Kes vastutab tööviljakuse eest riigis?

Viimasel ajal rõhutatakse aina, et oskused on määrava tähtsusega. Muidugi on oskused olulised, ent oskused ei tööta, töötab inimene kui isiksus, kui subjekt (mitte manipuleerimise objekt), kui ühiskonna liige. Väärtuseks ei ole pelgalt oskused, vaid teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsus. Rakenduda saab inimene koostöös, mitte omaette.

Inimestel on (või peaks olema) haridus, mis võimaldab orienteeruda, näha ennast ja teisi nii ühiskonnas kui ka kultuuris, looduses ja kõigi institutsioonide toimeväljas. Selleks, et inimesed saaksid ja tahaksid rõõmsalt tegutseda, peaksid nad olema ja ka uskuma, et on vabad arutlema ja osalema nii õppes kui ka töös, nii loomingus kui ka uuringus, nii mängus kui ka meditatsioonis. Inimesed peaksid olema informeeritud ja kogenud.

Harimatus on julgeolekuoht

Toimib mitte haridus, vaid harituse, informeerituse ja kogemuste ühtsus. Inimestel on huvi, tahe ja usk. Inimestel on mälu. Juba Napoleon Bonaparte teadis, et kõiki saab petta korra, paljusid mitu korda, ent ei ole võimalik petta kõiki kogu aeg. Inimesed võivad võõrduda ja nii töö kui ka ühiskond võivad võõranduda – pöörduda oma looja vastu, muutuda talle vaenulikuks jõuks.

Oskustest ja ainult oskuste tähtsusest räägivad need, kes muud ei näe või valetavad ja vassivad meelega. Harimatus ja sellest johtuv hoolimatus on kujunenud suurimaks Eesti julgeolekut ohustavaks asjaoluks. Ühiskonnas on kõige tähtsam inimesed. Oluline on inimeste elujõud, usk endasse ja tulevikku, mille hoidmisel ja kaitsmisel ei saa mitte keegi teha liiga palju ja liiga hästi.

Oluline on inimese arengutase, tema enesehinnangu adekvaatsus, tervislik seisund füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsuses, võimekus mõelda ja aru saada, süsteemiks siduda ja meeles pidada, valmisolek arvestada nii kirjutatud kui ka kirjutamata (kultuurist tulenevaid) reegleid, millest kasvab välja kutseau, kutsekindlus ja -väärikus, inimlik hoolivus, püüdlikkus, ausus, visadus, järjekindlus, kainus.

Eestis on tööõpe ja -kasvatus häbiväärselt viletsal järjel. Sõnad “kutse”, “eriala”, “amet”, nagu ka kutsealane, erialane ja ametialane ettevalmistus on enamasti sassis mitte ainult igat liiki koolides, vaid ka haridus- ja majandusministeeriumis ja selle allasutustes. Vorbitakse kutsestandardeid, ent kui kutse, eriala ja amet on eristamata ning ühiskonna ja kultuuriga seostamata, ei saa see tegevus tõhusaks kujuneda. Eristamata on ka õpe ja haridus, õppimine ja töötamine, loomine, uurimine ja teised tegevused. See, mida koolides eesmärgina vajalikuks peetakse ja mille eest hindeid pannakse, on formaalne ja tühise tähendusega. Elu ja võimalus olla õnnelik sõltub muust.

Probleemiks on nõrgad juhid

Sellele, et nn kutsekoolides või ametikoolides pole kutsealast ega ka ametialast õpet, on juhitud tähelepanu, aga seda kõike pole siiani arvestatud. Haridusalase hariduseta ministritele on need jutud toiminud nagu hane selga vesi.

Meie ajal ei ole ka Eesti (rakenduslikes?) kõrgkoolides ja ülikoolides võimalik saada ametialast ettevalmistust. Raske uskuda, et üheski ülikoolis pole ühtki inimest, kes saaks aru, et eriala ei lähe tööle. Ülikoolis õppe läbinud magistrid-doktorid lähevad (kui kutsutakse, valitakse, nimetatakse) mitte erialale, vaid ametikohale ja ka palka makstakse ametikoha järgi, edutatakse ametialaselt ja ka lahti lastakse ametikohalt. Seetõttu on lausa uskumatu, et ülikoolides ametialast ettevalmistust ei võimaldata. Erandiks on vaid paar eraõiguslikku õppeasutust, kus sellekohane soov on, ent võimekust ei ole.

Bologna lepete kohaselt on Eesti ülikoolides õpe nüüd juba 12 aastat korraldatud 3 + 2 süsteemi järgi. Kolmeaastase bakalaureuseõppe läbinud inimestele antakse ülikooli lõpetamist tõendav tunnistus. Õnneks ei ole sellele süsteemile veel üle viidud arstide õpet.

Ülikoolis ei tohiks ju olla ühtki inimest, kes ei kujuta ette, mida tähendab kõrgharidus ning millistel eeldustel oleks ülikoolis õppe läbinud inimesel võimalik rakenduda tööle vabrikus, metsas, merel, laudas. Kõigis ülikoolides on  olukord ohtlikul määral alla käinud. Meetmed, mida Gunnar Oki raport soovitab, muudaksid olukorra veel palju hullemaks.

Sellest on vähe, kui rääkida, et oskustööliste ettevalmistus on nõrgal järjel. Veel nõrgem on esmatasandi ja keskastme juhtide, spetsialistide ja generalistide ettevalmistus.

Mõningate fragmentide sättimisest enam ei piisa. Vaja oleks avastada, sõnastada ja avalikustada, miks on kogu nn haridussüsteem kraavi jooksnud.

Kes töötaks palgata?

Põhjendamatult (petuskeemide abil) mingitele ametikohtadele pääsenud või sokutatud isikud tavaliselt salastavad oma tegevuse ja tulemused-tagajärjed, lasevad asjatundjad lahti ning võtavad nende asemele omasuguseid või veel rumalamaid.

Haridusjutud sellistele korda ei lähe. Seni, kuni ei kehti personaalse vastutuse printsiip, pole haridust vaja. Vaja on vaid pabereid, mis tõendaksid koolis käimist.

Eesti allakäigu peatamiseks ei piisa juttudest, et töölisi on vähe. Vähe on lolle, kes on nõus naeruväärse palga eest hoolikalt ja produktiivselt töötama, õppima, korda ja puhtust hoidma, säästlikult materjali ja energiat kasutama, kolleege abistama, firma mainet hoidma jne. Selleks, et aru saada, millest sõltub töö ja töö tulemus, tuleb võtta käsile juhtimine, väljaõpe, täiendusõpe, kvalifikatsioon, motivatsioon jpm.

Töölised ei saa muuta tööd ja tootmist produktiivseks ja efektiivseks. Kordan –  Eesti on nii vaene, kuna ametnikud (saadikud ja “nõunikud”) on ametialase hariduseta. Kuni selle tõkke kõrvaldamine osutub liiga raskeks, on areng välistatud.

768 sõna
3705 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor.