Hindamine on väga ohtlik tegevus

Hindamine on väga raske ja isegi ohtlik tegevus. Alatasa muutub hindamine vägivallatsemiseks, arusaamatuks ja ebaõiglaseks.

Uuringut ei ole, aga mulle tundub, et liiga sageli ei kujuta hindajad ise ka ette, mida nad hindavad ja mille alusel hinnang kujuneb. Sageli ei ole hindajatel ei kujutlust selle kohta, mida hinne tähendab sellele, kellele hinne pannakse ja mida hinne kaasa toob. Kas keegi kes teab, saaks kirjutada,

  • kuidas (halvad) hinded toimivad eri eas poistele ja tüdrukutele,
  • kuidas hinded toimivad laste suhetele ja suhtlemisele,
  • milline on hinnete toime isiksuslike omaduse kujunemisele,
  • millist osa etendavad koolis püsimisele ja väljalangevusele,
  • mitu % hinnetest on pandud õpilastele ja nende vanematele teada olevate ja arusaadavate kriteeriumite alusel,
  • mitu % hinnetest on ebaõiglased,
  • mitu % hinnetest on pandud kiusu ja vihaga,
  • mitu % hinnetest käib õpilaste teadmiste kohta,
  • mitmel juhul sajast hinnatakse teadmiste ja oskuste ühtsust,
  • millise osa moodustavad hinded, mille panemisel arvestati õpilase individuaalseid iseärasusi,
  • mitu % õppeajast koolis läheb kaduma mitmesuguste hindamismängude  tõttu,
  • mitu % õpilastest pidevalt spikerdavad ja ei tea, ei oska ega saa aru mitte midagi, hoolimata päris headest hinnetest?

Minu meelest on hindamisest vaimustatud ainult need, kes tegelikult

  • ei saa kuigi hästi aru, mida neil oleks vaja saavutada,
  • last ei tunne ega tahagi tunda, sest nad õpetavad ainet,
  • käivad koolis “tööd tegemas” (tunde andmas),
  • ei kujuta kuigi hästi ette, mis on koolis PÕHIPROTSESS (lapse areng) ja lähtuvad mingitest eeskirjadest, olenemata oma ja teiste samasuguste tegevuse tagajärgedest,
  • käsitlevad lapsi manipuleerimise objektina,
  • ei seo oma tegevust nende tagajärgedega, mida selline alusetu jõhker vägivald võib lapse hinges tekitada,
  • ei soovi kuuldagi vastutusest, mis kaasneb pedagoogilises protsessis tegutsemisega,
  • formalistid, kes sisust ei saa aru ja ei saa ka sellest aru, miks teised sisulistest probleemidest räägivad.

Ma ei ole põhimõtteliselt hindamise vastu. Ma olen vägivalla, formalismi, hoolimatuse, manipuleerimise jms vastu, mis Eesti koolis (ka kõrgkoolis ja ülikoolis) esineb (sageli domineerib).

Mürgiseen

Keskendumine õppekavadele ei ole paha, aga õppekavad ei õpeta ega õpi, ei mängi, ei loo ega uuri. Seda kõike teevad inimesed, kui on vaimsust, rõõmu üksteisest ja mõtetest, kui on vabadust ja õigust olla iseendaks, kui õpetajatel jagub tähelepanelikkust ja südamesoojust igale lapsele, kui valitsevad vastastikusele rikastamisele, üksteise täiendamisele, uurimisele, loomisele, avastamisele  suunatud õhkkond, kui suudetakse üheskoos olla õnnelikud. Hinnete panemine ei soodusta seda.

Olen palju kordi kuulnud selliseid hingevaluga segatud arutlusi, milles rõhutatakse, et hinded on piitsaks nende käes, kes ei oska, ei taha või ei suuda enda ja laste arengule keskenduda, pühendumisest rääkimata, et hindeid vajavad formalistid – praagitegijad selleks, et oma susserdamist õigustada ja varjata.

Oletame, et keegi hindamisfänn väidab, et ta hindab lapse teadmisi. Minge talle tundi ja vaadake (küsida ei maksa, sest tõenäoliselt ta ei saa aru ei küsimusest ega selle taga olevatest asjaoludest), mida ta tegelikult hindab.

Vaadake, mida tema arvates oleks vaja hindamisel arvesse võtta selleks, et teadmiste KVALITEET ilmneks. Vaadake, kas ta hindab pelgalt teadmiste olemasolu või ka nende korrastatust. Püüdke ära tabada, kas ta hindab teadmiste ulatust ja sügavust, süsteemsust ja komplekssust, kindlust ja kahtlemist, avatust ja suletust… Vaadake, kas sellel “hindajal” endal on peas süsteem, kas ta opereerib klassifikatsioonidega või sellega, mis pealispinnal vedeleb ja mida ta on siit-sealt kokku korjanud. Vaadake, kas hindamisel arvestatakse uute teadmiste seosed varem omandatuga jms. Vaadake, kas lapsed ka sellest kõigest aru saavad. Kui ei saa, siis oleks ehk vaja küsida: “Kes lubas?” ja “Kes peaks vastutama sellise tegevuse tagajärgede eest?”.

Üks asi on nö tavaline hindamine ja teine asi on hindamine EKSAMIL.

Eksam on vastutusrikas sündmus. Eksamil peaks selguma,

  • kas õpetaja on oma ülesannetega toime tulnud ja kas on õnnestunud saavutada mingeid eesmärke (milliseid?);
  • milline on õpilaste arengutase võrreldes
    • standardiga,
    • kultuuris ja ühiskonnas kujunenud stereotüübiga,
    • keskmisega,
    • ideaaliga,
    • vajadusega.

Eksamil peaksid need KÕIK olema. Vaadake, kas on.

Kool ei ole laste kiusamise, mõnitamise ja ahistamise koht. Koolikohustusest ei tulene, et õpetajal on õigus teha lastega, mis pähe tuleb.

Mürgiseen

Nooruke minister küsib, MIKS ON NII PALJU KOOLIEALISI LAPSI HULGUB, MIKS NII PAJU POISSE VÄLJA LANGEB…

Kuhu on vastused jäänud? Kes on kohustatud vastama? Kas täiesti küündimatu vastusega kaasneb kohustus vabastada ametikoht mõnevõrra võimekamale? Kas selline haridustegelane või “haridusjuht” sobib juhtivale ametikohale teisi õpetama ja hindama, kiitma ja karistama, kes ikka veel räägib, et haridus on teadmiste, oskuste ja vilumuste kogum, mille olemasolu kontrollitakse mingisse õppetsüklisse vastu võtmisel ja selle lõpetamisel…?

Vastuseid vajaks väga paljud küsimused, sh ka need:

  • Kuidas peaks toimuma õpetajate ja õpilaste eksamineerimine?
  • Kuidas oleks vaja korraldada eksamineerijate ettevalmistamine?
  • Millest räägivad eksamitulemused?
  • Millised on eksamite tagajärjed?
735 sõna
22958 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Totalitarismiaegsest õpetamissüsteemist tuleb loobuda