Miks on aruteludes selguse asemel hoopis segadus?

Olen siiani pidanud defineerimiseks mõiste sisu määratlemist ja piiritlemist. Definitsiooniks olen pidanud määratlemise ja piiritlemise tulemust (mõtet, mis on vormistatud võimalikult selge, täpse ja lühida tekstina). Suurepärase eeskuju andis Uno Mereste oma MAJANDUSLEKSIKONIS. Lisaks definitsioonile andis ta keerukamatel puhkudel ka operatsionaalse määratluse ja lisas paar lauset, milles see mõiste on sobivas kasutuses.

Oluline on märgata ja arvestada, et tähendused kujunevad kontekstis. Mõisted on teooria komponendid. Igasuguses teaduslikus tunnetuses on lisaks teooriale vaja tunda ka metodoloogiat, metoodikat ja praktikat.

Tunnetuses on oma loogika; kui SUBJEKT on määratlemata, ei saa kõne alla tulla objektid (kõik see, millele on (saaks olla, peaks olema) suunatud subjekti aktiivne tähelepanu. Siis läheb tahes-tahtmata sassi mõõtmine, hindamine, loendamine, kirjeldamine. Selgust ei saa kujuneda ka muus sihi- ja eesmärgipärases tegevused, sh juhtimise ja täitmise, valitsemise ja allumise, haldamise, valdamise, hooldamise, sidustamise, hõivamise jms osas. Eesti on VAENE peamiselt väga kehva hariduse tõttu. NB! Jutt ei käi koolidest ja koolis toimuvast tegevusest ega lasteaia- ja kooliealistest lastest. Jutt käib elanikkonnast, haridussüsteemist ja vajadusest olla asjatundlik. Teada saamiseks on palju võimalusi, sh uurimine, aga arusaamiseks on vaja mõelda ja mõtestada.

Selleks, et midagi küllalt hästi näha, tuleb leida küllalt palju vaatepunkte. Igast vaatepunktist võib samast objektist paista erinev pilt, mis võib olla õige ja väär, ent pole võimalik öelda, et ühest vaatepunktist nähtud pilt oleks küllalt selge ja täpne.

Kuri on minu meelest karjas siis kui keegi üritab millegi kohta hinnanguid anda ja järeldusi teha, ettepanekuid ja soovitusi jagada, aga pole veel selgitanud, millest üldse jutt käib.

Rahuldavaks peetava selguse saavutamine on oluline. Seal, kus möödamõtlemisel ja -rääkimisel võivad olla fataalsed tagajärjed, kasutatakse argitunnetuse ja -keele asemel ladina keelt (meditsiin, juura).

Tunnetusteid on vähemalt kuus; igas oma võimalused ja piirangud. Inimesed, kes ei ole pidanud midagi uurima (tuvastama arvamuste asemele (kõrvale) TEADMISE ja vastutama selle teadmise usaldusväärsuse ning arusaadavuse eest, lobisevad muretult ükskõik, mille kohta.

Mistahes teemal lobisema harjunud inimesed ei pea mõtte- ja väljendustäpsust kuigi oluliseks; käsituse süsteemsusest rääkimata. Sestap on kujunenud olukord, kus räägitakse-kirjutatakse palju, ent edasiviivat mõtet on vähe. Sageli ei saa inimesed tegelikult sellest kuigi palju aru, mida, milleks räägitakse, aga ei süanda seda välja näidata, ammugi mitte tunnistada, et ka neil oleks vaja veel üht-teist õppida ja avastada.

356 sõna
545 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor.