Laste lugemisoskust tuleks parandada

See kirjutis on vastukaja: 17. juulil Postimehes ilmunud Vahur Kooritsa artiklile «Õpetajate hinnangul käib laste lugemis- ja kirjutamisoskus alla».

Kooritsa artiklis on kirjas, et õpetajate sõnul ei oska kolmandik viiendatesse klassidesse jõudnud koolilastest korralikult lugeda-kirjutada. Põhjuseks peab artikli autor seda, et emakeele tundide arvu on vähendatud ning laste sõnavara on liiga väike.

Arvan, et fakt, millest artikli autor lähtub, on õige, ent usun, et viletsa lugemis- ja kirjutamisoskuse põhjustest oli suur osa artikli autori eest peidus.

Teatavat osa etendab lugemisoskuse allakäigus ka see metoodika, mida viljeletakse Eestis juba ülemöödunud sajandist ja mille järgi peab laps hääldama iga tähte, silpi ning sõna ja ükskord, kui lugemisoskus peaks olema omandatud, ei saa laps lugeda kiiremini, kui ta räägib ja aru ei saa ikkagi peaaegu mitte midagi.

Päris kindlasti on oma lastele ja lastelastele karuteene osutanud need vanemad ja vanavanemad, kes vasakukäelisena siia ilma sündinud lapsi kodus «paremakäeliseks» ümber õpetavad. Karuteene on osutanud ka televisioon, mis muudab lapse lodevaks ja laisaks olesklejaks. Lugemine eeldab tahtepingutust.

Tallinna Ülikoolis on mitu inimest, kes on juba aastaid uurinud lugema õppimist, lugemist ja lugemust. Peetud on mitu konverentsi. Kas neil ei oleks juba aeg astuda avalikkuse ette?

Ehk neil on selle kohta, mida ajakirjanik Kooritsale siin-seal jutustati, öelda ka midagi sellist, mis tugineb empiiriliste uuringute tulemustele ja teoreetilistele üldistustele? Ehk neil on oma andmetele lisaks teada ka teistes maades ja teistes kultuuriseostes kogutud kogemusi ja teadmisi?

Kole küll, aga UNESCO andmetel kirjaoskamatute arv maailmas aina kasvab. Funktsionaalsest kirjaoskusest ei maksa rääkidagi! Ehk on kuskil saadud aru viletsa lugemisoskuse põhjustest ja mõeldud välja abinõude süsteem nende põhjuste vähendamiseks?

Mida on otstarbekas teha õpilaste sõnavara avardamiseks? Küllap on Eesti kümnete viisi inimesi, kes seda hästi teavad ja oskavad teadmisega kooskõlas tegutseda.

Palju räägitud-kurdetud väljalangevuse üks põhjus on arvatavasti asjaolu, et suur osa õpilastest ei oska V klassis lugeda-kirjutada ja ei saa seetõttu enam edasi õppida, sest hiljemalt VI -VII klassis on neil «näpud põhjas».

Lugemine on mõtlemine. Kui klassifikatsioone ei ole ja teadmised on peas sassis, nagu heinad, siis ei ole lapsel võimalik kiiresti lugeda, sest ei kujune neid seoseid, tänu millele oleks võimalik teksti sisust aru saada.

Ehk tunneb keegi huvi, miks õpilastel klassifikatsioone ei ole ja miks on nii paljudel õpilastel individuaalne minut väga pikk, MINA-teadvus kidur ning ühiskonna- ja kultuuriseos keelu-käsu tasemel?

Ehk on lugemis- ja kirjutamisoskus õpilase üldise arengutaseme näitaja? Midagi ei ole imestada, et lapsed, kes mõtlevad veel IV – V klassis I – II astme refleksioonis, ei saa loetust aru.

Reproduktiivse dominandiga «õppimisele» rajatud õppes on edu eelduseks meelespidamine, mitte mõtlemine ja järelduste tuletamine, ettenägemine ja äratundmine. Pelgalt loogiliste seoste tunnetamise põhjal sellist võimet ei kujune. Vaja oleks intellektuaalse ja emotsionaalse ühtsust, füüsilise ja vaimse ühtsust, kõlbelise ja sotsiaalse ühtsust.

Kui last käsitletakse maast-madalast subjektina, kellega arutatakse keerukaid ja eluliselt olulisi küsimusi, siis on õpilast õdus pidada subjektiks, kellega koos mõelda, otsida ja tunda leidmisrõõmu. Tahtsin öelda, et lugemist kui probleemi ei saa lahendada lugemise kaudu.

Oleks väga hea, kui mõni õpetaja kirjutaks, mida ta on teinud selleks, et kodus ei rikutaks last ära – ei tekitataks ajus seost nägemiskeskuse ja kõnekeskuse vahele. Huvitav oleks saada teada, kuidas neil on õnnestunud hoida lapsi uudishimulikena ja särasilmsetena õhevil. Kui lugemine ei tekita enam liiga suuri raskusi, siis selgub, et lapsed tahavad raamatuid lugeda ja neelavad neid kümnete viisi.

562 sõna
2126 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Kirjaoskus – arengu, koostöö ja heaolu eeldus