Kui möönda, et on eksitud, siis saab midagi muutma asuda

Kõik teavad, et mis liigub, see kulub ja aeg lendab… Kõik uus osutub millalgi vanaks. Osa vanast muutub eriti kallihinnaliseks, osa aga edasiliikumise tõkkeks…

Loodust, kultuuri, au, väärikust, vabadust jpm peab hoidma. Praktikas, sh koolipraktikas tähendab see nõue vajadust avastada, sõnastada, ja põimida süsteemiks kõik, millest sõltub loodus, kultuur, au, väärikus, vabadus jm, mida peab igal juhul ja kindlasti hoidma, tugevdama, kaitsma, kindlustama.

Tegeleda saab kõige selle teguritega, mida on vaja hoida ja mida on vaja muuta; tulemuslik saab see tegevus aga olla vaid siis, kui on rahuldaval määral süsteemne. Mittesüsteemne tegevus sobib vaid näimiseks (kellelegi mingi mulje jätmiseks). Vanast (kõlbmatuks vananenud arusaamadest ja praktikast, korrumpeerunud ning ajast ja arust ära isikutest jms) vabanemine on sageli palju raskem kui uue, kaasaegse (kaasajast veidi ees oleva) loomine ning evitamine.

Inimesed on ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad. Päev päeva kõrval, igal eluhetkel, toimivad kõigile (?) nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglid. Tunda ja arvestada on vaja mõlemaid. Paraku tulevad vahele igaliiki -ismid, kadedus, hirm, huvid, vajadused, mis kõik võivad minna vohama…

Igaliiki klassikud on püüdnud selgitada, et ühiskonnas kujuneb kõik uus vana rüpes… Võib karta, et sõna “kõik” on siin ülearune. Uuendusi võivad inimesed ka välja mõelda. Võib juhtuda, et kellelgi tekib idee, mis võtab suu lahti ja kutsub esile nii oh-oo-, kui ah-aa-elamusi, vaimustada ja ka masendada.

Küllap peaksime üksteisele aeg-ajalt meelde tuletama, et süsteemid jagunevad reguleeritavateks ja isereguleerivateks, et kõik süsteemid funktsioneerivad ja muutuvad, ent areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid ja et areng on objektiivne (st inimesed saavad luua ja lõhkuda, hoida või muuta vaiad arengu eeldusi, ei muud).

Peamiselt tegelevad inimesed süsteemide funktsioneerimisega. Otsitakse võimalusi otstarbekuse, efektiivsuse (tõhususe), intensiivsuse kasvatamiseks, rütmi ja pinge tasakaalu suurendamiseks, side, edasi- ja tagasisidestuse kindlustamiseks jpm.

Juba üle kolme aastakümne on tegeletud ka innovaatikaga – ühiskonnas ja selle alasüsteemides muutuste ja muutmise üldteooria, metoodika, metodoloogia ja praktikaga. 80ndatel aastatel korraldati NSV Liidus kaks innovaatika-alast konverentsi; mõlemad toimusid Tallinnas.

Ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas, institutsioonis või organisatsioonis tuleb alatasa ilmsiks, et midagi on läinud väga viltu, midagi väga vajalikku puudub, midagi on muutunud mõttetuks, häbistavaks, talumatuks jne.

Võib olla, et aeg on teinud oma töö. aga võib olla ka, et

  • keegi eksis (ei teadnud, ei uskunud, ei arvanud… lootis üht, aga …välja tuli sootuks muu);
  • juhtus õnnetus (vahele tuli vääramatu jõud, mida polnud võimalik ette näha);
  • keegi tegutses hoolimatult (ülehindas oma võimeid, alahindas oludest, olukorrast ning situatsioonist tingitud raskusi),;
  • keegi tegutses süsteemitult (ei osanud mõelda, ei suutnud pooliku hariduse, osalise informeerituse või napi kogenematuse tõttu ohte ega võimalusi ette näha, õigeaegselt ära tunda ja adekvaatselt reageerida);
  • keegi tegutses paha-, või kuritahtlikult.

(Eksimuste puhul abistatakse, õnnetuste puhul avaldatakse kaastunnet, hoolimatusest tingitud vigade puhul manitsetakse ja kaalutakse andestamist. Sigatsejaid-ülbitsejaid karistatakse.)

Andestatakse vaid siis kui vääralt käitunud (ennast, teisi inimesi ja inimkooslusi, loodust, ühiskonda ja kultuuri kahjustanud) isik siiralt tunnistab, et ta käitus valesti, palub andeks ja lubab, et teeb kõik võimaliku selleks, et midagi niisugust ei korduks.)

Minult on viimasel ajal mitu korda palutud, et meenutaksin antiigist meieni kandunud reeglit “3+5”. Toon selle järgnevalt välja.

Vanas Roomas olevat olnud kirjutamata reegliks, et kui keegi hakkas (mitte ainult senatis) käsitama mingit rasket küsimust, ent ajas häma, hüüti vahele: “3+5 !” (NB! nii lühidalt ja selgelt, et lühemalt ja selgemalt ei saa).

Juba toona teati, et arutluse õnnestumiseks (loe: rahuldava lahenduse leidmiseks) on vaja järgmist kolme eeldust:

  1. olla küllalt tark, et avastada kõnealuse pahe põhjused (tänapäeval tuleks öelda: kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem; kirjeldusest ei piisa);
  2. olla küllalt nõudlik, et need põhjused lühidalt, selgelt, täpselt sõnastada (formuleerida);
  3. olla küllalt julge, et need põhjused avalikustada (kirja panna, välja öelda).

Kui need eeldused on olemas, on mõtet edasi minna.

Seejärel oli siis ja on ka nüüd vaja esitada ettepanek mitte tegutsemiseks, vaid senisest oluliselt parema olukorra (lootuse) loomiseks. See ettepanek pidi sisaldama vähemalt järgmised viis punkti:

  1. kuidas ja milliseks muuta koosseis (NB! Juba toona saadi aru, et need inimesed, kes on olukorra lasknud kihva minna, peaksid edaspidi püüdma olla tublid kuskil mujal.);
  2. kuidas ja milliseks muuta struktuur (Siin on mõeldud inimeste ja nende koosluste sh asutuste-ettevõtete-organisatsioonide-erakondade-vabakondade jne) paiknemist üksteise suhtes, sh subordinatsiooni);
  3. milliseks kujuneb eesmärk (Tänapäeval ehk öeldaks, milliseks kujunevad uued sihid ja uus eesmärkide taksonoomia. Eesmärk on kujutlus tulevikust, mille saavutamiseks (mingiks tähtajaks) on vaja rakendada tahet nii selleks, et vabaneda kõlbmatuks kujunenud eesmärkidest ning selleks, et seada uus eesmärk.);
  4. milliseks kujunevad tegutsemise printsiibid;
  5. milliseks kujunevad inimeste, tegevuse ja tulemuste -tagajärgede hindamise kriteeriumid.

Mina lisaksin veel kaks punkti:

  1. milliseid vahendid on kavas kasutada sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks ning
  2. milliseks vormida ringi infrastruktuur. (NB! Efektiivsus, nagu teada, on infrastruktuuri funktsioon!)

Kui midagi jäi ähmaseks, siis anna märku.

818 sõna
2267 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Objektiiv – Kuidas parandada Eesti poliitkultuuri?