Rahvusriik ja rahvastik

Eestis on sündivus juba ammu väiksem kui oleks rahvastikutaasteks vaja. 2012. aastal sündis üle kuue ja poole tuhande inimese vähem kui suri. Kui lisada kümned ja kümned tuhanded väljarändajad ning need, kes on purjus peaga end surnuks või vigaseks kihutanud, üles poonud, uppunud, ära põlenud, või liiga lõdva püksikummi tõttu haigestunud… ning võtta arvesse ka need, kes on elujõu kaotanud võõrdumise ja võõrandumise tõttu, keda on tabanud depressioon, eskapism või indolentsus, kes on muutunud täis-, või poolzombideks igaliiki meelemürkide tõttu, või on kapseldunud muudel põhjustel, siis kujuneb Eestist (mitte pelgalt rahvastikust!) pilt, mille üle ei saa uhke olla.

Enam ei või edasi lükata vastamist küsimusele: “Mis saab edasi?”

Üheksakümnendate aastate esimesest poolest kokkuvõtet tehes küsis president Meri aastapäevakõnes „Miks on meie hoog raugenud?“. Keegi pole siiani vastanud. Tõsi, naljaga pooleks on Riigikogus ja siin-seal mujalgi kostnud murelikke hääli riigi jätkusuutlikkuse kohta, aga peamiselt seetõttu, et niiviisi edasi minnes võib varsti tekkida olukord, kus pole enam võimalik pensioni maksta…, sest pole töövõimelisi inimesi. Seoses omavaltsuste liitmise ja lahutamisega ning eluohtlike ainete transiidiga on aeg-ajalt langenud kahtluse alla ka riigi haldussuutlikkus. Liigse ülbitsemise tõttu on pidanud mõni ministerameti maha panema, aga tervikut hõlmavat analüüsi riigi kui inimese elukeskkonna kohta on olnud vaid essee vormis.

Olukord on tõesti naljast kaugel ja kui täpsemalt öelda, siis kurjakuulutav.

Eesti Vabariigi Põhiseadus ja rahvastikukriis

Kolmapäeval, 04. detsembril, 2013 oli Riigikogu konverentsikeskuses Toompea Haridusseminari (THS) töökoosolek teemal „Eesti Vabariigi Põhiseadus ja rahvastikukriis“. Eettekande pidas meditsiinidoktor Jaak Uibu. Lisaks ettekandele esitas dr Uibu ka põhjaliku statistilise ülevaate rahvastiku kohta. Seminarilaua taga oli lisaks Toompea Haridusseminari liikmetele hulk appi kutsutud asjatundjaid (Ene Palo Statistikaametist, Hanna Vseviov Sotsiaalministeeriumist, Maris Lend KULLOst, Allan Puur Tallinna Ülikoolist, Jüri Morozov Riigikogust. Demograafidest oli kohal Kalju Laas, psühholoogidest Rein Hallik.) Mitu inimest, kes olid kutsutud ja oleks võinud vähemalt kuulama tulla, eelistasid teha sel ajal midagi muud…

Demograafilise käitumise kohta on Eestis rohkesti igaliiki statistilisi andmeid, ent ei Toompeal ega Kadriorus , ei ülikoolides ega erakondades, pole teadmist sündivuse madalseisu põhjuste kohta. Seetõttu ei ole saanud tulla kõne alla meetmete süsteem, mis võiks olla tõhus ning olulisel määral mõjutada elanikkonna turvatunnet , sh elu kõlbelisi aluseid, mis peegelduvad perekonna-alastes hoiakutes, suhtumises ja käitumises.

Rahvastik kui probleem on sõnastamata ja avamata. Seetõttu ei ole olnud veel võimalik koostada efektiivselt toimivat üleriigilist programmi. Kirjeldused, mida on teinud ja teevad edasi demograafid ning teised statistikud, on andnud alust käsi laiutada ja kurta, et olukord on äärmiselt halb kui ka seda, et „paanikaks põhjust ei ole“. Osa statistikuid on üritanud ekstrapoleerida ja leiavad, et kui kiiresti mingeid tõhusaid meetmeid ei võeta, omandavad rahvastikuprotsessid pöördumatu iseloomu.

Kõik.

Erakondade retoorikal ja meetmetel, mida on mõne valimiskampaania raames võetud sündivuse suurendamiseks, on olnud tühine tähendus.

Siin ei üritata anda ülevaadet sellest, mida keegi THS-s rääkis, ütles ja ilmselt ka ütlemata jättis. Allpool on kirjas mõned mõtted, millega ma seminarile läksin, millest osa seal välja ütlesin ning mida nüüd ja ka edaspidi oluliseks pean.

Tammelehed

Põhimõttelised seisukohad

Alustuseks mõned põhimõttelist laadi seisukohad.

(Kuna ühiskonna käsitamiseks kõigil veel (enam) ettevalmistust ei ole, siis on siin püütud olla võimalikult populaarne. Kui mõni mõiste osutub siiski ähmaseks, või seos liiga keerukaks, siis palun sellest märku anda kas aadressil vooglaid.ylo@gmail.com või tel. 56 66 01 22 ja üritame leida võimaluse selle lisamiseks, mida oleks vaja rahuldava selguse saamiseks.)

  1. Arutades sündivuse üle, võib saada (heal juhul) vaid enam-vähem tervikliku ja usaldatava kirjelduse, so mingi hulga mingil alusel korrastatud statistilisi andmeid kui empiirilisi fakte.
  2. Selleks, et statistilised faktid omandaksid tähenduse, so muutuksid INFOKS, tuleb neid interpreteerida vastavate teooriate raames. (NB! Iga fakti tähendus kujuneb kontekstis. Iga fakti saab tõlgendada (ja oleks ka vaja tõlgendada) mitmes kontekstis.)
  3. Uuringuks (usaldusväärsete teaduslike faktide tuvastamiseks, elanikkonna hoiakute, suhtumise ja käitumise põhjustest , motiividest ja orientatsioonist aru saamiseks, prognooside ja stsenaariumide loomiseks jms) on vaja lisaks paarikümnele konkreet -, keskastme- ja üldteooriale (mõttemudelile) tunda ja arvestada ka metodoloogilisi lähtekohti ja metoodikat nii algandmete kogumiseks kui ka andmete töötlemiseks , analüüsiks ja sünteesiks.
  4. Tegeledes sündivusega pole võimalik saada selgust ei rahvastiku hääbumise ega taaste kohta. Sündivuse kohta teadmise saamiseks on vaja tuvastada, millest sõltub eri eas ja eri oludes, eri olukordades ning situatsioonis elavate naiste ja meeste valmidus saada lapsi. Taustast aru saamiseks oleks vaja teada, millest sõltub sündivus tänapäeva maailma eri piirkondades ja eri kultuurides, nagu ka Eesti eri piirkondades ning straatides.
  5. Elanikkond ei ole homogeenne. Keskmist elanikku ei ole olemas ja ka keskmist käitumist ei ole. Maal ja linnas on noortel, keskealistel ja vanemasse põlvkonda kuuluvatel inimestel oluliselt erinevad arusaamad ja tõekspidamised, huvid ja vajadused, ootused ja hirmud, sihid, eesmärgid ja hoiakud. Erinevad on tavad-kombed, aated ja ideaalid… „Keskmised“ näitajad ei iseloomusta ühiskonnas mitte kedagi ega mitte midagi!
  6.  Selle vahel, mida inimesed tunnevad ja mõtlevad, räägivad ja tegelikult teevad, võib, aga ei pruugi seost olla.
  7. Rahva elujõu hääbumise ja rahvastiku kidumise tegurid on ühed ning majandusliku entusiasmi ja sotsio-kultuurilise optimismi tegurid on teised. Tõhusalt tegutsemiseks on vaja tunda ja arvestada mõlemaid.
  8. Rahuldavaks saavad kujuneda vaid süsteemsed käsitused. Ükski meede ei saa olla nii tugeva toimega, et tagaks rahuldava oleku; süsteemi iga olulise osa, elemendi või alasüsteemi puudumine (väga nõrk tase) võib muuta mõttetuks kõigi teiste tegurite tähenduse.
  9. Nähtumuslik on ühiskonnas kõik see, mis kujuneb inimeste (subjektide) hoiakute-suhtumiste- hinnangutena ja väljendab olemasoleva vastavust
    • tarbijate (elanikkonna eri kategooriate) vajadustele (huvidele-lootustele-ootustele),
    • kultuurist ja ühiskonnast tulenevatele stereotüüpidele,
    • standarditele,
    •  ideaalidele,
    •  tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele ja huvidele…
  10. Ühiskonna olemus paistab funktsioonide (objektiivsete kaassõltuvuste) süsteemi tagant ja on OBJEKTIIVNE. Ühiskonna olemus peegeldub tunnetussüsteemides, ettevõtluses, töös ja loomingus, tootlikkuses, kommunikatsioonis ja interaktsioonis, enesetäiendamises ja hoolivuses, aga ka iga-liiki sotsiaalses entroopias, põgenemises ja enesepõletamises, kuritegevuses , lodevuses jms.
  11. Nähtumuslike meetmetega ei saa olemust muuta. Sündivus iseloomustab elanikkonna usku endasse ja lähedastesse, liidritesse ja struktuuridesse, milles luuakse eeldusi edasisiseks tegutsemiseks ning antakse olemusest johtuvaid hinnanguid nii tegevustele ja tegutsejatele kui ka tulemustele-tagajärgedele ja potentsiaalile.
  12.  Meetmete tähendused kujunevad kontekstis. Iga meedet ja nende süsteemi on võimalik (vaja) käsitada mitmes kontekstis ja mitmel (vähemalt viiel) regulatsiooni- ja juhtimistasandil.
  13. Ühiskonna igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil on iga probleemi (tunnetatud vastuolu) sisu ja tähendus mõnevõrra erinev; erinevad on ka vastuolude tekke ning võimaliku püsimise-süvenemise-laienemise tegurid, eri subjektide sihid-eesmärgid , eelistatavad regulatsioonivahendid, tegutsemise põhimõtted (printsiibid) ning nii tegijate, tegevuste kui ka tulemuste hindamise alused (kriteeriumid).
  14. Koguda, töödelda ja analüüsida on mõtet vaid selliseid andmeid, mis on usaldatavad – rahuldaval määral täpsed, süsteemsed, operatiivsed, esinduslikud ja valiidsed, ning mille puhul on võetud (ja avalikustatud ) meetmed andmete reliaabluse ja ammendavuse saavutamiseks.
  15. Arvestada on võimalik (vaja) vaid selliseid hinnanguid, mille on andnud selle ala eksperdid ja mis on tuletatud eelnevalt avalikustatud kriteeriumide süsteemi alusel nii ühiskonna kui ka kultuurikontekstis, nii staatikas kui ka dünaamikas..
  16. Tõsiselt on võimalik (vaja) võtta vaid selliseid järeldusi, mi on tuletatud eelnevalt avalikustatud printsiipide süsteemi alusel.
  17. Arvestamisväärseteks saavad kujuneda vaid sellised otsused, mis on mõeldud täitmiseks ja sellised eesmärgid, mille saavutamisesks vajalikud vahendid (ressursid ja nende kasutamiseks vajalikud tingimused) on olemas (reaalselt hangitavad)-
  18. Väärtuslikuks saavad kujuneda vaid sellised rahvastiku-alased otsused, mis on tehtud küllalt paljude metasüsteemide kontekstis loodud prognooside ja stsenaariumide alusel.
  19. Suurte stohhastiliste ja kompensatoorsete protsesside loomiseks või mõjutamiseks mõeldud ettepanekud (mida teha?) ja soovitused (kuidas teha, et saavutada kõlbeliste arusaamade ja ootustega kooskõlas olevat tulemust nii, et tagajärjed ei muudaks tulemusi mõttetuks?) saab rahuldavalt sõnastada vaid koos sihtide, kohustuste, ülesannete ja eesmärkidega (olekutega, mis tuleb saavutada mingiks ajaks).
  20. Sihil püsimiseks, ülesannte ja kohustuste täitmiseks ning eesmärkide saavutamiseks on tähelepanu keskmes vahendid koos ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste süsteemiga.
  21. Tõhusaks saavad osutuda vaid sellised meetmed, mis on
    • küllalt terviklikud (süsteemsed),
    • küllalt mitmekülgsed (komplekssed),
    • ühiskonna- ja kultuuriseostes,
    • proportsionaalsed,
    • avalikult edasi- ja tagasisidestatud,
    • kantud austusest looduse, Looja, inimese, kultuuri ja kultuuriväärtuste ees.
  22. Kõik meetmed toimivad vaid koos dialektiliseks vastandiks olevate meedetega, st toimivad mitte majanduslikud ega sotsiaalsed meetmed, vaid majsnduslike ja sotsiaalsete meedete ühtsus, poliitiliste ja õiguslike meedete ühtsus jne.
  23. Praktikas rakendamiseks mõeldud lahendusteks sobivad vaid sellised ettepanekud, mis on eri oludes ja olukordades kontrollitud nii terviklike (süsteemsete) mõttemudelite abil kui ka eksperimentaalselt mitmes kontekstis.
  24. Sihtide seadmiseks ja sihil püsimiseks on vaja distsipliini, et olla küllalt interdistsiplinaarne, järjekindel ning nõudlik nii enda kui teiste suhtes.

Igaks juhuks tuleb meenutada, et pettuse abil rajatud (näimiseks ja omakasuks mõeldud) skeemid ja struktuurid ei saa olla püsivad. Kõlvatul alusel olevate „süsteemide“ täiustamine, õigustamine, illustreerimine, varjamine jne, on vääritud teod

Kataloog

Vajalik on süsteemne lähenemine

Ülalpool mainitud arusaamade arvestamist peavad enesestmõistetavaks need, kes on omandanud süsteemse mõtlemisviisi ja kellel on mõningane ühiskonnateaduslik ettevalmistus. Teistel on mitte ainult raskusi

Olukord on kriitilise piiri lähedal. Nähtavasti peaks rahvas (üldsus) muutuma kordades nõudlikumaks ja resoluutselmalt nõudma mitte ainult Toompeal , vaid ka mujal saadikuks või ametnikuks olevatelt isikutelt, et on vaja käituda riigimehelikult – tunnistama, et praegune tase ei võimalda kohustusi rahuldavalt täita ning seejärel otsustada, kas asuda õppima või tegema midagi muud.

Pole raske mõista, et kohuse- ja vastutustundlikuks osalemiseks riiklikus regulatsioonis, ei piisa keemia-, füüsika- või astronoomia jne-alasest ettevalmistusest. Selleks on vaja tunda inimest ja inimkooslusi, elu ja olu, tegevussüsteemi ja tunnetussüsteemi, ühiskonda kui institutsionaalset süsteemi ja kultuuri kui holograafilist süsteemi nii staatikas (fenomenidena) kui ka dünaamikas (protsessidena). Heade otsuste tegemiseks (NB! mitte kellegi teise tehtud otsuste „vastu võtmiseks“) on vaja orienteeruda võimalustes ja ohtudes, tunda funktsionaalsete ja kausaalsete seoste süsteeme, luua prognoosem kontrollida alternatiive, osaleda otsustamises… Just reaalse (mitte mängulise!) otsustamisega kaasneb vastutustunne ja aktiivsus ning vastutus oma otsuste täitmisega (täitmata jätmisega) kaasnevate tagajärgede eest. Kogemus veenab, et kui need seosed muutuvad fiktiivseks, on riigi lagunemine vaid ajaküsimus.

Kompetentsuse printsiibist

Riigikogu liikmel on vaja osaleda seadusloomes ja esindada Eestit rahvusvahelises suhtluses, hoida silm peal nii Valitsusel kui ka kohalikel omavalitsustel, et elukvaliteet ja selle tegurid oleksid rahuldavaks peetaval tasemel. Muidugi oleks selleks vaja olla mitte ainult nõudlik ja järjekindel, vaid ka asjatundlik ning hooliv. Paraku on olukord selline, et veerand sajandi pikkuse iseseisvusaja jooksul pole kujunenud selget arusaama, et riiklikus regulatsioonis osalemiseks on vaja ka ettevalmistust ning milline see ettevalmistus peaks olema. End „poliitikuks“ ja „ettevõtjaks“ nimetanud isikute ahnus ning hoolimatus ei ole võimaldanud kompetentsuse printsiipi kehtestada. Selle tagajärjeks on riiklike süsteemide ebaefektiivsus ja rahvastiku hääbumine.

Ehkki enamasti pole kellelgi ei võimalust ega tahtmist, ei aega ega kohta selleks, et sõnaselgelt öelda, mida ta saadikute ja ametnike võimekuse ja sobivuse kohta arvab, võib olla päris kindel, et neid on väga vähe, kes ei adu, mis ühiskonnas toimub. Raskusteta saadakse aru, kes on kes isiksusena, kes on asjatundja ja kes profaan või diletant, kes on siiras või valelik ja omakasupüüdlik, kes on aus ja hooliv ning kes ahne ja jõhker… Teraselt jälgitakse, kes teenib oma maad ja oma rahvast või hoopis midagi muud ja kedagi teist. Pole vaja palju pingutada, et näha, kas ametnikud tegutsevad otsuste täitmiseks, või üritavad vaid sellekohast mujet jätta… Kellel silm ja kõrv keskmisest veidi rohkem teritatud, märkab tavaliselt nii andeid kui ka tuhnust, nii töökust kui laiskust ja rohkemgi.

Eesti on edasi- ja tagasisidestamata ja järelikult ei ole Eesti praegu veel ka juhitv. Seetõttu pole midagi imestada, et rahvastikuprotsessid , nagu ka teised ühiskonnas ISEREGULATIIVSELT kulgevad protsessid edenevad vaevaliselt, üle kivide ja kändude.

Vaade mäele

Millest rahvastikuprotsessid sõltuvad?

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on VAESUS; ütleme, et kui ümberringi on puruvaeseks jäänud inimesi, kellel tööd ei ole ja on kustunud ka igasugune lootus veel üldse sellist tööd saada, mille eest makstavast palgast oleks võimalik ära elada ja lapsi kasvatada, siis ei tule ju kõne allagi laste arvu suurendamine. Olukorras, kus õiguskantsleri hinnangul on Eestis üle kuuekümne tuhande puudust kannatava lapse, on miljardeid maksvate liiklussõlmede ja trasside ehitamine, pehmelt öeldes, selline metsik tegu, mis ei lase uskuda, et Eesti juhtkond on arukas ja informeeritud ning tahab teenida oma rahvast.

Me teame, et vaesust ei saa kõrvaldada. Võimalik on vältida selliseid regulatsioonimehhanisme, mis muudavad suure (valdava) osa elanikkonnast vaeseks. Vältida on võimalik selliseid õigusakte, mille varjus saavad ettevõtjad maksta töölistele naeruväärset palka, muuta töötingimused ohtlikuks, seada ainsaks mõõdupuuks oma kasumi ja lasta tänapäevaseks elamiseks vajalik infrastruktuur (taristu?) ära laguneda. Teame sedagi, et kui elu- ja töökeskkond muutub talumatuks, peavad elanikud oma kodud maha jätma ja mujale kolima.

2011. aasta andmetel elas Eestis suhtelises vaesuses (ekvivalentnetosissetulek alla 299 euro kuus) 41 700 last, absoluutses vaesuses (ekvivalentnetosissetulek alla 186 euro kuus) 23 000 last ja süvamateriaalses ilmajäetuses 22 000 last. Ülevaade ja selgitused: http://statistikaamet.wordpress.com/2013/05/30/iga-kuues-eesti-laps-elab-suhtelises-vaesuses/ .

Eesti paljukiidetud maksukorraldus on selline, et ausal teel ei ole väikeettevõtlus võimalik. Šlikerdamine aga ei ole väga paljudele eestlastele vastuvõetav alternatiiv. Nii ongi kujunenud olukord, kus produktiivseks ja nii majanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes tõhusaks tegevuseks vajalikke eeldusi Eestis veel (enam?) ei ole.

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on noorte kõlbeline LODEVUS, mida propageerivad nn „tervise arendajad“, „vabameelsed“ noorsoo-organisatsioonid ja suguhaigete abistamiseks loodud organisatsioonid. Näeme, et sisuliselt nad ahvatlevad juba algkoolis vaevalt teismeliseks saanud lapsi kandma igaks juhuks iga päev kaasas kondoome, rasestumisvastaseid pille ja muid vahendeid ja korraldavad kasutama…; me teame, et olenemata meetmetest rasestub suur osa tüdrukutest. Teame, et siis tehakse (haigekassa kulul) aborti… Teame, et kõlvatu käitumine ruineerib psüühikat ja jätab muid elukestvaid jälgi. Inimene, kellele ka koolis õpetatakse , kuidas VÄLTIDA lapsi, kuidas armastus sexiks ümardada, kuidas meelelahutus elu keskmesse seada, siis eluväärtuste süsteemis on lapsed mitte õnne vaid õnnetuse allikaks.

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on riiklikult korraldatud ja (NB! eraõiguslike tervishoiuasutuste rahahuviga seotud) massiline LOOTETAPMINE. Tame, et uue iseseisvusaja jooksul on abortide tõttu jäänud Eestis sündimata ligi kolm ja poolsada tuhat inimest.

Teame, et lootel on samasugune õigus elule, nagu igal teisel inimesel. Teame, et elu on püha ja kellelgi ei ole õigust teiselt inimeselt elu võtta. (Statistikaameti andmetel on aastatel 1970 – 2012 abordi tõttu Eestis hukkunud 1 113 407 inimest.) Teame, et korduvate abortide tõttu kaotavad paljud võime rasestuda ja siis, kui ükskord aru pähe tekib, on küll põhjust ahastada, kurta ja pisaraid valada, aga teha pole enam midagi. Ometi pole ühiskonnas nii palju meelekindlust ja kõlbelist jõudu, et sellele tervishoiuasutustes maksumaksja kulul korda saadetavale massilisele tapmisele piir panna.

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamiseks põhjuseks on pettumine – USU, LOOTUSE, USALDUSE ja KINDLUSETUNDE varisemine; me ütleme, et elu põhirist, mille moodustavad usk, lootus, armastus ja kindlusetunne, on igaühele väga oluline; me teame, et kui kasvõi üks neist homeostaasi (sisemise tasakaalu) teguritest hakkab „logisema“, kaotavad tähenduse ka homeostaasi teised tegurid ja inimesed ei söanda enam mõeldagi lapse saamisest. Teame, et „vabameelsed“ salaorganisatsioonid mahitavad läbutama ja eelistama abiellumisele elamist nii eri- kui samast soost „elukaaslastena“.

Teame, et naiste eluväärtuste pingereas on esikohal kindlusetunne ja ebakindlus on laste vältimise oluline põhjus.

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamiseks põhjuseks on ÕIGUSLIK NIHILISM. Teame, et ühiskonnas on väga palju üksikemasid, kes ei ole võimelised lapse isalt lapse kasvatamiseks raha kätte saama ja on hoolimata toidu- jm pankadest nii keerulises olukorras, et toimivad kaugele paistvate hoiatustena kõigile.

Teame, et paljudes riikides maksab üksikemadele toetust riik, kes on, erinevalt üksikemadest, suuteline sundima rongaisasid oma kohustusi täitma.

Muidugi ei ole mõtet loota, et rahvastikuprotsesse on võimalik kardinaalselt muuta mingisuguste (ükskõik, milliste) peibutuste või sunni- ja survevahenditega. Teame, et võtmed on kultuuris, aadetes, ideaalides, voorustes – kõlbeliste tõekspidamiste süsteemis. Ometi on ka perekonnaõigusel oma osa, mille toimeid ei ole mõistlik alahinnata. Kui keegi väidab, et kristlik laulatus, kus antakse abielutõotus, on mõttetu formaalsus, siis võiks ta meenutada, et laulatusele eelneb leerikoolitus ja sellele eelneb ristimine… Oma (väga oluline) osa on ka pulmapeol, kus pruudi ja peigmehe sugulased ja sõbrad tuttavaks saavad, ning seatakse pruutpaar kõigi silma all ületama igasuguseid raskusi ja pealuusse kinnistub arusaam, et siitpeale algab uus elu – abielu, milles pühendutakse teineteisele ja oma lastele.

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamiseks põhjuseks on VÕÕRDUMINE. Teame, et ka võõrdumist ei saa kõrvaldada. Selleks, et vältida või vähendada võõrdumist, on vaja teada, a) millest sõltub kodanike teadlik aktiivsus ning vastutustunne ja b) millest sõltub võõrdumine. Vaja on teada ja arvestada, et aktiivsus ja vastutustunne, kujunevad läbi OTSUSTAMISE (NB! mitte läbi otsustamismängude ning otsuste „vastu võtmise“. Perekonnast, kogukonnast, ühiskonnast… tööst võõrdunud inimesed ei taha mõelda tulevikule ja laste saamine saa tulla kõne alla.

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on inimeste vähene ISAMAALISUS. Teame, et HOOLIMATUS , MÕTLEMATUS ja ÜKSKÕIKSUS enda, oma perekonna ja riigi tuleviku suhtes võib muutuda“trendiks“, milles on esikohal asjad ja karjää , mitte lapsed ja riik, mis on rajatud kestma läbi aegade.

Me ju teame, et inimesi ei saa panna uskuma ega usaldama, austama ega armastama üksteist, ammugi mitte ühiskonda. Teame, et sündivust EI SAA otse mingite „abinõudega“ suurendada. Sündivuse eeldused kujunevad kultuuri kui iseregulatiivselt funktsioneeriva, muutuva ja areneva süsteemi ja ühiskonna kui reguleeritud süsteemi toimete ühtsuses. Teame, et kui autoriteedistruktuur on kujunenud põhjendamatult, mingite petuskeemide abil ja inimestel ei ole reaalselt võimalik ühiskonnaelus osaleda, hakkavad iniḿesed otsima ja eelistama surrogaatregulatsiooni võimalusi. Kui see protsess süveneb ning laieneb, tunnevad elanikud ühtäkki, et ühiskond on võõrandunud – muutunud neile vaenulikuks jõuks. Kui kodanike valdava enamuse meelest on riik pöördunud rahva vastu, siis ei aita sellet et kuskil mujal kiidetakse. Võõrandumine on nii ängistav tunne, et lasterikkuse üle ei saa rõõmustada.

Me ei ütle, et rahvastiku kokkukuivamise peamiseks põhjuseks on EBAVÕRDSUS ja Euroopa kõige suurem PALGALÕHE . Teame, et sügavast frustratsioonist on veel pooltest sammu globaalse rollikonfliktini, mis päädib kas ärevusega, kus ühed ei taha ja teised ei saa enam vanaviisi elada, või tekib apaatia. Kui rahva kannatus katkeb, ajab rahvas selja sirgu ja pea püsti ning ei vali enam vahendeid oma pahameele avaldamiseks,.

Teame, et globaalses rollikonfliktis, kus ei loe enam ei manitsused ega hirmutamised, laste saamiseks valmisolekut ei ole.

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on  VILETS HARIDUS. Teame, et inimene, kes teab päris plju, oskab üsna vähe ja ei saa peaaegu mitte midagi sellest aru, mis tema ümber toimub, võib tunda end kas süütu ullikesena kes on kõigile lükata-tõmmata, või nii halvasti, et ei taha kuuldagi omasuguste juurde soetamisest. Teame, et Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud nimetavad hariduseks Põhikooli ja Gümnaasiumi Seaduse (PGS-i) järgi korraldatud tegevust ja seda, mida selles tegevuses antakse ning mille olemaolu on ette nähtud aina kontrollida. Hariduse kui kogu elanikkonda, kõiki elualasid ja kõiki regulatsioonitasandeid läbiva fenomeni ja kui (elukestva) protsessi tegurid ja tähendus on siiani sõnastamata. Seetõttu tuleb täpsustada, et siin mõeldakse hariduse all subjekti karakteristikut mis kujuneb kultuuri funktsioonina. Haridus on subjekti arengu eeldus ja arengutaseme näitaja.Teame, et haridus on kultuurinorm ja müüt, siht, eesmärk ja ikkagi ka ime jpm. Eestis on palju inimesi, kes teavad, et haridus kujuneb õppe, kasvatuse ja kogemise ühtsuses, et hariduse põhiteguriteka on haritud ja kogenud inimesed ning vajadus olla vooruslik, sh asjatundlik ja hooliv, tähelepanelik, nõudlik ja usaldusväärne. Ometi on Eesti paigalseisu ja allakäigu peamiseks põhjuseks just harimatus, mis ei võimalda kehtestada riigis personaalse vastutuse ja kompetentsuse printsiipi.

Haridus- ja Teadusministeeriumis räägitakse aina rahast, koolivõrgu korrastamisest (loe: kodulähedaste koolide sulgemisest) ja kõrgetest kohtadest PISA testi „tulemuste“ põhjal koostatud tabelites. Ehkki ka Eestis on ammu teada, et väärtuseks ei ole pelgalt teadmised või oskused, vaid teadmiste, oskuste ja arusaamise-mõistmise ühtsus, on Eesti kool endiselt õppekava(õpiku-)teadmiste keskne. Hinnatakse (vajalike?) teadmiste olemasolu, mitte teadmiste kvaliteeti (korrastatust, süsteemsust, komplekssust, kindlust, avatust, ulatust, sügavust, rakendatvust jne) ning elulähedust. Põhimõtteliselt teatakse, et rakenduda ei saa teadmised või oskused, vaid ISIKSUS kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKT (aktiivne alge), aga koolis domineerib endiselt mitte suhtlemine, vaid kohtlemine. Enamasti saadakse Eestis aru, et akendumiseks on vaja nii erialast, kutsealast kui ka ametialast ettevalmistust ja täiendusõpet, aga HTM-s ja selle allasutustes ei ole ikka veel võimekust selleks, et eristada eriala, kutset ja ametit (ingl. Speciality, Vocation ja Occupation; vene: спeциальность, прoфессия ja должность) ning isegi kutsekoolides võimaldatakse vaid erialast ettevalmistust. (Paraku on seegi enamasti vaid hädapäraste oskuste ja kogemuste omandamise tasemel. Olukorras, kus nn kutsekoolide õppe- ja olmeruumid, seadmed jm õppevahendid on igati heal tasemel, on õppesisu ja -korraldus endiselt kesine ja väljalangevus ikka üle 20%, sest pole reaalseid konkursse direktsiooni ega selliste õppejõude (meistrite) leidmiseks, kellel oleks lisaks kogemustele ja entusiasmile veel midagi.

Olukorras, kus (NB! 2013. aastal) Haridus- ja Teadusministeeruimis ei eristata muutumist ja arengut, nagu ka õpet, õppimist ja töötamist ning kujutatakse ette, et haridus on see, mida koolis tehakse ja koolist antakse…, tekib olukord, mis võtab nii tummaks ja nõutuks, et laste muretsemine tundub paljudele liiga riskantsena. Paljud on Eestist lahkunud just seetõttu, et lapsed jääksid koolis terveks ja elurõõmsaks, et sünnipärased eeldused ei läheks kaduma.

Eesti koolis domineerib reproduktiivne õpe. Teame, et produktiivne, õpilaste isiksuslikku arengut, huvi ja tahet esiplaanil pidava õppe asemel on õppe keskmes teadmiste hindamine ja sellega kaasnev sundus ja nivelleerimine. Teame, et subjekti arengu põhiteguriks on looming, mille eelduseks on vabadus. Teame ka seda, et sundusega kaasneb alandus, salatsemine, petmine jm vääritu käitumine (spikerdamine, plagiaat ja muu mõttevargus). Teame, et formaalne, „näitajate“ alusel toimuv kavandamine ja hindamine, põhjustab vastandumist. hoolimatust, surrogaatregulatsiooni jm väga kahetsusväärset, mis võib ladestuda nii õpilaste kui õpetajate hinge ning üle kanduda igasse institutsiooni, sh perekonda.

Kui valitsuse tasandil eelistatakse „haridust juhtima“ isikuid, kes räägivad vaid rahast ja peavad haridussüsteemiks pelgalt koolivõrku, on kodanikel põhjust murtsemiseks. Eesti kultuuris kasvanud inimesed saavad ka intuitsiooni varal aru, et haridus on kultuuri funktsioon ja õpe, milles inimene kaotab oma isikupära, iseseisva mõtlemise võime, au, väärikuse, usu, sh usu endasse ja tulevikku, on laostava toimega.

Isikud, kes on pääsenud (sattunud) kõrgetele kohtadele põhjendamatult, ei hooli ei uuringutest ega ekspertidest. Nad toimetavad meelevaldselt, sestarvavad, et nad ei pea ei nüüd ega edaspidi rahva ees vastutama oma tegevuse tagajärgede eest.

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on selline HARIDUSSÜSTEEM, milles domineerib selline autoritaarne suhe, milles õpetaja on SUBJEKT (suur ja tähtis, kelle võiks olla kõik õigused otsustada, oma suva järgi hinnata ja hindeid panna) ja õpilane on manipuleerimise OBJEKT (väike, kelle on ainult kohustused). Teame, et ka õpetajad ise on enamasti kohustatud tegema seda, mida õppekava ette näeb. Teame, et inimesed, kes on kasvanud sellistes seostes, kus suhtlemise asemel domineerib kohtlemine, ei ole kuigi hoolivad ega ausad. Nad kalduvad rakendama vägivalda, salatsevad, kahtlustavad halvas ja ignoreerivad teisi inimesi. Teame, et manipuleerimise objektiks peetud inimesed peavad väärtuseks mitte vabadust ja selle eeldusi, vaid võimu, mitte iseseisvust ja loovust, vaid allumist ja kuulekust.

Teame, et poiste ja tüdrukute arengutrajektoor on erinev, aga teame ka seda, et sooliste erinevuste ignoreerimise tõttu suurel osal poistest alaväärsuskompleks, mis hiljem enamasti vaid süveneb. Sellistes oludes kasvanud inimestel on üpris raske saavutada üldse sellist lähedust, millest võiksid sündida lapsed ja luua püsiv perekond, kus valitseks armastus ning üksteisemõismine nii headel kui halbadel aegadel.

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on LÄBIPÕLEMINE ja lössivajumine. Teame, et ülekoormuse, ülereageerimise, ülepinge ja -pingutamise tõttu kaotavad inimesed usu endasse ja tulevikku, töö- ja loomevõime . Teame, et indolentsusega kaasneb igaliiki meeletusi, sh igaliiki põgenemisi. Mõni põgeneb erakuks, mõni areenile, mõni sporti või muudesse harrastustesse, millega kaasneb enesepõletamine ja -haletsemine. Teame, et absurdisituatsioonis kus reaalne elu osutub liiga raskeks ning paistab, et väljapääsu ei ole, hakkavad inimesed otsima asendusi või sooritavad enesetapu. Eesti on enesetappude, sh õpilaste enesetappude ja enese tapmise katsete poolest Euroopas „kõrgel kohal“.

Vene ajal oli ka küllalt neid, kelle meelest oli ette nähtud kasvatada kõiki mitte peremeheks, vaid selliseks tööjõuks, kes entusiastlikult tegutseb, ei hooli ei endast, ega teistest, loodusest ega Loojast, vaimsusest, kultuurist, keelest ega muudest kultuuriväärtustest. Tegelikult hõõgus tuli tuha all ja vastupanu hoidis kõiki virgena. Nüüd peaks olema kõik teisiti. Igaühel peaks olema kõigi teistega võrdne õigus kujuneda haritud inimeseks, kes on suuteline käituma peremehena oma esiisade maal ning võrdväärse partnerina mitte ainult Euroopa Liidu teiste rahvast hulgas, vaid kogu maailmas, mis on nüüd avatud. Ometi teame, et nn haridusametnikud mõtlevad enda ehtimiseks välja PISA-tüüpi „edetabeleid“ ja ei taha kuuldagi sellest, et Eesti on Euroopas esikohal nii end õnnetuna tundvate laste, kui ka koolist põhjendamatult välja langenud (langetatud) õpilaste, eeskätt poiste poolest, süstemaatiliselt alkoholi tarbijate, enesetapu sooritanute jm äärmiselt ränga poolest. (Vt http://www.tarbija24.ee/2620834/eesti-lapsjoodikud-on-euroopas-esirinnas) Teada on, et iga aastaga tuleb aina rohkem juurde psüühika- ja käitumishälvetega lapsi, ent ei ole mingit teadmist selle nähtuse kausaalsete ja funktsionaalsete seoste kohta ja ei saa olla meetmete süsteemi nende põhjuste vähendamiseks.

Mida varem saab selgeks, et halaga ei saa midagi reguleerida, seda parem! Seni, kuni pahede põhjused on tuvastamata, sõnastamata ja avalikustamata ning juhtkonnal pole vaja vastutada, ei ole lootustki saavutada rahuldavaid tulemusi.

Teame, et kui tunnetuse, õppimise, töö ja loomingu asemel tõuseb esiplaanile meelelahutus igaliiki surrogaatide abil, valguvad üle tahte ja huvide sõltuvust tekitavad mõnuained – alkohol, tubakas, narkootikumid, liimid ja/või teised meelemürgid ning lodevus, milles lastel kohta ei ole..

Teame, et väe ja võimuga saab sundida inimesi vaikima ja nägusid tegema, aga kedagi ei saa käskida uskuma ja usaldama, austama ega armastama üksteist, ammugi mitte ühiskonda või mingit ühiskonnakorda. Liigkasuvõtmisele orienteeritud ühiskond meeldib peamiselt petistele, kes pilluvad loosungeid a’la „Kõik müügiks!“ ja „Kapitalil ei ole kodumaad!“. Käsi hõõruvad ka need, kellel on õnnestunud JOKK-skeemide abil sundida teisi inimesi ennast teenima ja rõõmustama, et ehkki elatustase on siin kordades madalam kui „suurtel vendadel“ ja elu on tänavu mõnevõrra raskem kui mullu, elame siiski tunduvalt paremini kui järgmisel aastal…ja Põhja-Koreas või Kesk-Aafrikas.

Me ei ütle, et madala iibe peamine põhjus on PADULIBERALISM, milles on eesmärgiks raha ja „tasakaalus eelarve“ ning inimesed selle eesmärgi saavutamise (ettevõtjatele raha teenimise) vahendiks. Teame, et poliitikutel õnnestub ennast üha tähtsamaks muuta kõige selle tähtsusetuks muutmise kaudu, mis on varem võimaldanud inimestel olla iseseisev. Mida enam õnnestub lõhkuda perekonda ja põlvkondade järjepidevust, rahva usku ja isiksuslikku usaldust,seda enam jäävad inimesed sõltuma riigist, so pensionidest, toetustest, jms, mitte lastest ja nende tarkusest, töökusest ja hoolivusest.

Demograafias võetakse arvesse elusalt sündinud laste arv, aga inimestel on vaja mõelda mitte ainult laste arvule (eostamisele, kandmisele ja sünnitamisele), vaid ka sellele, kuidas edaspidi ära elada, kuidas lapsed tervena hoida ja isiksusteks kasvatada, kuidas avastada lapse sünnipärased eeldused, neid hoida ja arvestada, kuidas toimida selleks, et lapse silmaring saaks avar, huvi sügav ja püsiv, tahe tugev ja kindel ning meeled tasakaalus, et laps oleks siiras, aus, töökas, viisakas, hooliv, et ta saaks millessegi süveneda küllalt varakult ja kujuneda mitte ainult teistega küllalt sarnaseks vaid ühtlasi ka eriliseks ning imetlusväärseks.

Selline „süsteem“, milles raha tõrjub kõik inimliku tähtsusetuks, ei sobi Eestile.

Kaktus

Rahvastik kui PROBLEEM, ei ole Eestis veel kõne all olnud.

Rahvastikutaaste kui probleemi tekke, püsimise ja süvenemise põhjustest aru saamiseks on vaja usaldatavat teavet elanikkonna stratifikatsiooni, orientatsiooni, motivatsiooni, teadliku aktiivsuse, isiksusliku valmiduse, ühiskonna- ja kultuuriseose jms kohta; ka selle kohta, milline on lapsevanemate ja vanavanemate arukus ja pühendumus , inimeste isiksuslik valmidus olla ustav ja hooliv oma maa ja rahva suhtes ning käituda igal juhul nii, et abikaasa ja lapsed saaksid olla õnnelikud.

Me teame, et sündivust EI SAA otse mingite „abinõudega“ suurendada. Käsukorras ei saa suurendada ei meeste ega naiste väärikust, ei teo- ega vastutusvõimet. Teme ka seda, et madala iibe põhjuste aus teadvustamine ja avalikustamine on rahvastikuprotsesside suunamise esimene eeldus. Millised sammud tuleks veel astuda sellel pikal ja keerukal teel, oleks vaja maha märkida rahvuskongressil. Enne kui hilja, tuleb hakata mõtlema, kuidas oleks võimalik luua kogu Eestis eeldused elamisväärseks elamiseks.

Sündivuse eeldused kujunevad kultuuri kui iseregulatiivselt funktsioneeriva, muutuva ja areneva holograafilise süsteemi ja ühiskonna kui reguleeritud diskreetse süsteemi toimete ühtsuses.

Nimetan siin mõned vajalikud sammud.

  1. Teadvustada, et rahvastikukriis ei ole mingi objektiivne paratamatus, vaid juhtimis- ja haldusalaste vigade , sh väära orientatsiooni tagajärg.
  2.  Luua rahvastikutaaste riiklik programm.
  3. Kehtestada rahvusliku leppena, et kõik õigusaktid peavad läbima rahvastikutaaste –alase ekspertiisi (st ühtki õigusakti ei või kehtestada nii, et see kahjustb rhvastiku juurdekasvu).
  4.  Kehtestada avaliku edasi- ja tagasisidestamise printsiip.
  5. Kehtestada riigi kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel personaalse vastutuse ja kometentsuse printsiip.
  6. Asutada Eesti Riiklik Sotsiaalinstituut (ERI), kus saaks koonduda intellektuaalne potentsiaal rahvastiku-alaste teaduslike uuringut korraldamiseks, programmide koostamiseks, ametnike, saadikute ja nõunike väljaõppeks ning täiendusõppeks, konsulteerimiseks jms.
  7. Kehtestada maksuseadustik, mille toimel saaksid tootmis- ja töötingimused kujuneda taas õiglaseks kogu Eesti territooriumil.
  8. Luua meetmete süsteem täiskasvanute elukestva õppe (kodanikuhariduse) võimaldamiseks.
  9. Korraldada hiljemalt mais 2014 RAHVAKONGRESS.

Võib kindlalt öelda, et rahvastikutaastes on kaalukeeleks meeste väärikus, millest johtub vastutustunne naistele ja lastele kindlusetunde loomiseks ja hoidmiseks..

Palvetav naine

Kokkuvõtteks

Isikud, kes on riigis kõrgetel kohtadel, aga kellel pole veel olnud ei aega ega huvi ja vajadust inimese, perekonna, kogukonna ja ühiskonna kohta, midagi lugeda, kuulata ja selgeks mõelda, ilmselt tõesti ei kujuta ette, et lisaks loodusseadustele on olemas ka ühiskonnaseadused ja mõtlemisseadused, mida oleks vaja tunda ning arvestada. Paistab nii, et mingite „valimiseteks“ nimetatud trikkide abil ametisse tõusnud isikud ei kujuta veel ette, et ühiskond ei ole majandus, et majandus on ühikonna funktsioneerimise, muutumise, arengu ja allakäigu üks tegur ja ka arengutaseme üks näitaja. Ülejõu raskeks on osutunud mitte ainult majanduse, vaid ka teiste fenomenide ning protsesside avamine. Majandus, nagu ka haridus, tervis, töö, juhtimine, keskkond jpm on Toompeal määratlemata. Paljudel pole õnnestunud aru saada, et majanduse (näitajate?) edenemiseks tuleb tegeleda KÕIGE sellega, millest SÕLTUB majandus.

Ühiskonnas, kus keegi ei pea avalikkuse ees andma aru oma tegevuse ning selle tulemuste ja tagajärgede kohta, kujuneb põhjendamatu autoriteedistruktuur. Kui kujuneb kombeks kandideerida nii seadusandjaks kui ka mistahes ametikohale ilma selleks vajaliku ettevalmistuseta ning saab segamatult ajada umbisikulist petujuttu, käib ühiskond alla ja kaotab arengupotentsiaali. Inimesed, kellel puudub võimekus näha probleeme, avada probleemide põhjuseid, luua ja analüüsida alternatiive ja teha süsteemseid otsuseid, ei ole lootustki ajendada rahvast kaasa mõtlema, looma ja otsima uusí, senisest tõhusamaid lahendusi ja riigil tervikuna ei ole mingit lootust pääseda arenguteele… ja inimesed ei söanda lapsi saada.

Järjest sagedamini ja ka valjemalt on hakanud Eestis kostma hääli, milles on ärevust ja nõudlikkust. Need, kelle karikas hakkas varem üle ajama, on Eestist lahkunud. Jäänud on need, kellel polnud võimalust minna ja need, kes lootsid ja uskusid, et läheb aega, mis läheb, aga küllap me ükskord ikka saame oma riigi korda. Nüüd hakkavad ka need kannatust kaotama. Miks? Rahuldava põhjalikkusega sellele küsimusele vastamiseks oleks vist vaja kirjutada raamat. Selle kirjutamiseks aga pole ei aega ega muid ressursse. Pealegi pole sellist analüüsi kellelgi väga vaja. Need, kes on võimul, ei taha midagi lugeda; nad tahaksid veel rohkem rääkida, kui hästi kõik on ja mille üle nad on uhked. Nendest, kes võimul ei ole, on üks osa seadnud end võimu kõrval lobisema. Lugemise, uurimise ja faktide üle mõtlemise asemel nad seletavad, et kõigil tuleb rahul ning tänulik olla, sest muidu tuleb keskerakond võimule või juhtub midagi veel hullemat … Teine osa siia jäänud elanikkonnast jaguneb kaheks:

  • ühed on võõrdunud – ei usu enam midagi ega kedagi;
  • teised usuvad edasi, et sünnimaad peab hoidma ja kaitsma igal juhul , olenemata raskustst ja lootustest.

See pöördumine on kirjutatud viimastele.

Olukorras, kus Eesti ühiskonnateadus on praktiliselt välja suremas, pole ka Riigikogul ega Valitsusel enam ühiskonna-alast teaduslikku uuringut kuskilt tellida (Tellitud on ja tellida saaks veel mõne küsitluse… , kuid küsitlus EI OLE uuring; küsitlus on algandmete kogumise üks meetod. Küsitlusega saab koguda arvamusi, mis enamasti iseloomstavad vastajaid, mitte seda, mida küsiti!) Igaks juhuks püüan veidi täpsustada mis see on, mis paistab puuduvat rahvastikutaaste kontekstis. Eesti kirstunaelaks on asjaolu, et riik on tervikuna edasisidestamata ja tagasisidestamata.

Nii edasiside kui ka tagasiside on protsessi karakteristikud. Tegevus on edsisidestatud, kui subjektil (teadlikult aktiivse algena tegutseval isikul või inimeste kooslusel, kes evib enese- ja grupiteadvust, keda seovad lähedased arusaamad, aated, ideaalid, taotlused jms, mis iseloomustavad ühiskonna- ja kultuuriteadvust) on kujutlus sellest, millised peaksid olema iga etapi väljundid selleks, et nad sobiksid sisendiks järgmistesse etappidesse ja iga protsessi väljund sobiks sisendiks järgmistesse protsessidesse. Tagasiside võib olla positiivne ja negatiivne. Kui subjekt kogub oma tegevus kohta andmeid ja võrdleb tulemust loodetuga, saab ta teha järeldusi enda, tegevuse, keskkonna jpm kohta. Kui tulemused on ootuste ning vajadustega igati kooskõlas, võib samasugust tegevust jätkata, laiendada-süvendada, kui aga tulemused ei ole ootuste ning vajadustega kooskõlas, tuleb see tegevus kas lõpetafda või võtta meetmeid: Tagasisidet ei saa anda ega võtta, osta-müüa ega vahetada, nagu, näiteks, ka haridust, usaldust, austust, lootust vms. Edasiside ja tagasiside on juhtimise, haldamise, valdamise, valitsemise jm eesmärgipärase tegevuse eelduseks. (St, ilma edasi- ja tagasisidestuseta ei ole eesmärgistatud protsessid üldse võimalikud.)

Ma ei ole kuigi kindel, et EESTI KLUBI, või EESTI ROOMA KLUBI, KULTUURIKODA , HARIDUSFOORUM, KOOSTÖÖKODA … võiks saavutada midagi olulist peale eneserahuldamise, kui seal pole nii palju aega ega tahtmist, et teha korda ja selgeks ELEMENTAARNE teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline alus (ennekõike üksteisest aru saamiseks vajalik keel). Alles seejärel avaneb võimalus sõnastada probleeme ja nende seoseid. Kui probleemid on sõnastamata, ei saa tulla kõne alla nende põhjuste avastamine, otstarbekate sihtide ja eesmärkide seadmine, ega tupikust välja pääsemiseks vajalike meetmete süsteemi loomine.

Samal kursil ei või edasi minna!

Nüüd vähemalt ei või enam kõik öelda, et ei teadnud…, ei osanud paha aimata ja ei kujutanud ette…

19. detsembril arutas Riigikogu olulise tähtsusega riikliku küsimust “Peretoetuste mõju sündivusele ja laste heaolule” Ettekande pidasid Tartu Ülikooli vanemteadur Mare Ainsaare ja Tallinna Ülikooli vanemteadur Marge Unt.

Arutati peretoetusi, vanemahüvitisi ja lapsetoetusmeetmeid.

Uuringuteks peeti küsitlusi. (NB! Küsitlus on algandmete (arvamuste) kogumise meetod.)

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt tegi ettekande Urve Palo, kes tuletas kõigile meelde sündivuse numbreid ja ka seda, et Eesti Vabariigi Põhiseadus sätestab Eesti riigi ülesandeks tagada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ja palus märgata ning arvestada, et mitte kunagi varem pärast taasiseisvumist ei ole Eesti olnud nii lähedal endale vee pealetõmbamisele kui täna.

Sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna ütles: „Nii et kokkuvõttes ma tahan öelda, et mõelgem suurelt. Ärme kempleme selle teemaga nii kõvasti, ärme anname välja ebastabiilseid sõnumeid, mis ei vasta ka tõele! Ärme valetame suure suuga selle nimel, et tekitada konflikti ja saada rohkem hääli, vaid tegeleme selle kõige tähtsama probleemiga konsensuslikult koos! Arutame, mis on võimalused ja mis on need meetmed! Vabariigi Valitsus on andnud ka lubaduse, et järgmise aasta alguses tuleb välja kauaoodatud pere- ja lastepoliitika roheline raamat, kus kompleksselt on ka kirjeldatud ära erinevad meetmed ja nende mõjud. Ma loodan, et me saame juba ka selle koosseisu ajal siin arutada konkreetseid samme.“

5605 sõna
3276 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Demagoogia – Aga sinul on jälle jalad kõverad!