Teaduslik ettekanne

Kõikjal peetakse ettekandeid. Mõnikord tuleb kellelgi teha ettekanne kuskil aset leidnud sündmuse või mingil perioodil loodetu, juhtunu ja saavutatu kohta, mõnikord ka lähemas või kaugemas tulevikus toimumise tõenäosuse kohta…

Ettekandeid on mitmesuguseid; nii suulisi kui kirjalikke, sisulisi ja kaalukaid, kuid ka neid, mis on mõeldud vormi täiteks või muuks mänguks…
Mõnikord on vaja kanda ette mõni luuletus näidend või muu kunstiteos või fantaasia vili. Tuleb ette, et ka pealekaebust nimetatakse ettekandeks.

Allpool on arutluse objektiks teaduslik ettekanne. Ehkki üpris palju sellest, mida käsitleme, käib ka muude avalikult esitatavate suuliste ja kirjalike tekstide, sh artiklite kohta, ei taotle autor muud, kui lisada selgust avalike ettekannete osas.

Keskmist ettekannet ei ole; iga ettekanne peaks olema eriline ja kordumatu. Kõiki ettekande kohta kehtivaid nõudeid saab arvestada vaid põhjalike ettekannete puhul. See aga ei tähenda, et mõne ettekande autor võiks endale lubada allpool olevate nõuetega vastuolus olevat käitumist. Kõne all ei ole belletristika, narratiivid jm meelevaldsed heietused.

Teadus on intellektuaalsete väärtuste loomise, korrastamise, levitamise ja kasutamise ala. Vastavalt teaduse eripärale kehtivad teaduslike ettekannete kohta ka mõned sellised nõuded, mida peetakse teaduslikus suhtlemises normiks, ent mida ei pruugi muudes valdkondades nii rangelt jälgida. Eeskätt käib see algandmete, faktide ja järelduste usaldatavuse kohta.

Igas teadusharus on oma eripära, aga kõige üldisemad nõuded, mida esitatakse teaduslikele käsitlustele ja tekstidele, teaduslikele kehtivad kõigis teadusharudes.

Teadusliku uurimise objektiks on probleemid

Teaduslikes uuringutes üritatakse avastada kausaalsed ja funktsionaalsed seosed, nähtuste ja protsesside ning nende tegurite vahel, lihtsamalt öeldes, põhjused (st vastata mingile hulgale küsimustele, mis algavad sõnaga „miks”). Kirjeldused, nagu ka mõttekaemuslikud konstruktsioonid tegelikkuse kohta, eelnevad uuringule ja on vajalikud probleemi fikseerimiseks.

Teadusliku uurimise eelduseks on

  • mõttemudelid ehk teooriad,
  • printsiipide süsteem ehk metodoloogia,
  • meetodite kogum mille abil osutub võimalikuks koguda küllalt palju usaldatavaid andmeid ja neid töödelda ning analüüsida usaldusväärsete faktide tuvastamiseks.

Neljas eeldus on teooria, metodoloogia, metoodika ja praktika vastastikune seos.

Tänu teadusliku uurimisega tuvastatud seaduste ja nende avaldumise seaduspärasuste tundmisele avaneb rohkesti võimalusi

  • uute uuringute korraldamiseks (uute uurimise objektide avastamiseks ja tunnetuse süvendamiseks),
  • kõnealuse uuringu eelduseks olnud teooriate, metodoloogia ja metoodika täiustamiseks,
  •  teadusevälises praktikas uute süsteemide loomiseks ning olemasolevate muutmiseks (rakendustegevuseks),
  • õppe täiustamiseks,
  • ettekannete pidamiseks ning artiklite avaldamiseks erialastes, kutse- või ametialastes ajakirjades.

Teaduslik ettekanne

Teadusliku ettekande suulise esitamise koht on seminar, kollokvium, konverents või muu arutlus, sh loeng. Kirjalike ettekannete (artiklite) esitamiseks on vastavad ajakirjad, mis on enamasti eelretsenseeritud. Eelretsenseerimine, mida on vajalikuks peetud selleks, et avaldamiseks sobivad artiklid eraldada nendest, mille kallal oleks vaja autoril veel kõvasti vaeva näha, on toonud ühtlasi kaasa ka enese- ja/või välistsensuuri, aga ka rohkesti korruptiivset ja muud kõlvatud käitumist. Need juhtumid ei ole harukordsed, mil eriti huvitav ja uudne tekst tundub mõnele retsensendile vastuvõtmatu (eeskätt neile, kelle arusaamadega antud artiklis esitatud seisukoht ei kattu ega seondu, või mis veel raskem: võib kutsuda esile paradigma muutumise.). Seetõttu tuleb tõdeda, et avaldamiseks sobivad eeskätt keskpärased, nn normiga kooskõlas olevad tekstid. Järelikult ei saa pidada ettekande esitamist ega artikli ilmumist teadlase, uurimisasutuse, uuringu ega uurimuse väärtuse kriteeriumiks. Pigem on esinemine ning avaldamine suhtekorralduslik näitaja, mis iseloomustab eeskätt autori kontakte, positsiooni ning sobimist organisaatorite ja retsensentidega. Tõsiselt võetavad teaduskoolkonnad on asutanud oma ajakirja ja oma õppeasutuse.

Muidugi tulenevad hälbimised ettekannete ning artiklite hindamisel inimeste inimlikest nõrkustest ja piiratusest, mitte teadusest.

Teadusliku ettekande koostamisel ja esitamisel oleks vaja autoril arvestada vähemalt järgmist:

  1. Ettekandes on vaja öelda arutluse objektiks oleva probleemi kohta midagi sellist, mis on eriline ja uudne, mida saab pidada intellektuaalseks väärtuseks. Nendel juhtudel, mil autoril ei ole midagi uut öelda, tuleks loovutada esinemise võimalus kellelegi teisele.
  2. Ettekanne tuleb koostada autoril endal.
    Kui autoriks peetaval isikul ei ole aega, teadmist või oskust ettekande koostamiseks, siis tuleb jääda ootama järgmist võimalust.
  3. Ettekande koostamisel ja esitamisel on oluline eristada ja sõnastada vähemalt teema, reema, eesmärk, siht ja sihtauditoorium. Kõigile ei ole võimalik esitada ühtaegu huvitavat ja arusaadavat ettekannet.
  4. Ettekande kui teksti arusaadavus ja vastuvõetavus sõltub mitte ainult ettekande sisust, vaid ka autori ja auditooriumi haritusest ja informeeritusest, kogemusest ja dispositsioonide süsteemist. Palju sõltub ka esituse vormist, selgusest, täpsusest, tempost ja rütmist, käsitluse süsteemsusest ja komplekssusest, illustratsioonidest, tõestusloogikast, sh metaseoste ja koodide avamisest.
  5. Ettekande koostamisel on vaja arvestada asjaolusid, mis aitavad
    1. äratada huvi,
    2. avastada terviku ja detailide tähendust ning tähtsust,
    3. kujundada süsteeme,
    4. kindlustada ühiskonna- ja kultuuriseoseid,
    5.  tuvastada mineviku, oleviku ja tuleviku seoseid ning
    6. ühendada teooria, metodoloogia, metoodika ja praktika.
  6. Ettekande otstarbekus, efektiivsus ja intensiivsus moodustavad terviku, mis sõltub auditooriumi koosseisust ja struktuurist, huvist ja vajadustest, ettevalmistusest, sh haridusest, informeeritusest ja kogemusest, väärtustest ja normidest, müütidest ja tabudest, tavadest-kommetest, aadetest, ideaalidest, aktiivsusest, usust, vastutustundest jpm, millest sõltuvalt kujunevad vastuvõtukoodid ja -filtrid ettekandest aru saamiseks, selles sisalduva olulise info märkamiseks, vastu võtmiseks, seostamiseks, salvestamiseks ning edaspidiseks arvestamiseks.
  7. Ettekandes peab olema nii fakte, arvamusi, oletusi, ideid ja hinnanguid, aga neid ei või segi ajada, ära vahetada ega esitada üksteise pähe.
  8. Ettekandes kasutatavad (võtme-)sõnad peavad olema vastastikku seostatud, st nende tähendus tuleneb arutluse aluseks valitud teooria kontekstist. Vastasel juhul kujuneb käsitlus eklektiliseks.
  9. Teaduslikud käsitlused on mingis paradigmas ja sõltuvad paradigmast. Kõlbmatuks vananenud paradigma raames ei sobi ettekandeid pidada. Paraku on paradigma muutumine enamasti nii valuline ning keeruline protsess, et kõigil ei õnnestu sellega kaasa minna ja terveks jääda.
  10. Uute mõistete esitamisel on vaja anda kõnealuse mõiste definitsioon, lisada selle mõiste operatsionaalne määratlus ning paar näidet sobiva kasutuse kohta .
  11. Ettekandes on vaja arvestada, et enamik mõisteid on mitmetähenduslikud. Rahuldavaks peetava määratluse esitamiseks on vaja leida küllalt palju vaatepunkte.
  12. Ettekandes esitatavad faktid peavad olema kas empiirilised, statistilised või teaduslikud, mis on tuletatud usaldatavate algandmete või varem tehtud uuringute tulemuste alusel, so vastavate teooriate raames toimunud analüüsi ja sünteesi kaudu.
  13. Ettekandes tohib autor kasutada vaid usaldatavaid andmeid ja fakte. Erandiks on hüpoteesid, mille õigsuse kontrollimise vajadus on deklareeritud.
  14. Ettekandes esitatud hinnangud peavad tuginema kas üldteada kriteeriumitele, või ettekandes esitatud kriteeriumitele (kriteeriumite süsteemile).
  15. Ettekandes esitatud järeldused peavad tuginema kas üldteada olevatele printsiipidele, või samas ettekandes esitatud printsiipidele (printsiipide süsteemile).
  16. Ettekandes esitatud ettepanekud peavad tuginema üldteada olevate eesmärkide või samas ettekandes esitatud eesmärkide saavutamiseks.
    (NB! Eesmärgid on subjektidel (aktiivse algena tegutsevatel inimestel – autoritel); st tekstidel, seadustel, üritustel, kavatsustel, programmidel-projektidel, plaanidel, tegevustel jne ei saa eesmärke olla.).
  17. Ettekandes esitatud soovitused peavad tuginema üldteada olevatele või samas ettekandes esitatud vahendite (ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste) süsteemile;
  18. Ettekande autor on kohustatud arvestama, et tema poolt esitatud faktide ja muu informatsiooniks mõeldud teksti (tabelid-joonised, lisad, viited jne) eest tuleb vastutada nii administratiivses, sotsiaal-poliitilises, professionaalses kui ka moraalses mõttes..

Ettekandeks antud aeg on tavaliselt piiratud. Harva tuleb ette, et ettekanne kestab üle nelja tunni. Suurtel rahvusvahelistel konverentsidel antakse esinemiseks sageli kuni kolm minutit. Loomulikult peab sel juhul olema tekst vormistatud PowerPointis ja esimene kaader palutakse ekraanile juba siis, kui autor on alles teel puldi poole.

Ettekande esitamiseks antud ajalimiidi ületamine on inetu tegu. Autoril oleks vaja endale aru anda, et kõike, mis võiks pälvida kellegi tähelepanu, ei ole võimalik ühes ettekandes nagunii esitada. Võimalik on anda teada, mille kohta on teadmine olemas ja näidata, miks oleks sellega tutvumine mõttekas ja kuidas huvi korral edasi suhelda.

Ettekandes refereeritakse ja tsiteeritakse nende autorite teoseid, kellele tänu on õnnestunud mõtet edasi viia, avastada midagi tähelepanuväärivat ja öelda midagi lisaks sellele, mida on varem öeldud-kirjutatud.

Kui sellele, mida on keegi kuskil varem avaldanud, ei ole midagi lisada ega vastu väita, siis tuleb kas hoolikalt veel mõelda ja luua lisa, mis õigustab ettekande pidamist, või tegeleda millegi muuga.

Teiste autorite mõtete kasutamisel on vaja viidata. Viidata võib nii trükis kui ka elektrooniliselt avaldatud teostele, samuti avalikes arutlustes-ettekannetes või isiklikes vestlustes öeldud mõtete kasutamise puhul. Teise autori avaldamata (avalikult ilmumata) mõtete kasutamiseks oma tekstides on vaja küsida autorilt tema nõusolekut. Teiste autorite mõtete kasutamine on teaduses enesestmõistetav, oodatud ja tervitatav, aga igal juhul ja alati koos viitamisega (kes ja millal seda ütles-kirjutas; võimaluse korral lisatakse täisviide teosele, mille osi refereeritakse või tsiteeritakse).

Teise autori mõtete kasutamine ilma viitamata on vääritu tegu, mida nimetatakse plagiaadiks ehk varguseks. Autorikaitse aluseks on Eesti Vabariigis Intellektuaalse omandi kaitse seadus.

Teaduslikus tegevuses domineerib kõlbeline problemaatika.

Mõte on kallis vara

Igal mõttel on oma koosseis, struktuur, funktsioonid, genees, dünaamika… Mõtete genereerimine on osaliselt õpitav, ent eeldab selles protsessis osalejatelt avatust, usaldust, siirust, ausust, tähelepanelikkust, hoolivust, täpsust, järjekindlust, heldust jpm. Ajurünnakus genereeritud ideede autoriks on kogu genereerimisgrupp.

Intellektuaalselt ja emotsionaalselt saavad rikkamaks vaid need, kes on küllalt helded. Jõudsalt edenevad koolkonnad, mis kujunevad üksteist tundvate ja usaldavate mõttekaaslaste liitudena, kus valitseb nii vastastikuse rikastamise kui ka kompromissitu nõudlikkuse printsiip nii enda kui teiste suhtes.
Teaduslik pürgimine eeldab pühendumist ja kultuuriseost.

Teadus on ideede võitlus ja kooslus

Ettekanne võib kujuneda lahinguks. Hiina vanasõna järgi on võitmiseks vaja ehitada vastasele kuldne sild taganemiseks. Iga uus idee, kontseptsioon, teooria jms asub vana asemele või kõrvale, võib tähendada kellegi elutöö varisemist. Varem õigeks arvatud arusaamad võivad muutuda väärtuseks vaid ajaloolastele ja nende tulihingelised propageerijad naeru- või haletsusväärseteks. Kõlbmatuks vananenud paradigmadest, nagu ka nende autoritest ja kaitsjatest võib jääda järele vaid mälestus või märge teaduse ajaloos. kui nad ei suuda uues paradigmas oma kohta leida. Püsima jääb vaid fundamentaalne. Püsima jäävad teadmised seaduste ja nende avaldumise seaduspärasuste kohta, meetodid ja metodoloogilised printsiibid.

Ettekanne teaduslikul konverentsil on põhjendatud (lubatav) vaid sel juhul, kui autoril on ettekande aluseks teadusliku uuringu tulemused.
Paraku nimetatakse Eestis viimasel ajal üha sagedamini uuringuteks igasuguseid kirjeldusi, referaate ja esseesid. Nende nn null-uuringute põhjal ei ole võimalik teaduslikul konverentsil midagi öelda ja nende esitamine oleks inetu tegu.

Ettekanne teaduslikul seminaril on pigem õppe-otstarbeline, kui avastustele, uutele võimalustele, või kellegi vääratustele ja puudustele tähelepanu juhtimiseks ning kardinaalsete muutuste esile kutsumiseks mõeldud arutlus. Ometi ei tulene ettekande otstarbest hinnaalandusi andmete ja faktide usaldatavuse osas ega analüüsi ja sünteesi süsteemsuse ja komplekssuse osas, ühiskonna- ja kultuuriseose, keskkonna ning funktsionaalsete ja kausaalsete seoste avamise osas…

Mida veel silmas pidada?

Kõik teaduslikud ettekanded peaksid olema selge ja täpse struktuuri ning loogiliselt põhjendatud ülesehitusega. Eriti rangelt kehtib see nõue seminaril esitatavate ettekannete kohta.

Enamasti on ohtlikud ka sellised teaduslikuks nimetatud ettekanded, mis on koostatud kuskil mujal (mingis teises kultuuris, mingil teisel ajal, mingites teistes oludes) avastatud ja sõnastatud faktide põhjal.

Teadmistepõhine ühiskond, mille loomist on Valitsus ja Riigikogu korduvalt deklareerinud eesmärgina, eeldab teaduslikke uuringuid, mitte ainult infotehnoloogia, materjalitehnoloogia ja biotehnoloogia edendamist, nagu seisab programmilises tekstis „Teadmistepõhine Eesti”. Tehnoloogias keskendutakse küsimisele „KUIDAS?”, teaduslikus uuringus aga küsimusele „MIKS?”.

Teaduslik tunnetus on vajalik, aga mitte küllaldane eeldus selleks, et orienteeruda ühiskonna, perekonna, kogukonna ja inimese problemaatikas, teha süsteemselt põhjendatud otsuseid, luua eeldusi nii eesmärgipäraseks tegutsemiseks kui ka iseregulatsiooniks. Keskseks probleemiks ei ole teadmised, vaid vaimsus.

Teadusliku tunnetuse kõrval peaks olema küllalt palju ruumi argitunnetusele ja ka filosoofilisele, kunstilisele ning religioossele tunnetusele. Kõik tunnetusteed võimaldavad näha- kuulda midagi sellist, mida teiste tunnetusteede kaudu võimalik ei ole.  Igasuguse tunnetuse, sh ka teadusliku tunnetuse eelduseks on vabadus ja iseseisvus, mille kasutamise esmaseks eelduseks on kord ja korraaustus endas ja keskkonnas, sh ühiskonnas.

Ettekande lõpus võivad olla viited allikatele, kust oleks võimalik leida täiendavat infot ettekandes käsitletu täpsustamiseks, illustreerimiseks ning seostamiseks.

Soovitav on lisada ka võimalused ühenduse võtmiseks ettekande autoriga selleks, et vajaduse korral saada täiendavaid selgitusi ja täpsustusi ning koos edasi liikuda.

1736 sõna
381 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor.