Võib-olla peaks vait olema, kui arusaamist ei ole

Riigikontroll koostas pressiteate ja saatis selle üle riigi kõigile ajalehtedele, raadio- ja telejaamadele. Teade oli: “Eesti võimekus pagulasi vastu võtta ja lõimida on 2016. aasta jooksul arenenud kavakohaselt.”


Mis see on? Kuidas niisugune (ametlik?) avaldus sai tekkida? Mõtleme veidi, mis iseloomustab Eesti (või mõne teise riigi) võimekust vastu võtta pagulasi. Vaatame, millistes riikides on tegelikult saavutatud midagi sellist, millest on ette nähtud aina rääkida, kiita, esitada loodetut tegelikuna ja avaldada lootust, et kõik läheb aina paremaks.

Toomas Hendrik Ilvese korraldatud SÕNAUSE raames leiti “integratsiooni” asemele suupärasem sõna, aga selle sõna sisu ja seosed on tänaseni määratlemata ja piiritlemata. Kes teab, milles seisneb “lõimimine”, millest sõltub “lõimimine”, mis sõltub “lõimimisest”? Mis peaks (kuidas?) toimuma, et ükskord võiks öelda, et soh, lõimusidki ja mõlemad pooled on elus, loodus puhas, keel kena, meel rõõmus ja lapsed mängivad omavahel.

Üliõpilane peab sotsiaalpsühholoogia arvestusel teadma, mis on adapteerumine, sotsialiseerumine, integreerumine ja assimileerumine ning oskama neid analüüsida kui nähtusi ja kui protsesse nii ühiskonna- kui kultuurikontekstis. Üliõpilane peab teadma, kuidas need protsessid (ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate sündmuste järjepidevad jadad) kulgevad, millest sõltuvad, milliseid ressursse on millises etapis vaja ja millised tingimused peaksid oleme nendes protsessides vajalike ressursside kasutamiseks. Üliõpilane peab teadma, milliseid printsiipe on vaja järgida nende protsesside eri etappides, mille (milliste kriteeriumide süsteemi) alusel oleks võimalik hinnata nendes protsessides osalejaid, tegevust, tulemusi ja tagajärgi.

Teadma peab, mis võib eri etappides juhtuda ja milliseid (preventiivsed) meetmeid oleks vaja võtta, et ei juhtuks midagi niisugust, mis võib kõigele kriipsu peale tõmmata. Igaks juhuks peab üliõpilane arvestusel teadma ka kompensatsioonimeetmeid – mida ja kuidas midagi teha siis, kui hoolimata preventsioonimeetmetest, ilmneb tulemuste kõrval ikkagi ka tagajärgi. Naiivsus, hoolimatus, süsteemitus jms läheb alati palju maksma ja keegi peab iga lolluse tõttu tekkinud otsesed ja kaudsed kulud katma. Kas see eelarve ka “areneb”?

Nõustajaid on tutvustatud kui edu saavutamise garante

Sotsioloogiaeksmil peab üliõpilane tõestama, et ta oskab leida küllalt palju vaatepunkte, et näha ennast ja teisi inimesi, inimkooslusi, sh perekonda, kogukonda, organisatsiooni ja institutsiooni, eristada ja seostada üldist, erilist ja üksikut, olevikku, minevikku ja tulevikku, olemuslikku ja nähtumuslikku. Üliõpilane peab oskama käsitada adapteerumist, sotsialiseerumist, integreerumist ja assimileerumist kui probleeme. Selleks on vaja vallata kõnealuse nelja nähtuse ja protsessi teooriat (mõttemudelit), nende nähtuste ja protsesside käsitamise metodoloogilisi printsiipe ja vastavaid meetodeid.

Ükski nendest protsessidest ei kulge pelgalt teenindamise abil. Igas protsessis on nii materiaalsed (ainelised) kui ka mittemateriaalsed ja virtuaalsed vajadused ning meetmed. Kõik protsessid kulgevad keskkonnas! Keskkond on elamise eeldus, tulemus ja tagajärg. Keskkonda tundmata ja arvestamata pole vähimatki lootust leida rahuldavaks peetavaid lahendusi.

Pagulaste elu ja elamise eelduste loomiseks ning hoidmiseks peaksid vastuvõtjad tundma nii siinsete kui ka siia saabunud (kutsutud?) inimeste elulaadi ja -stiili, elurütmi ja -pingeid, eluväärtusi ja -norme, müüte ja tabusid, aateid ja ideaale, arusaamu tavadest-kommetest-traditsioonidest, elukvaliteedist, stratifikatsiooni alustest jms. NB! Sotsiaalsete protsesside laabumiseks on vaja MÕLEMAPOOLSET heatahtlikku lähenemist, usaldust ja kohandumist. Selle saavutamine ei pruugi lihtne olla. Pole kahtlust, et igasugune sundus, petmine, lihtsustamine, labastamine, valetamine, varjamine jms võib ainult kahjustada.

Mis puutub keeleõppesse, siis keel toimib vaid koos meelega. Väärtuseks ei ole pelgalt keel või meel, vaid keele ja meele ühtsus. Teistest kultuuridest siia saabunud inimeste adapteerumise, sotsialiseerumise, integreerumise või assimileerumisega kaasnevatest muredest ei ole võimalik aru saada “söömise, majutamise ja teenindamise” korraldamise tasandil. Vaja on võimekust seonduda ja suhestuda vaimse, psüühilise ja sotsiaalse regulatsiooni tasandil. Muretsemiseks annab kuhjaga põhjust asjaolu, et läinud veerandasaja aasta jooksul ei ole Toompeal veel kordagi arutatud sotsiaalset, vaimset ega psüühika-alast problemaatikat. Ühegi õigusakti ettevalmistamisel pole tehtud vastavaid prognoose ega mõjuanalüüse. Eesti on ikka veel edasi- ja tagasisidestamata, st põhimõtteliselt ei ole juhitav.

Kuidas saab sellises olukorras võtta rahulikult ning uskuda selliseid jutte, nagu Riigikontrolli pressiteade pagulaste vastuvõtu plaanipärasest arenemisest?

Loomulikult peaksid siia saabunud pagulased jõudma (mida varem, seda parem) tasemele, kus nad saavad ja suudavad teha midagi, mille eest on võimalik ka palka maksta ja mitte sente, vaid nii palju, et oleks võimalik ära elada. Paraku pole sellist taotlust veel ka “pärismaalaste” osas. Mingid inimesed kujutavad ikka veel ette, et mida vähem töövõtjale palka maksta, mida vähem teha kulutusi personali töötingimuste parandamiseks, mida vähem korraldada õpet ja muid tööväliseid tegevusi, seda suuremaks kujuneb tööandja ettevõtlustulu.

Tööandjate Keskliit kirjutab oma kodulehel: “Pooldame tööturu avamist kolmandate riikide spetsialistidele. Aitame kaasa paindlike töösuhete ja vormide levikule.” Ja annab mõista, et tööjõu sisseveo piirangutest on vaja loobuda. Eesti Tööadjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsare meelest Eesti tööandjad töötavad selle nimel, et leevendada kõrgkvalifitseeritud spetsialistide puudust. Peame oluliseks tulevikutalentide Eestisse meelitamist, kutsehariduse kvaliteedi tõstmist ja tehniliste erialade õpetamise suurendamist kõrgkoolides. Tööandjate Keskliidu kodulehelt võib lugeda: “Toetame arusaama, et tööandja on väärtuse tekitaja, maksude maksja ja ainus tegelik heaolu looja. Seisame selle eest, et ettevõtjal oleks õiguskindlus.” Nii saavad arutleda vaid ühiskonnavõhikud. Kui see pole lausa metsik jutt, siis mis see on?

Riigikontrollis (võimalik, et ka Siseministeeriumis) ametis olevatel ininmestel pole veel olnud ei aega ega vajadust vaadata, mida oleks vaja teada ja osata ning millest oleks vaja aru saada, et käsitada pagulasi ja massiinvasiooni probleemina. Seetõttu pole veel olnud päevakorras, millistel eeldustel oleks võimalik enam-vähem professionaalselt kaasa mõelda, vastutusvõimeliselt tegutseda ning kasutada võimalust vait olla valdkondades, kus mingisugustki ettevalmistust veel ei ole.

Rahva kannatus ei ole lõputu

Šarlataansus võtab Eestis maad. Enam-vähem samasugune tase on ju ka nn haldusreformi korraldajatel ja ega muud ole võimalik öelda ka nn riigireformi radari kohta. üha enam võib kohata inimesi, kes soostuvad olema mistahes ministriks või muuks ametnikuks, saadikuks või nõunikuks, tundmata vähimalgi määral häbi selle pärast, et ta pole veel võimeline aru saama, millest üldse jutt käib, millised olud, olukord ja situatsioon on Eestis ja mujal kujunenud jms.

Nn haridusametnikud kiidavad üksteist ja seletavad, et Eesti haridus on Euroopa ja varsti ka maailma parim, sest 15-aastaste laste oskused on mõne õppeaine osas teistest paremad. Siin võib ju meelde tuletada, et haridus- ja teadusministeerium ei ole kooliministeerium, aga pikka aega kõiki petnud isikutel pole sellest sooja ega külma.

Sellist ühiskonna-alast analüütilist tööd, millel oleks teadusliku uurimise tunnused, pole Eestis enam ammu tehtud. Karta on, et isegi siis, kui Riigikogul, valitsusel, mõne ametkonna, maakonna või valdkonna juhtkonnal tekib mõte selgitada mõne aktuaalseks kujunenud vastuolu põhjused või koguni põhjuste põhjused ning asendada mantrate korratavad arvamused teadmistega, poleks teha midagi, sest niisugust kohta, kus oleks veel ühiskonna-alaste teaduslike uuringute korraldamiseks vajalik potentsiaal, Eestis enam ei ole.

Kahjuks on Eestis ametnikke, kelle meelest pole riigi tasandil teaduslike uuringutega tuvastatud teadmisi vaja, sest kellelgi pole vaja (reaalselt, mitte mängult) vastutada oma tegevuse ega selle tagajärgede eest.
Soovin kõigile aega süvenemiseks ning mõtlemiseks, kuidas edasi minna: kas koos oma rahvaga ja oma rahvast teenides või rahva arvel, kas arukalt või arutult, ülbelt ja hoolimatult.

Mis puutub pagulaste vastuvõtu- ja lõimimisvõimekuse kavakohasesse arengusse, siis märgin, et areng on isereguleeruva süsteemi täiustumise suunas toimuvate kvalitatiivsete muutuste järjepidev jada. Meil on võimalik luua ja hoida arengu eeldusi. Ei muud! Selleks on vaja teada, millest sõltub tähelepanu objektiks oleva süsteemi funktsioneerimine, muutumine ja areng ning tegutseda nii, et ükski arengueeldus ei jääks tähelepanu ja hooleta. Efektiivseks saavad kujuneda vaid süsteemsed käsitused.
Eestis (Toompeal) midagi sellist veel ei ole.

Mida rohkem märkustele nüüd vastu rapsitakse ja ennast ning juba toimunud tegevust õigustada üritatakse, seda hullemaks olukord läheb. Seda peaks arvestama nii nn haldusreformiks nimetatud õuduse kui ka pagulastega seotud võimaliku kultuurikollapsi, RB afääri ja kõige muu puhul, kus asja on ajanud kas “mingi teise ala inimesed” või omakasupüüdlikud sulid. Kõigel on piir.

Nüüd on uus valitsus ja üllatus-üllatus, Eestis on veel neid, kes loodavad, et uus valitsus ei pea oma kohuseks ilmtingimata jätkata eelmise valitsuse stiili ja alustatud rumalused lõpule viia.

Eestis on neid, kes loodavad, et ehk hakkab mõnel uuel asjamehel häbi. Mõned usuvad, et mõni asjamees hakkab kartma seda päeva, mil tuleb oma tegude eest vastust anda ja teeb paudi (läheb teisele halsile).


Esmakordselt avaldatud Raplamaa sõnumite trükiväljaandes 2017 jaanuaris.

1253 sõna
3652 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor.