Õpe, õppimine ja haridus

Olen Haridusfoorumis õppimist ja õpetamist  korduvalt  puudutanud, aga kordagi pole seal keegi üritanud arutluse tulemust  kokkuvõtvalt fikseerida. Miks?

Takistusi on minu meelest mitu. Ma ei hakka praegu arutama, kus ja mis kõik puudub ning kes on mida tegemata jätnud. Mainin vaid, et selguse saavutamiseks on vaja sõnastada käsituse

  1. lähtekoht;
  2. siht;
  3. eesmärk;
  4. teoreetiline alus;
  5. metodoloogilised printsiibid;
  6. inimeste, tegevuste, tulemuste … hindamise alused (kriteeriumide süsteemid).

Võimalik, et olen halvasti informeeritud ja kellelgi on kuskil selgelt sõnastatud, mis on õpe, õppimine ja õpetamine, teadmine, oskamine, arusaamine ja mõistmine, haridus, arukus, tarkus jne,  millest nad sõltuvad ja mis neist omakorda sõltub. Kui see teadmine on olemas ja sõnastatud, siis kirjutage, palun, kuidas saaks selle teadmise üles leida ning avalikustada. Loodan, et ehk on kuskil kellelgi selgeks mõeldud ja kirja pandud, ka see, mis on ARENG ning millest-kellest  sõltub eri eas poiste ja tütarlaste, meeste ja naiste areng, millist osa etendab inimeste arengus kool ja kodu, sõbrad ja kõik teised, õppimine, uurimine, loomine, töötamine, mängimine…

Õpe (sh õpetamine ja õppimine) on VAHEND. NB! Miski saab muutuda vahendiks vaid eesmärgi suhtes.

Selleks, et saada õppimise ja õpetamise kohta teadmine, peaks olema arutluse keskmes mitte õpetamine ega õppimine, vaid INIMENE.

Õpe, õppimine ja haridus

Õppes on palju tegevusi ja igal tegevusel on ka õpetlik iva. Õppes on mitte ainult lapsed, vaid kogu elanikkond. Õppeaeg pole mitte pelgalt lapsepõlv, vaid kogu elu. Õpetlik võib olla iga eluhetk. Õppeotstarve on mitte ainult igaliiki koolidel, vaid ühiskonna kõigil institutsioonidel.

Haridus on kultuuri funktsioonina IME, mille tegurite üle võib küll rääkida, aga ühegi teguri osatähtsust pole võimalik kindlaks teha.

Hinnates õpet, ei saa anda hinnangut õppele; hinnangu saab anda õpilaste arengutaseme ja arengupotentsiaali alusel. Üldharidus on oluline selleks ei olla elukestvas õppes.

Rakendumiseks on vaja olla asjatundlik, kohuse- ja vastutustundlik, koostööaltis, avatud uuele ja heale ning suletud kõlvatule. Eriala ei saa rakenduda; rakenduda saab isiksus, kellel on lisaks erialasele ettevalmistusele ka kutsealane ja ametialane ettevalmistus (kvalifikatsiooni, orientatsiooni, motivatsiooni, eruditsiooni, affiliatsiooni, intuitsiooni…ühtsus).

Kasvatussüsteemi saab rajada voorustele, mitte väärtustele. Pealegi, väärtused toimivad koos normidega, koos müütide ja tabudega, koos aadete ja ideaalidega, koos hoiakute ja suhtumistega… Käitumine sõltub kogu dispositsioonide süsteemist ja väärtuste osa eristamine on mitte ainult keerukas (täpsemalt öeldes: võimatu), vaid ka mõttetu.

Õppimine ei ole eesmärk ja ka õppimisel ei saa olla eesmärki; eesmärk on (kui on?) ÕPPIJAL ja loodetavasti ka ÕPETAJAL ning teistel, kes õppeks vajalikke eeldusi loovad. Ka õpetamine ei saa olla eesmärk. Eesmärki ei saa olla tunnil, õpikul, õppekaval, õppekorraldusel jne. Eesmärk saab olla SUBJEKTIDEL. Koolis on põhiprotsessiks mitte õppimine, vaid õpilase ARENG. Selle üle, milliseks peaks õpilane kujunema, on Põhiseaduse järgi õigus otsustada eeskätt lapse vanematel (lapse seaduslikel hooldajatel). Kõigil teistel on õigus vaid nõustada vanemaid (hooldajaid).

Kuidagi peaks pingutama, et igas kodus, Riigikogu kultuurikomisjonis, haridus- ja teadusministeeriumis, ülikoolides jt koolides, kohalikes omavalitsustes jm õnnestuks aru saada, et

  • koolis õpetatakse mitte aineid, vaid LAPSI.
  • keskmist õpilast ei ole olemas; on eri eas poisid ja tüdrukud, kellel on erinev kasvutrajektoor, erinevad huvid, vajadused, võimed jpm;
  • õpe koosneb paljudest tegevustst; neist üks on õppimine;
  • tegevussüsteemi kõik elemendid (kõik tegevused) sisaldavad mingil määral tegevussüsteemi kõiki teisi elemente (kõiki teisi tegevusi);
  • oluline on mitte õpe, vaid õppe ja kasvatuse ühtsuses kujunev ISIKSUS kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKT;
  • oluliseks väärtuseks saab pidada mitte teadmisi või oskusi, vaid inimest, kes on
    • terve,
    • haritud,
    • aus,
    • õiglane,
    • hooliv,
    • nõudlik nii enda kui teiste suhtes,
    • järjekindel,
    • täpne,
    • puhas,
    • elurõõmus,
    • ustav,
  • suure osa teadmistest saab inimene läbi vahetu kogemise, kogemata;
  • olulise osa teadmistest saab inimene õppimise, loomise ja uurimise teel;
  • oskused kujunevad harjutades-katsetades-viimistledes;
  • arusaamine kujuneb mõeldes ja mõtestades;
  • suure osa seostest ja sõltuvustest, ohtudest ja võimalustest avastab inimene oma ja teiste kogemuste kaudu; seadused ja nende ilmnemise seaduspärasused tuleb aga selgeks õppida;
  • kuidagi tuleb hakata hoomama tervikut  ja selle tähendusi eri metasüsteemides ja saavutada terviku, osade, alasüsteemide ja elementide eristamise ning seostamise võime,  reflekteerimisvõime, analüüsi- ja sünteesivõime, süstematiseerimise ja klassifitseerimise võime, põhjuste ja tagajärgede avastamise ja sõnastamise võime;
  • ettenägemise ja äratundmise võime kujuneb tänu kogemisele ja toimunu mõtestamisele  mitmetes kontekstides, eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel;;
  • õppimise eelduseks on
    • tervis,
    • tekst,
    • õpetaja,
    • energia
    • armastus,
    • usaldus,
    • usk,
    • lootus,
    • huvi,
    • tahe,
    • adekvaatsus,
    • kindlusetunne,
    • rõõmus meel jpm.

Õppe ükski ülalpool nimetatud tegur ei ole (ei saa olla) nii tugev, et võiks tagada õppe-edu, ent iga tegur on nii oluline, et selle puudumine võib nurjata kõigi teiste tegurite tähenduse.

Õppimine ja tuupimine, nagu ka õppimise või tuupimise mängimine, on eri tegevused ja neid ei maksa segi ajada! Tegevussüsteemis on mõned sellised elemendid, mille oluliseks teguriks on SUNDUS. Need tegevused on töötamine, võitlemine ja õppimine. Pedagoogiline või andragoogiline asjatundlikkus ja taktitunne on vajalikud selleks, et see sundus oleks sisemine, mitte väline (mitte karistustele, vaid võimalusele tuginev).

Käsitades pelgalt õppimist või õpetamist, on (heal juhul) võimalik jõuda õppimise ja õpetamise kui fenomenide ja kui protsesside kirjeldamiseni.  Selleks, et öelda midagi õppimise (ja/või õpetamise) otstarbekuse, efektiivsuse või intensiivsuse kohta, on vaja käsitada õppimist (õpetamist) järgmise astme süsteemide (metasüsteemide süsteemi) kontekstis.

Vaja ei ole õppida; vaja on TEADA, OSATA JA ARU SAADA, MÕISTA, MÕTESTADA, ORIENTEERUDA, LUUA, AVASTADA, KAITSTA, HOIDA, KINDLUSTADA… Vaja on OLLA, MITTE NÄIDA.

Teadmise maht on väärtuslik vaid teadmiste korrastatuse (süstematiseerituse) korral. Oluline on teadmiste kindlus, mis kujuneb kahtluste ületamisel ja  mis võimaldab omakorda kahelda kõiges, milles pole õnnestunud veel veenduda. Oluline on teadmiste püsivus, millele tänu on võimalik teadmisi pidevalt juurde koguda. Oluline on teadmiste sügavus ja ulatus (nn “polt-teadmised” ja “plaat-teadmised“).

Oluline on teadmiste süsteemsus ja komplekssus, fundamentaalsus ja rakenduslikkus.

Minu meelest algavad hädad sellest, et

  • haridus, arukus, tarkus, õpe, õppimine, töötamine, mängimine jms on segi aetud; määratlemata, eristamata, seostamata;
  • õppega kuidagi seotud isikutel ei ole vaja vastutada selle eest, mida nad teevad ja tegemata jätavad, kuidas nad midagi teevad ja mis seetõttu juhtub inimeste ja nende eludega nii ühiskonnas kui kultuuris, nii perekonnas kui kogukonnas;
  • uuringute asemel tehakse küsitlusi ja teadmiste asemel on argumendiks arvamused;
  • siin-seal (??) peetakse Eestis ikka veel hariduseks “seda mida koolis tehakse ja koolis antakse”,
  • siin-seal (loe: kõikjal) valitakse (?) otsustuskogude liikmeks, ametnikuks või nõunikuks vastava hariduseta isikuid, kes tegelikult põlgavad neid, kes on haritud ja teevad kõik endast sõltuva, et neist vabaneda ja omasugused asemele võtta.

Raske uskuda, et õpe saab muutuda rahuldavaks, kui

  • ühiskond on edasi- ja tagasisidestamata ja kompetentsuse printsiipi pole suudetud kehtestada;
  • õpetajate ja õppejõudude ettevalmistus jääb praegusele (häbiväärselt viletsale) tasemele;
  • juhtkonnal, sh õppeasutuste juhtkonnal, ei ole võimalik ega vaja vastutada selle eest, mis õppega kaasneb;
  • õppe aluseks on subjekt-objektne paradigma, mille kohaselt domineerib hindamiskeskne frontaalõpe;
  • õppe tulemused ei pruugi olla vastavuses ühiskonnas ja kultuuris kujunenud ja tõenäoliselt kujunevate vajadustega.
1026 sõna
2844 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor.