Kutseõpe vajab selgust

Eestis eelistab õppetee jät­kamist gümnaasiumis tunduvalt rohkem noori kui Soomes ja paljudes teistes maades. On vaja leida põhjus, miks on Eestis kutseõpe meelepärane vaid suhteliselt vähestele.

Kas võib olla kindel, et kutsekoolides on kõik korras ja hoopis pered või õpilased käituvad valikuid tehes mõtlematult; äkki on hoopis ühiskonnas kujunenud mentaliteet väärastunud, või on vead meie riiklikus strateegias? Ehk peaks olema paindlikum? Võib-olla on väärad hoopis kujutlused õigetest orientatsioonidest ning proportsioonidest?

Olen aastast aastasse käinud õige mitmes nn kutseõppeasutuses ja mingid oletusi võin teha. Samas nendin, et ühte ja kindlat põhjust pole mõtet otsida: probleemi struktuur on üpris keerukas. Õppeasutused, mida Eestis kutsutakse muuhulgas kutse- või ametikoolideks, on teinud läbi olulise nihke paremuse suunas. Õppe- ja elamistingimused ning õhkkond on seal enamasti head. Euroraha ja muid toetusi on voolanud nagu kosest ja seda on kasutatud peamiselt „materiaalse baasi täiustamiseks” – ehitamiseks, remontimiseks, sisseseade soetamiseks jne. On suurepärane, et neile, kes on mingil põhjusel põhikoolist välja langenud, võimaldatakse saada eelkutseõpet. Ma ei tee ühtegi kriitilist kommentaari tegevuse sisu, intellektuaalse potentsiaali, taotluste jms suunas. Mainin vaid, et nendes koolides on vaja ühitada õpe sotsiaalabiga.

Eesti kutsekoolides ei eristu kutse, eriala ja ametega ka kutsealane, erialane ja ametialane ettevalmistus. Ei ole märgata, et eristataks õpet ja hari­dust. Õppes on lähtekohaks õppekava, mitte aga ühiskonna vajadus. Põhirõhk on erialaoskuste omandami­sel. Seda, et oskustööline peaks suutma oma peaga mõelda, võrrelda alternatiive, langetada eelistusotsuseid, põhjendada, selgitada, seada eesmärke ja valida vahendeid, kehtestada ja järgida tegevusprintsiipe, hinnata oma ja teiste töötulemuste kvaliteeti, sobivust sisendiks nendesse protsessidesse, kuhu nad olid mõeldud, ei pea kutsekoolides reaalseks õpetajad ega õpilased. Märgata pole olnud ka orientatsiooni elukestvale enesetäiendamisele. Palun, et HTM-is keegi asjatundlik isik aitaks saavutada kutsehariduse ja õppe ning õppekeskkonna käsitlemiseks vajaliku selguse.

Sillamäe Kutsekool - Õppeklass

Mis on, millest koosneb, kuidas kujuneb ja toimib kutse; kutseõpe ja kvalifikatsioon; kutsekindlus; kutseau; kutseväärikus; kutseorientatsioon; kutsesobivus; kutsealase ettevalmistuse sisu, vorm, maht, struktuur; kutsealane täiendusõpe; kutsehaigus jne? Mis on eriala ja amet ning millest koosneb, kuidas kujuneb erialane ning ametialane ettevalmistus?

Koolides, millest siin jutt käib, on need mõisted täiesti sassis. Hiljutises „Foorumi” saates, kasutasid saatekülalised neid sõnu nii, nagu parajasti juhtus. Kui on tõepoolest vaja saavutada, et oskustööliste ettevalmistus oleks nüüdisaegne ja igati heal tasemel, siis on vaja prognoosida, mis on lähema ja kaugema tuleviku vajadu­sed. Tuleb tuua välja „kutseõppe” mainet mõjutavad tegurid; luua nüüdisaegne süsteem pedagoogilise persona­li väljaõppeks ja täiendusõppeks; rõhutada iga kooli õigust olla omanäoline ja parim (lõpetada kategooriliselt nn haridusametnike operatiivne sekkumine õppe sisusse ja korraldusse); muuta õpe veel paindlikumaks: võimaldada õpet individuaalplaanide alusel; kehtestada riigieksamid asjatundjate komisjoni ees jne.

Kas kutseõppe valdkonnas on Eestis keegi kuskil teinud mõne teksti, mida saab pidada teaduslikuks uuringuks? Kui jah, siis kuidas saaks sellega tutvuda? Edasiste uuringute programmi võiks HTM saata ülevaatamiseks Hari­dusfoorumi listi. Seal pandaks kohe tähele, et tööle ei lähe eriala või kutse – läheb isiksus. Kahe silma vahele ei jääks fakt, et vallandatakse ja tööle võetakse mitte kutsele ega erialale, vaid ametikohale. Sellist õpet, kus ametialane kompetentsus pole poole sõnagagi kõne all, ei saa rahuldavaks lugeda. Listis märgataks ka seda, et oskustöölisel, nagu ka tehni­kul või kesk­astme juhil on vaja ettevalmistust suhtlemiseks, loominguks, oma ja teiste tegevuse edasi- ja tagasisidestamiseks, riskide võtmiseks. Vaja on kujundada kogu riiki hõlmav hoiak, et tööinime­ne on auväärne asjatundja, mitte kolmanda sordi kõrvalseisja. Kõike ei saa Soomest osta. Õppe eeldused peavad kujunema siin, Eestis, meie ühiskonna- ja kultuuriseostes.

578 sõna
1437 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Haridus ja elu