Teadmine ja arvamine

Alatasa tuleb ette, et keegi väidab midagi sellisel toonil, et kahtlemiseks või kõhklemiseks ei tohiks jääda kellelgi mitte ühte sentimeetrit. Üldiselt on ju enesekindlus hea ja vajalik omadus, aga vahel võib see olla ka teesklus, millega varjatakse ebakindlust.

Ebakindluse põhjuseid on raske üles loetleda, need võivad olla poolikuks jäänud haridustee, osaline informeeritus, vähesed kogemused, läbikukkumine mingis ametialases tegevuses, üleväsimus, pohmell, seksuaalne äpardumine jms. Nõrkuse kompenseerimiseks hakkavad mõned inimesed tarvitama vängeid sõnu, rääkima mitmemõttelisi nalju, et saaks vähemalt ise nende üle naerda ja üleolevana näida.

Seega, kui keegi midagi rõhutatud kindlusega väidab, siis on põhjust kahtlemiseks.

Mida teha? Suhteliselt viisakas oleks küsida: „Kas sa tead seda, mida rääkisid, või arvad/usud nii?”

Kui inimene jääb sulle hämmeldunult otsa vaatama, siis täpsusta: „Kui sa tead, siis ütle, kust ja kuidas sa seda teada said; kui sa arvad nii, siis lisa palun argumendid, mille varal sa nii arvad. Küllap saad isegi aru, et oma uskumusi ei ole mõtet siin praegu tutvustada…”

Teame ju kõik, et nii mõnigi inimene on olenemata ametikohast harjunud oma arvamusi teadmiseks pidama. Juba seetõttu ei ole niisugusel inimesel vaja ei teadmisi ega kogemusi, ei uuringuid ega statistilisi andmeid. Ka asjatundjad tunduvad nii ala- kui ka üleväärsuskompleksiga inimesele pigem segajatena kui vajalikena.

Organisatsioonis, kus arvestatakse üksteisega ja tunnustatakse üksteist kui isiksusi, hoolitseb juht igaühe õiguse eest avaldada oma arvamust ja hindab eriti neid, kes avaldavad eriarvamust. Ometi võib ikka ja jälle ette tulla, et keegi ajab segi teadmised ja arvamused, nagu ka eesmärgi ja vahendi.

Vanas Roomas öeldi: „Kui kuuled ühehäälsest otsusest, siis otsi despooti või petist!”

Mõnikord tehakse otsuseid mõne isiku arvamuse põhjal, kes on ennast autoriteediks sokutanud, sest keegi ei söanda talt midagi täpsustavat küsida, nõudmisest rääkimata.

Rahuldava otsuse tegemiseks on vaja teadmise põhjal sõnastada:

  • lähtekoht nii staatikas kui ka dünaamikas (olek ja protsess),
  • eesmärk (seisund lähemas ja kaugemas tulevikus, mille saavutamiseks on vaja rakendada tahe),
  • vahendid (ressursid ja nende kasutamiseks vajalikud tingimused) eesmärgi saavutamiseks,
  • printsiibid, mille arvestamine on kõigile osalejaile kohustuslik,
  • kriteeriumid, mille alusel on võimalik hinnata tegevust ja tegijaid, tulemusi-tagajärgi ning keskkonda, mis tegevuse tõttu muutub.

Eriti palju kaastunnet väärib see juht, kes teeb otsuseid meelevaldselt ja kiirustades ning ei pane hiljem tähele, et viletsaid otsuseid ei olegi mõtet võimalikult hästi täita!

373 sõna
1662 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor.