Mis on propaganda?

Lugeja küsib: “MIS ON PROPAGANDA?” ja kutsub vastuse üle kaasa mõtlema.

Sissejuhatavaid küsimusi peaks minu meelest olema rohkem. Definitsiooni varal kuigi palju targemaks ei saa. Vaja oleks saada selgust ka selles, millest sõltub propaganda ja mis omakorda sõltub propagandast. Vaja oleks teada propaganda, kui spetsiifilise infoakti koosseisu, struktuuri, geneesi, dünaamikat jpm.

Käsitledes pelgalt propagandat, võib (heal juhul) saada kätte vaid propaganda kirjelduse.

Võib ju öelda, et propaganda on mingi ideoloogia, kontseptsiooni, grupeeringu, poliitika, voolu vms levitamine. Teabe edastamise tehnika järgi jaguneb propaganda agressiivseks ja leebeks, vägivaldseks ja neutraalseks, globaalseks ja lokaalseks…

Tavaliselt on propaganda demagoogiavõtetega (tõe väänamise vahenditega) pikitud teabesüsteem, mille tulemuseks peaks olema dispositsioonide süsteemi muutumine propaganda subjektile soovitavas suunas.

Hoiakute ja hinnangute, väärtuste ja normide, müütide ja tabude “lahtikangutamisele” järgneb uute mõtte- ja tundekonstruktsioonide rajamine, millega saab kujundada soovitavaks peetavaid käitumise stereotüüpe, kombeid, tavasid, traditsioone jms.

Omamoodi propagandaks on reklaamikampaaniad, valimised, mingite poliitiliste, majanduslike, õiguslike jm meetmete ülistamine selleks, et võimalikult vähesed märkaksid, mida tegelikult tahetakse teha ja tehakse.

Massikommunikatsioonisüsteem, mis on tänapäeval võimsaim propagandavahend, manipuleerib inimestega, täpsemalt öeldes, inimeste teadvuse, ala- ja ülateadvusega.

Pangandus ja propaganda

Pangad, mille kaudu on võimalik saada täielik ülevaade “riigi vereringlusest” ei ole normaalseks peetavates riikides teiste riikide kontrolli all. Probleemiks on riigi infrastruktuur tervikuna. Riigi efektiivsus on teatavasti infrastruktuuri funktsioon. Kui infrastruktuur on poolik või kidur ning mingi osa sellest teenib kellegi teise huve, siis ei saa riik efektiivseks kujuneda. Firmadega on samamoodi.

Läinud suvel tegid kommertspangad võimsa propagandakampaania, milles ahvatleti kõiki võtma “väga odavaid” laene. Tuhanded perekonnad läksid selle propaganda ohvriks. Nüüd on nad kindlalt lõa otsas. Seda olekut, millesse inimesed meelitati, võib ka majanduslikuks orjuseks nimetada. Nüüd võivad pangad “rahvusvahelist konjunktuuri” jms ettekäändeks tuua ja muuta laenutingimusi. Inimesed aga peavad leppima nii nende muutuste kui ka igaliiki palga- jm tingimustega, sest kui nad töö kaotaksid, kaotaksid nad kõik, ka selle, mis nad on juba maksnud.

Kui raha muutub elu dominandiks ja ülimaks väärtuseks, kõige ja kõigi hindamise esmaseks (ainsaks!?) ekvivalendiks, siis vaimsed väärtused ja normid taanduvad. Propagandas seda kõike ei märgita ega meenutata; seda kõike märkavad alles need, kes on langenud propaganda ohvriks ja hakkavad ühtäkki kaine pilguga ennast, oma elu, olukorda oma ümber ning tulevikku analüüsima.

Propaganda ei aita inimest

Abiks on inimesele ainult need jutud ja teod, mis aitavad tal saada iseseisvamaks ja olla iseseisev olenemata igaliiki propagandast, nii peibutustest kui ähvardustest.

Kes tahaks vaielda?

Propaganda on võrreldav massihävitusrelvaga. Seetõttu peaks riigis, mis on rajatud rahva kaitseks ja hoidmiseks, kehtestatud ka abinõud propagandavahendite ohjeldamiseks. See ei ole vabadus, kus igaüks võib teistega teha, mis tal pähe tuleb. Vaadake, kes on Eestis laiutavate ajalehtede ja nö kommertstelevisiooni ning kommertsraadio tegelikud omanikud.

Kui keegi arvab, et need vahendid teenivad Eesti rahvuslikke huve ja aitavad meid keskenduda peamisele, siis ta on küll naiivne inimene.

Füüsiline vägivald on naljaasi selle vägivalla kõrval, mida tänapäeval rakendatakse vaimses, psüühilises ja sotsiaalses “sfääris”.

Huvitav, milline on see propagandamasin, mis lastakse siin käiku selleks, et riigi infrastruktuur lõplikult ja täielikult maha müüa? (Muide, levinud kombe kohaselt saavad need isikud, kes tehingu sõlmimisele kaasa aitavad, 5 – 7 -10 % tehingu kogumaksumuseset nö preemiaks. Igaüks saab vastavalt oma teenetele ja oma ametipostile…)

Kui palju peaks ajusid pesema, et keegi ei hooliks Eestis enam ei sadamatest, ega elektrijaamadest, ei maavaradest, raviasutustest ega haridussüsteemist. Veevärk, pangad, raudtee, alkoholimüük jm, mis normaalsetes riikides on riigi omandiks, on meil juba suure hulga ametnikke miljonäriks tõstnud. Tegelikult on jäänud veel üht-teist. Selle müümiseks aga on vaja ägedat propagandakampaaniat. Ootame-vaatame, millel see algab.

Jõudu vägivalla äratundmiseks, visadust oma ja teiste vabaduse hoidmiseks ning riigi kaitsmiseks! Tegelikult, tõsi küll, vabadust ega riiki ei saagi hoida; hoida saab vabaduse ja riigi püsimise eeldusi.

621 sõna
2988 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Kiri Justiitsministeeriumile