühiskonna stratifikatsioonilise struktuuri nägemiseks. Katsed avada eri ühiskonnakihtide staatus mitte klassikuuluvuse, vaid elulaadi ja -stiili, turvalisuse, liikumise, elukvaliteedi jms kaudu, avas silmad nii enda kui teiste, nii elu kui elukeskkonna nägemiseks.
  6. treenida eristama vastastikustes seostes olevaid eeldusi ja tõkkeid, õigusi, kohustusi ja vastutust, ülesandeid koos nende täitmiseks vajalike eeldustega ja eesmärke koos nende saavutamiseks vajalike ressursside ja ressursside kasutamiseks vajalike tingimustega ning seejärel ka sõnastama ja avalikult välja ütlema igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil vajaliku ja võimaliku;
    Olukorras, kus parteikomiteed olid harjunud rääkima, et kogu tegevus on teaduslikult põhjendatud, aga praktika oli üpris meelevaldne „ülalt“ või „kõrgemalt poolt“ ette antud korralduste järgi, peeti orientatsiooni iseseisvale analüütilisele tööle mitte lihtsalt väga kahtlaseks tegevuseks, vaid partei autoriteedi õõnestamiseks.
  7. hakata eristama nähtumuslikku ja olemuslikku; saada mõtlemiseks oma kasutusse funktsiooni (objektiivse kaassõltuvuse) mõiste.
    Olukorras, kus käis üleüldine mäng ja üks kampaania järgnes teisele, tekitas olemuse ja nähtumuse kui kategooriate avamine suurt elevust. NSV Liidus oli suure aplombiga kehtestatud „kvaliteedimärk“ ja igas ettevõttes pidi olema „kvaliteedi juhtimise süsteem“; iga nädala, kuu, kvartali, aasta ja viisaastaku „tulemuste“ eest anti sotsialistliku võistluse eesrindlastele välja vimpleid, aukirju, punalippe ja aunimetusi koos medalite, ordenite ja preemiatega. Paljud (arvatavasti kõik) said aru, et sellel mängul tulemusi pole, aga peamiseks mängureegliks oli , et keegi ei tohtinud välja näidata, et ta saab ammu aru, mis ümberringi tegelikult toimub. Näimisele orienteeritud tegevuse avalikustamine ja naeruvääristamine tõi toona mõnikord mõnele kursuslasele kananaha peale. Mõni hoiatas, et selline olukord JKI-s kaua kesta ei saa.
  8. seadma sihte ja eesmärke ning valima vahendeid nii sihil püsimiseks kui ka eesmärkide saavutamisek
    s.Olukorras, kus oli ette nähtud partei otsused „vastu võtta“ ja täita, kehtis ometi kord, et peaaegu kõike oli ette nähtud mingil koosolekul arutada, heaks kiita ja kollektiivselt kätt tõsta, oli üpris suur julgustükk näidata, et tegelikult peeti koosolekuid vaid vormitäiteks ja selle varjamiseks, et otsused olid juba ammu kuskil mujal tehtud. Tol ajal oli kombeks otsustaja ära peita ja rääkida umbmääraselt a’la „on tulnud ettepanek…“. Sellise stiili naeruvääristamine tekitas suuri arusaamatusi ja ka lootusi, mis liitsid inimesi.
  9. teha tutvust mitmete isiksuseteooriatega, sh inimese kui subjekti ja kui manipuleerimise objekti käsitustega.
    Olukorras, kus geneetikat ja küberneetikat oli hiljuti peetud rahvusvahelise imperialismi lõbutüdrukuteks ja oli valimatult sõimatud kõiki, kes söandasid nendes hinnangutes kahelda, oli ka psühholoogia, eriti aga sotsiaalpsühholoogia ja sotsioloogia, üpris kahtlased ained. Kahjulikuks peeti kõike, mis võis teha kuidagi avalikuks seda, mida oli piinliku hoolega aastakümneid varjatud (vt vene „секрет“ –saladus ja „секретарь“ – saladusehoidja). Eriti halb paistis tol ajal olevat see, kui inimesed hakkasid end pidama isiksuseks, kellel on kõigi teistega mitte ainult võrdsed kohustused, vaid ka võrdsed õigused ja arusaamine, et igaliiki nõukogud olid loodud selleks, et rahvas saaks tegelikult (mitte mängult) otsuste tegemisel (otsustamisel) osaleda. Valiku- ja sundsituatsiooni tunnuste käsitamine isiksusliku aktiivsuse ja vastutustunde mehhanismina, äratas toona lausa vaimustust.
  10. saada kujutlus tegevussüsteemist ja tööst kui tegevussüsteemi elemendist.
    Olukorras, kus oli ette nähtud aina rääkida, et elame töörahva riigis ja et töö on au ja kuulsuse asi, pidime ühtäkki tõdema, ja siis, muidugi, ka avalikult välja ütlema, et töö kui tegevuse kohta pole NSV Liidus ilmunud mitte mingisugust kirjandust. Kui me tõdesime ja ka imestasime, et TÖÖ kui mõiste oli NSV Liidus avamata nii fenomenina kui ka protsessina, oli hämmeldus suur ja küllap tekkis siin-seal põhjust ka häbi tundmiseks. Katsed käsitada töö sisu, vormi, rütmi, pinget, tingimusi, ohte, tulemusi, tasu ja muud kompensatsiooni vastastikustes seostes, tekitas toona ühtedes õudu ja teistes vaimustust. Inimesed jõudsid üha enam aru saama, et tööst rääkimise ja töömängude hoogustamise teel ei ole võimalik tööd produktiivsemaks muuta, ammugi mitte lääneriikidele järele jõuda ning mööda minna… Hiljem tekitas imetlust ka töö võõrandumise käsitlemine ja tõdemus, et selle riigis ei õnnestunud töö võõrandumist ületada.
  11. aidata aru saama, mida saab mõõta ja millistel eeldustel see on võimalik; mida saab hinnata ja mida tähendab kriteeriumide süsteem, mida saab loendada ja kirjeldada ning kuidas leida küllalt palju vaatepunkte selleks, et kirjeldus oleks esinduslik…
    Olukorras, kus propagandamasina üks osa rääkis vajadusest kõike mõõta ja teine osa rõhutas, et plaanimajanduse tingimustes pole üldse vaja midagi mõõta ja et ka hinnangud peavad olema parteilised, oli mõõtmise, hindamise ja loendamise subjekti ja objekti eristamine ning avamine oluline muudatus mõtlemisviisis.
  12. mõelda üheskoos läbi sotsiaalsete süsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu seosed.
    Olukorras, kus plaanimajanduse tingimustes tuli igal asutusel-ettevõttel, majandil ja rajoonil koostada sotsiaalse ja majandusliku arengu plaan, oli ette nähtud mõelda sotsiaalse arengu all olme muutumist (korterite, lasteaedade-koolide, basseinide, klubiliste asutuste jm olmelise ehitamist). oli selliste sotsiaalsete pingete avamine, nagu võõrdumine ja võõrandumine, anoomia ja indolentsus, marginaalsus ja konformsus, eskapism, frustratsioon, deprivatsioon ja teised pinged koos nende põhjustega (mis olid siin, mitte kuskil läänes ja ookeani taga) tekitas algul õudu, aga juba 80ndate keskel hakkas juhtkonna ärksama osa huvi selle problemaatika vastu kasvama. JKI-s loodud innovaatilise protsessi mudelile anti Moskvas, Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel, medal. Seda mudelit tutvustatakse veel praegugi mitmetes ülikoolides.
  13. avastada, kuidas käsitada organisatsioone ja institutsioone kui  funktsioneerivaid, muutuvaid ja arenevaid süsteeme.
    Olukorras, kus oli ette nähtud teha seda, mida plaan ette nägi ja partei otsustas, polnud kellelgi vaja mõelda selle üle, mis kokkuvõttes välja tuleb või kes peaks (kas keegi üldse peaks) selle kõige eest vastutama, mida ja kuidas midagi tehakse või mis jääb tegemata, oli iseseisva analüüsi tegemise oskus suur väärtus. Institutsioonist polnud kombeks üldse rääkida. Eriline ja üllatav oli ka organisatsiooni käsitamine isereguleeruva süsteemina, kus saab juhtida vaid mõningaid protsesse.

ENSV - 1980ndad - Pirita rannahoone

Muidugi oli veel palju sellist, mida oleks vaja meenutada, sest jälle on muutunud Eestis olukord juhtimisalase kompetentsi osas üpris sarnaseks sellele olukorrale, mis oli kaheksakümnendate aastate algul so kolmkümmend viis aastat tagasi. Tobedat mängu on vähem, aga kuna kompetentsuse printsiip ei kehti, siis ei ole ametialane asjatundlikkus oluline. Kui suurtest sõnadest piisab, õpitakse sõnu tegema, mitte efektiivselt tegutsema. Kui riik on edasi- ning tagasisidestamata, ei ole saadikutel ja ametnikel vaja vastutada ei oma tegevuse ega selle tagajärgede eest.

3380 sõna
2168 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Haridus ja elu