Teadmistepõhisest ühiskonnast

Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia (ENTA) korraldusel toimus 06.09.2008 TA saalis avalik ümarlaud “Eesti noored Euroopa teadmistepõhises ühiskonnas”. Järgnev ei ole mingi uuringu tulemus ega ümarlauas aetud jutu konspekt, ehkki mõningaid allpool puudutatud detaile ümarlauas mainiti.

Osalema oli kutsutud hulk teadusega nii- või naa seotud isikuid alates Riigikogu esimehest, Eesti Teaduste Akadeemia presidendist ja HTM teadusala asekantslerist ning lõpetades prorektorite, õppejõudude, ajakirjanike ja üliõpilastega.

Organisatsiooniliselt oli kõik lausa laitmatu. Arutlust juhatas teadusajakirjanik Olesk, kes pakkus laua ümber mingi printsiibi järgi istuma seatud isikutele järgemööda sõna, andis selleks igaühele 7 minutit ja palus täpsustada, mis iseloomustab teadmistepõhist  ühiskonda, mille poolest teadmistepõhine ühiskond erineb mingist muust ühiskonnast, millist osa etendab teadmispõhise ühiskonna tekkes haridus, majandus, poliitika…jne.

Arutluse II osas, pärast kohvipausi, esitasid „noored” küsimusi ja „vanad” pidid vastama, aga selle osa kohta saab öelda, et küsimused olid väga head.

Arvan, et ENTA initsiatiiv Eesti arengu ühe olulise eelduse analüüsimiseks on igati kiiduväärne.

Kordab üle, et alljärgnev ei ole mingi uuringu tulemus ega ümarlauas aetud jutu konspekt, ehkki mõningaid allpool puudutatud detaile ümarlauas mainiti.

Eestimaa

Meie meelest teadmistepõhises ühiskonnas:

  1. peetakse vajalikuks eristada teadmisi arvamustest, unistustest, uskumustest jms;
  2. ei sallita üldisi jutte a’la „tähtis”, vajalik”, oluline” jne;
  3. kehtib kompetentsuse printsiip, mille kohaselt on võimalik kandideerida mingile ametikohale, või otsustuskogu liikmeks vaid neil, kes on eelnevalt avaliku konkursi korras tõestanud, et nad on küllalt kompetentsed – haritud, informeeritud ja kogenud isikud, kelle kõlbelised ja sotsiaalsed karakteristikud on kooskõlas kultuuri- ja ühiskonnaväärtuste ja –normide, müütide ja tabudega.
  4. saadakse aru ja arvestatakse, et iga teadmine on piiratud vastavalt paradigmale mille raames see teadmine on tuletatud;
  5. peetakse vajalikuks eristada uuringuid, esseesid, referaate, kirjeldusi jm;
  6. arvestatakse teadusliku tunnetuse tulemusi koos filosoofilise, religioosse ja kunstilise tunnetuse ning argitunnetuse tulemustega;
  7. peetakse vajalikuks eristada teadmiste hulka (kvantiteeti) ja teadmiste väärtust (kvaliteeti);
  8. on kujutlus haridusest ja haridussüsteemist; hariduseks ei peeta „seda, mida koolist antakse ja mille olemasolu kontrollitakse mingisse õppekontsentrisse vastu võtmisel ja mingis õppekontsentris õpingute lõpetamisel”, vaid subjekti karakteristikut, mis kujuneb õppe ja kasvatuse koostoimes. Hariduses on väärtuseks teadmiste ja oskuste, arusaamise ja mõistmise, oleku ja käitumise, mineviku tundmise, tuleviku aimamise (ettenägemise ja äratundmise) ühtsus;
  9. saadakse aru, et protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev jada, et õppes on mitte ainult lapsed, vaid kogu elanikkond, et elukestev õpe hõlmab kõiki, olenemata east, tegevusalast, ametikohast ja juba läbitud õppest;
  10. eristatakse haridust, haritust, informeeritust ja kogemust ning taotletakse nende ühtsust;
  11. adutakse, et lisaks üldharidusele on igal inimesel vaja ka erialast, kutsealast ja ametialast ettevalmistust (nende ühtsust!);
  12. antakse endale ja teistele aru, et kolme aastaga ei kujune inimene kõrgharidusega asjatundjaks (spetsialistiks ega generalistiks), kes oleks suuteline orienteeruma, otsustama ja vastutama oma ja teiste tegevuse ning selle tulemuste-tagajärgede eest;
  13. eristatakse haridust ja kooliskäimist;
  14. eristatakse haridussüsteemi ja koolivõrku;
  15. tuntakse tegevussüsteemi ja saadakse aru, et koolis, kodus, tööl ja puhkusel inimesed elavad ning elu koosneb paljudest tegevustest; Teadmistepõhises ühiskonnas ei pea üliõpilased eksamil vastama, et koolis on vaid üks tegevus ja selleks tegevuseks on õppimine, või õppetöö…; seal teatakse, et lisaks õppimisele-õpetamisele on kõikjal ka loomist, uurimist, mängimist, matkimist, töötamist jt tegevusi;
  16. saadakse aru, et haridus kui fenomen on subjekti üks karakteristik, mis kujuneb kultuuri funktsioonina; sestap eristuvad haridusastmed pesa- ja alusharidusest kõrghariduse ja akadeemiliste kraadidega pärjatud haritlasteni. Igaliiki õpet, sh erialast, kutsealast, ametialast, kaitsealast, loomealast, tunnetusalast jne ettevalmistust peetakse hariduse teguriteks, mitte hariduseks; (vrd: „kutseharidus”…). Teadmistepõhises ühiskonnas ei sobi haridus- ja teadusministril, ministeeriumi kantsleril ja asekantsleritel… rääkida-kirjutada „hariduse andmisest”, „töötamisest üldhariduses, kutsehariduses, kõrghariduses”, „hariduse rahastamisest”, „kõrgharidusse pääsemisest”, „rakenduskõrgharidusõppest” jne;
  17. teatakse, milline on teadmise koosseis ja struktuur;
  18. ei raisata ligemale poolt laste õppeajast reproduktiivsele tegevusele;
  19. peetakse nii õpetajat kui ka õpilast subjektiks (mitte manipuleerimise objektiks);
  20. usutakse kõrvalise abita, et haritud inimeseks kujunemise oluliseks eelduseks on vaimsus;
  21. peetakse õppeprotsessis eemärgiks õpilaste arengut kultuuris ja ühiskonnas (perekonnas ja kogukonnas) normiks ja väärtuseks peetaval määral sarnaseks teiste inimestega, et oleks võimalik suhelda ja samas küllalt eriliseks, et nendega oleks mõtet suhelda, koos elada ja olla, luua ja muuta, hoida ja kaitsta kõike seda, mida muuta ei või. Seejuures peetakse õpilaste arengu esmaseks eelduseks nende vanemate ja õpetajate haridust, arukust, tasakaalukust ja arengut;
  22. sallitaks koolis ja kõigis teistes õppeasutustes vaid neid tegevusi, mis soodustavad laste arengut;
  23. rajatakse õpe huvile ja rõõmule, mitte sundusele ja hirmule karistuste ees;
  24. eristatakse mõõtmist, hindamist ja loendamist;
  25.  saadakse aru, et teadmised ei asenda kõlbelisi norme ja väärtusi, vaid rikastavad isiksuse kõlbelist valmisolekut;
  26. eristatakse teadust (milles keskendutakse küsimusele „MIKS?”) , tehnikat (milles on keskmes „MILLEGA?”) ja tehnoloogiat (milles loodetakse leida vastus küsimusele „KUIDAS?”);
  27. eristatakse ühiskonda ja majandust; majandust käsitatakse ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu ühe eelduse, tulemuse ja tagajärjena.
  28. osatakse käsitleda ühiskonna funktsioneerimist, muutmist, muutumist ja arengut ning nende protsesside eeldusi, tulemusi ja tagajärgi;
  29. teatakse, mis on keskkond; eristatakse materiaalset (või ainelist loodus-, tehis- ja füüsilist keskkonda), mittemateriaalset (vaimset, psüühilist ja sotsiaalset keskkonda) ning virtuaalset keskkonda eri kandjatel;
  30. teatakse, mis on MAJANDUS, millest sõltub majandus ja mis omakorda sõltub majandusest;
  31. on arusaam innovatsioonist; on loodud kõik vajalikud eeldused innovaatikaõppeks,  innovaatiliste protsesside projekteerimiseks, teostamiseks ja hindamiseks;
  32. Teadmistepõhises ühiskonnas käsitletakse teadust vahendina, mitte eesmärgina. Eesmärgiks on inimeste elamise ja arengu eelduste täiustamine ja olemasolevate võimaluste otstarbekas kasutamine inimese, looduse ja kultuuri hoidmiseks.
  33. Teadmistepõhise ühiskonna ülikoolides tehakse teaduslikke uuringuid. Akadeemiliste kraadide omistamise eelduseks on teaduslikud uuringud, mille koostamisel on olnud teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline alus. Teaduslikus uuringus kogub autor usaldatavad algandmed, töötleb ja analüüsib neid nii, et usaldusväärsus säiliks ja tuletab nii teaduslik-teoreetilisi, metoodilisi ja metodoloogilisi kui ka rakenduslikke  järeldusi, ettepanekuid ja soovitusi.
  34. Teadmistepõhises ühiskonnas kirjutatakse riiklikus arengustrateegias mitte üht-teist mõne tehnoloogia (näiteks, materjali-, bio- ja infotehnoloogia) edendamiseks, vaid teadusliku uurimise edendamiseks, mille tulemustele tänu kujuneksid ja tugevneksid ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldused. Igasuguste ettekäänete esitamist teadusuuringuteks ette nähtud raha kantimiseks mõnes valdkonnas tegutsejatele käsitatakse teaduspõhises ühiskonnas kõlvatu (korruptiivse) tegevusena.
  35. Teadus saab olla ühiskonna arengu oluliseks eelduseks üksnes koos hariduse ja kultuuriga. Katsed edendada neid ühiskonnale baasilise tähendusega süsteeme omaette, üksteisest lahus, saavad kujuneda vaid ettekäändeks raha taotlemisel. Arenevad vaid isereguleeruvad süsteemid. Teaduspõhises ühiskonnas  saadakse aru inimese ja ühiskonna arengu eeldustest ning käsitletakse iseregulatsiooni primaarsena ja juhtimist sekundaarsena.
  36. Teadmistepõhine ühiskond on edasi- ja tagasisidestatud. Saadakse aru, et nii edasisidestus kui ka tagasisidestus on protsessi karakteristikud, et kumbagi neist ei saa keegi kellelegi anda ega keegi kuskilt võtta. Adutakse, et edasiside ja tagasiside on sihi- ja eesmärgipärase tegevuse (sh juhtimise-valitsemise-haldamise) eeldus.
  37. Teadmistepõhises ühiskonnas käsitletakse õigusi otsustada igal juhul koos kohustusega vastutada selle eest, mis otsuste ja nende täitmisega kaasneb (võib kaasneda). Selliseid inimesi, kes tahaksid aina õigusi juurde saada, aga kohustustest ja vastutusest ei soovi kuuldagi,  arukaks ja väärikaks ei peeta. Teadmistepõhises ühiskonnas teatakse, et juhtimise objektiks saavad olla vaid protsessid ning teatakse ühtlasi ka seda, millistel eeldustel on võimalik tegelikult juhtida; teatakse, et valitsemise objektiks saavad olla inimesed (enesevalitsemisest rahva valitsemiseni välja) ja eesmärgiks on siis kord ning korraaustus; teatakse, et haldamise objektiks on materiaalsed väärtused ja valdamise objektiks mittemateriaalsed väärtused. Teatakse ja arvestatakse, et ühiskonna areng on süsteemsuse funktsioon ja järelikult on vaja tagada ühiskonna sidusus, süsteemsus, tasakaal, koostöö, sünergia, dünaamika eelduste hoidmine ja produtseerimine…
  38. Teadmistepõhises ühiskonnas koostatakse eelarved millegi saavutamiseks, mitte kuidagi laekuva raha kulutamiseks.  Teadmistepõhises ühiskonnas saadakse aru, et raha ei tee midagi; teevad inimesed; rahaga makstakse kinni nii aruka kui ka arutu tegutsemisega kaasnevad kulud.
  39. Teadmistepõhises ühiskonnas teatakse ja arvestatakse, et efektiivsus mistahes eluvaldkonnas on infrastruktuuri funktsioon. Seejuures võetakse arvesse, et väärtuseks on otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse ühtsus. Järelikult teadmistepõhises ühiskonnas looduse, looja, lapse ja ema, kultuuri ja tervise arvel mitte midagi ei kavandata ega sallita.
  40. Teadmistepõhises ühiskonnas saadakse aru, et tegeledes majanduse, hariduse, või millegi muuga, on võimalik (heal juhul) saada käsitlemise objektist vaid mingi (enam või vähem täpne) kirjeldus. Selleks, et majandusseosed, haridusseosed, kultuuri- ja muud seosed edeneksid, tegeletakse teadmistepõhises ühiskonnas (organisatsioonis, institutsioonis, kogukonnas, perekonnas…) kõige sellega, millest sõltub see, mis muretsema paneb.  Saadakse aru ka sellest, et majanduse käsitlemine ühiskonnas ilma sotsiaalse problemaatikata on sama mõttetu, nagu sotsiaalse problemaatika käsitlemine ilma majandusliku problemaatikata. Teadmist arvestavas ühiskonnas võetakse arvesse, et rahuldava tulemuse saavutamiseks on vaja tegeleda mitte ühiskonna mõne fragmendiga mingil regulatsiooni- ja juhtimistasandil, vaid süsteemiga (tervikuga), milles on oluline osa ka sotsiaal-majanduslikul dimensioonil.
  41. Teadmistepõhises ühiskonnas on teadust ja teadmiste rakendamist suunav ja korraldav asutus, kus liikmeks olevatel isikutel on avalikkusele teada olevad õigused, kohustused ja vastutus vähemalt ühe teadusharu ja valdkonna edendamiseks ning iga-aastane avalik aruandlus;
  42. Teadmistepõhises ühiskonnas teatakse, mis on SOTSIAALNE. Teatakse, et sotsiaalne on mittemateriaalne, nagu ka vaimne ja psüühiline. Teatakse, et sotsiaalsete pingete tagajärjel võib tekkida võõrdumine ja võõrandumine, indolentsus ja marginaalsus, deprivaatsus, eskapism jpm. Rahvast ei eksitata sotsiaalsest problemaatikast eemale igasuguste juttudega „sotsiaalabist”, „sotsiaaltoetustest” ja „sotsiaalkindlustusest”. Hool nende eest, kes veel, või enam ei saa ise endaga hakkama on vajalik, aga see problemaatika, mis kaasneb hooldamise, abistamise ja teenindamisega, moodustab vaid väikse osa sotsiaalsetest pingetest, sotsiaalsetest protsessidest ja nähtustest ühiskonnas.
  43. Teadmistepõhises ühiskonnas teatakse, kuidas kujuneb, millest sõltub ning kus ja kuidas ilmneb psüühiline keskkond, mida kutsutakse situatsiooniks. Teatakse, miks osa (milline osa?) inimesi leiab end probleemses, aga osa absurdisituatsioonis, miks osa inimesi leiab, et nad elavad tõeses, aga osa, et hoopis mängusituatsioonis, miks osa inimesi arvab end elavat valiku, aga osa inimesi, et sundsituatsioonis, millest vastuvõetavat väljapääsu ei ole…? Teadmistepõhises ühiskonnas teatakse, miks ja kuidas kujuneb nii-, või naasuguses situatsioonis oleku tunne ning kuidas suure tõenäosusega käituvad,  suhtuvad ja suhtlevad inimesed, kes tunnevad end eri situatsioonides. Voluntaristlikus, põhjendamatu autoriteedistruktuuriga ühiskonnas ei ole juhtkonnal sellest kõigest, mis puutub inimestesse, kuigi palju teadmist ja elamisele ning õnnelik olemise eeldustele ei jagu ka tähelepanu.
  44. Teadmistepõhises ühiskonnas peetakse teadjat väärtuseks, ent üksnes sel juhul, kui ta teenib ühiskonda (mitte pelgalt raha) ja tegutseb ka muus mõttes kõlbeliselt.

*  *  *

Tee

Ümarlaud võimaldas paljudel üheaegselt tõdeda, et:

  • Eestis ei ole veel kujutlust teaduslikkuse printsiibist ühiskondlikus regulatsioonis ja juhtimises;
  • paari-kolme tunniga ei ole võimalik nii mahukat probleemistikku selguse saamist võimaldava põhjalikkusega käsitleda;
  • ühiskonnas kujunenud pingete kui probleemide tuvastamine, sõnastamine ja välja ütlemine veel ei õnnestunud;
  • ümarlaual ei suudetud isegi mitte nimetada kõike seda, mida oleks vaja analüüsida, rääkimata ebakohtade põhjuste käsitlemisest.

Järeldused:

  • Ühiskonna (nagu mistahes muu suure süsteemi) käsitlemiseks on vaja vastavat teooriat ja selle raames mudeliks vormitud arusaama.
  • Eeltöö ühiskonna, olgu teaduspõhise, rahapõhise, erakonnapõhise, õiguspõhise või mingi muu „põhise” ühiskonna käsitlemiseks oleks vaja ära teha, sest vastasel juhul osutub ka edaspidi võimalikuks korraldada vaid ümarlaud (jututuba) või foorum (turuplats).
  • Kui üritatakse inimesest abstraheeruda, siis ühiskonna käsitlemine ei saa kuigi hästi õnnestuda.

Kui võtta käsitlemise objektiks teaduspõhine ühiskond, siis on vaja

  1. leida teaduspõhise ühiskonna kõik olulised karakteristikud (selleks peavad olema klassifikatsioonid!);
  2. leida (luua) kriteeriumid ühiskonna kõigi karakteristikute hindamiseks ja meetodid mõõtmiseks, või loendamiseks;
  3. fikseerida praeguseks tegelikult kujunenud olud, olukord ja situatsioon;
  4. analüüsida ühiskonda kui probleemi ja avastada ilmnenud vastuolude põhjused (funktsionaalsete ja kausaalsete seoste süsteem);
  5. anda hinnang vastastikustes seostes ja sõltuvustes olevate karakteristikute koostoimes kujunenud tervikule;
  6. selgitada, millest sõltub ühiskonna funktsioneerimine, muutumine ja areng;
  7. sõnastada, mis sõltub nii- või naasugusest ühiskonnast ja hälvetest ühiskonnas;
  8. luua kujutlus oludest, olukorrast ja situatsioonist, mis peaks praeguseks ajaks olema Eestis kujunenud;
  9. luua prognoosid lähema ja kaugema tuleviku kohta nii selleks puhuks, kui praegused tendentsid jätkuvad ja/või süvenevad…või midagi kardinaalselt muutub;
  10. koostada mudelid alternatiivsete lahenduste kohta;
  11. luua argumentatsioon ühe, või teise strateegia eelistamiseks, pidades silmas avalikke ja varjatud, lokaalseid ja globaalseid, otse ja kaudselt, kohe ja hiljem ilmnevaid toimeid, mis on sihtide ja eesmärkidega kooskõlas ning vastuolus;
  12. luua organisatsioonilised, majanduslikud, õiguslikud, sotsiaalsed, administratiivsed, kultuurilised, poliitilised, ideoloogilised, tehnoloogilised, ökoloogilised, energeetilised jm alused valitud (optimaalseks tunnistatud) suunal tegutsemiseks.

Ümarlaud andis selge ja kindla vastuse küsimusele, kas Lissaboni strateegia on Eestis juba arusaadav, kas see strateegia on juhtkonnale ja rahvale juba avatud ja konkretiseeritud tegevusprogrammiks.

Nüüd peaks varsti selguma, kas juhtkond saab sellest aru ja reageerib adekvaatselt, või ignoreerib samamoodi, nagu on ignoreerinud varem.

Ümarlauas ilmnes enneolematu selgusega, et Eesti on paradigmaatilise kriisi lävel. On selgeks saamas, et vanaviisi enam paljud elada ei taha ega suuda, aga uutmoodi veel ei oska ega julge.

Eestis valitseb kujutlus, et kogemus on küllaldane eeldus ükskõik, millisel teemal sõna võtmiseks, hinnangute andmiseks, järelduste tegemiseks, ettepanekute ja soovituste andmiseks… Eriti hinnaliseks peetakse välismaalaste kogemust. Neid kuulatakse hardunult, olenemata sellest, mil määral nad on informeeritud Eesti oludest ja olukorrast ühiskonna- ja kultuurikontekstis.

Esialgu on Eesti teadmistepõhisest ühiskonnast kaugel. Muidugi see ei tähenda, et me ei peaks pürgima teadmispõhiseks ühiskonnaks, aga ehk siiski oleks otstarbekam püüelda inimesekeskseks kodanikuühiskonnaks ja teaduslikkus (usaldusväärsele infole tuginev süsteemne mõtlemis- ja otsustamisviis) oleks sellel teel püsimise PRINTSIIP?

Vanem põlvkond on näinud ja tundnud nii ideoloogiakeskset kui ka poliitikakeskset ühiskonda; noorem põlvkond tunneb ka rahakeskset ühiskonda…

Võibolla oleks juba aeg selline retoorika jätta ja mõelda, kuidas rajada tasakaalustatud ühiskond, mille keskmes on inimene ja, milles on tähelepanu jagunud kõigile ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldustele?

2147 sõna
2329 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor.