Täiskasvanuhariduse grand old man

Tänavu möödus 30 aastat TLÜ avatud ülikooli täiendõppekesku­se (Lasnamäe akadeemia) asutamisest ning 20 aastat TLÜ andragoogika õppetooli ja 15 aastat täiskasvanute koolitamise assotsiatsiooni Andras asutamisest. Selle kolmekordse tähtpäeva puhul annab Õpetajate Lehele intervjuu Eesti täiskasvanuhariduse grand old man Ülo Vooglaid.

Ülo Vooglaid on tuntud kui süsteemiteoreetik, põhjalike ja detailsete skeemide ja ülevaadete koostaja, vastastikuste sõltuvuste esiletooja, paiguti ka juuksekarva lõhkiajaja. Näiteks pole just palju neid, kes julgeksid tema juuresolekul ütelda, mis on haridus –midagi võib detailides ikka viltu minna, kui süsteemid tervikuna pole selged. Samas on Vooglaiu süsteemsuse juures jäänud ebaõiglaselt tagaplaanile tema piltlikud ütlused, lihtsad üldistavad kujundid, teravmeelne esinemisstiil – just see, millel rajaneb tema populaarsus.

Laadakaru, hipodroomitraavel, hokiväravavaht ja hooviharakas

Meenutakski kõigepealt mõnd Ülo Vooglaiu piltlikku ütlemist. Mäletan, et häid mõtteid on ta võrrelnud välkudega, mis tabavad kümnesse. Kui loengu kuulajatele ei jäänud meelde tema kõige olulisem postulaat, ütles ta: “Olen korranud seda pikalt nagu rikkis grammofon, aga ikka ei jõua pärale!” Kahtlase väärtusega juttu kuuldes on ta märkinud, et see on kanadelegi naeruks. Kolleegidega väideldes on ta lõpetanud sõnadega, et tal jääb üle oma vastasel kätt suruda ja talle kaastunnet avaldada. Kes on kuulanud Ülo Vooglaiu loenguid, võib tuua analoogilisi näiteid hulgakaupa.

Lisaks spontaansetele ütlustele on Ülo Vooglaiul ka terveid piltlike kujundite süsteeme. Näiteks jagab õpetajad ja koolijuhid nelja rühma: laadakarud, hipodroomitraavlid, hokiväravavahid ja hooviharakad.

Ülo Vooglaid: “Laadakaru tahab täienduskoolituselt ja ka igapäevases elus täpseid retsepte. Kui trumm lööb ühe paugu, tõstab laadakaru tagumist käppa, kui lööb kaks pauku, siis esimest. Laadakaru tahab teha seda, mida kästud, nagu kästud ja siis, kui kästud. Mida kästud ei ole, seda laadakaru ei tee. Ta koolitab ka oma õpilastest väikseid laadakarusid. Muudab oma tunde huvitavaks sellega, et teeb klassi ees laadakaru trikke. Kiidab neid, kes teevad seda, mida õpetaja käskis, ja neid, kes ei tee kunagi midagi niisugust, mida õpetaja ei ole käskinud. Omaalgatust ei näe absoluutselt ette. Selline on üks Eestis levinud pedagoogiline mõtteviis. Kui mõtlema hakkad, siis võtab tummaks.

Hipodroomitraavlil on klapid silme ees, ta näeb ainult ettepoole. Mis toimub taga ja kõrval, seda ta ei näe ja see teda ka ei huvita. Rabab mis kole, mõtlemata, kuhu ja miks. Saab piitsa, on sellega rahul ja muudkui kappab. Piitsutaja ainus mure on, et hobune lõhkuma ei läheks. Hipodroomitraavel tahab kangesti teistest mööda joosta ja igas asjas esimeseks tulla. Kui esimeseks ei saa, on kõik pahasti. Kui lapsed kuskile konkursile lähevad, on traavli ainuke mõte esinemine ära võita. Mis see lastele annab, pole nii tähtis, peaasi on auraha. Laadakarust on traavel selle poolest siiski arenenum, et tahab midagigi saavutada.

Hokiväravavaht seisab alati ühe koha peal, silmad kilavad peas, jälgib, et midagi ei juhtuks, et keegi midagi ei saavutaks. Kõik katsed tuleb ära tõrjuda, tõkestada, maha suruda, tagasi lükata. Kõiki tuleb kahtlustada ründamise plaanis. Keegi ei tohi teada, kes ta on, mis ta teeb ja mis tal välja tuleb. Sest kui puudub info, on raske rünnata. Hokiväravavahid armastavad omasugused kokku koguda ja siis omavahel susserdada. Nad ei taha midagi saavutada, vaid ainult vältida, samas püüavad nad väljapoole jätta muljet, et saavutatud on nii mõndagi. See on üks pedagoogiline konstruktsioon Eesti koolitegelikkuses.

Hooviharakas kädistab igal pool ja igal teemal. Käib ühelt konverentsilt teisele, pahandab ajalehes, võtab sõna raadios, aga ei loo midagi, ei kujunda süsteeme, ei saavuta midagi. Ta pole saavutamisele mõelnudki. Tema mõtted, sõnad ja teod on kolm täiesti eri asja. Seegi on üks tüüpiline mõtlemisviis Eestis. Ainuke kasu harakast on, et ta hoiab teatavad teemad avalikkuse tähelepanu all, nagu pärisharakas ajab marjaaiast pasknäärid minema.”

Inimeste sel viisil lahterdamine ilus muidugi ei ole, aga eesmärk ei ole nende kujunditega kellelegi kohta kätte näidata, vaid kutsuda mõtlema, miks ja kuidas on sellised hälbivad mõtteviisid Eesti koolis ja laiemaltki käibele tulnud. Üks põhjus on ilmselt koolijuhid, kes pole oma õpetajate mõtteviisi vastu huvi tundnud. Aga süüdlased on ka ülikoolid, kus õpe ei ole orienteeritud generalistide, vaid kitsa eriala spetsialistide kujunemisele.

Kahjuks on Eesti haritlaskond praegu üsna hokiväravavahi nägu. Inimesed kardavad välja näidata, kes nad tegelikult on. Püütakse toimida nii, et keegi ei saaks kuskilt kinni hakata – ei ministeerium, omavalit­sus, õpilased ega lapsevanemad. Ju­kerdatakse suletud uste taga. Eestis on ainult kümmekond koolijuhti, kes söandavad rääkida probleemidest avalikult ja julgelt. Ülejäänud ei ütle enda ja oma kooli kohta sõnagi. See on haiglaslik.”

Profaan, diletant, spetsialist, generalist

Ülo Vooglaiul on teinegi haridusrahva piltlik lahterdus: profaanid, diletandid, spetsialistid ja generalistid.

Ülo Vooglaid: “Profaan on see, kes mingist valdkonnast midagi ei tea ega taipa. Heal juhul ta ei varja seda. Tegelikult oleme kõik mingis valdkonnas täielikud profaanid, halb on asi siis, kui me sellest ise aru ei saa.

Diletant juba natuke teab midagi. Autojuht-diletant teab näiteks, kuhu süütevõti käib, kuhu kütust kallatakse, heal juhul teab ta sedagi, et kui autoga midagi juhtub, tuleb minna meistri juurde. Aga diletandi häda on see, et ta kipub kõiki õpetama. Eestis annavad paraku enamikul aladel ja otsustustasanditel tooni diletandid. Need on inimesed, kes teavad igast asjast natuke ja arvavad, et sellest piisab õpetamise alustamiseks, normatiivsete aktide koostamiseks, teiste kontrollimiseks jne. Edasi õppida, süveneda ja uurida nad ei viitsi, ei taha, ei jõua, ei suuda. Eneseõigustuseks öeldakse, et teised on ju samasugused, miks siis mina peaksin süvenema ja püüdlema. Seegi on Eestis levinud mõtteviis.

Spetsialist on asjatundja, oma ala meister. Ta teab täpselt, mida teab ja mida mitte. Ei häbene öelda, et ta mõnda asja ei tea ega oska, sest teab ja oskab palju. Oma valdkonna kohta püüab ta teada kõike ja tema arvamused-hinnangud-ettepanekud on usaldusväärsed.

Generalist näeb tervikut, suudab süsteeme luua, süsteemide komponente uueks tervikuks siduda. Koolijuht võib olla spetsialist, aga generalist peab ta olema. Ainult sel juhul suudab ta suure hulga spetsialiste meeskonnaks koondada, nad üksteist vastastikku täiendama ja toetama innustada. Ainult sellisel juhul tekib koolis meeskond, mis suudab tagada lastele ja õpetajatele arenguks vajaliku keskkonna. Üksinda ei saavuta koolis keegi midagi (teha võib…!).

Profaan, diletant, spetsialist ja generalist võivad olla meis kõik koos. Profaan ja diletant on meis alati paratamatult olemas, aga õnneks on paljud inimesed lisaks sellele veel ka spetsialistid ja paljudest spetsialistidest saavad lõpuks ka generalistid.

Iga noor õpetaja peaks tahtma saada generalistiks. Suvorovi arvates oli vilets see sõdur, kelle ranitsas ei olnud marssalikeppi. Sama käib õpetaja ja õpilase kohta. Neilgi peaksid olema väärikad unistused ja eesmärgid, mis hakkavad neid hoidma, suunavad ennast ületama ja pingutama.”

Süsteem! Süsteem! Süsteem!

Ülo Vooglaiu piltlikes ütlemistes on süsteemi. Eelkõige ongi ta tuntud süsteemiteoreetiku ja dialektilise mõtlemisviisi harrastajana. Ta näeb vastandite ühtsust ja vastastikust sõltuvust. Näeb üksikut probleemi suurema probleemi osana, alasüsteemi ja elemendina, mis sõltub teistest osadest ja tervikust. Järgnevalt mõned näited seoste kohta, millest Ülo Vooglaid loengutel rääkinud on.

Ülo Vooglaid: “Viimasel ajal on tõusnud väärtuste teema jälle päevakorda. Sel teemal on peetud hulk konverentse. Kuhugi pole aga jõutud. Probleem on selles, et väärtused ilma normideta on mõttetus. Väärtust käsitades ei tohi me unustada tabusid, hoiakuid, suhtumisi, kombeid, tavasid jms. Alles siis, kui tunneme ja arvestame kogu dispositsioonide süsteemi, saame rää­kida järjekindlast ja mõtestatud käsitlusest. Et luua mõni uus süsteem või täiustada vana, peab võtma arvesse kõnealuse süsteemi kõik olulised komponendid koos kontekstiga, mille moodustavad metasüsteemid. Muidu see süsteem rahuldavalt toimima ei hakka. Ei saa nii, et tegeleme ainult väärtustega, unustame selleks ajaks kõik muu ja loodame ikkagi selgust saada.

Toon teise näite. Üks tänase kooli puudus on, et seal on vähe loomingut. Aga looming on arengu põhieeldus. Kui palju on koolis (ja kodus ning väljaspool) ruumi kunsti-, teksti-, rõiva-, toidu- ja muule loomingule, nii palju on lapsel (ja täiskasvanul!) ruumi arenguks. Looming! Looming! Looming! Aga loomingu eeldus on vabadus. Vabaduse eeldus on kord. Vabadus ei ole anarhia. Kui lapsele on täpselt teada, mida ta peab ja mida ei tohi, saab ta tunda end vabana. Kui see, mis on keelatud ja mida kindlasti peab, ei ole teada, võib alatasa tekkida mõte, et ehk on kõik lubatud, aga võib-olla on kõik ka keelatud… ja inimene, vanusest olenemata, võib tunda end vangina

Kunagi palusin üliõpilastel leida väikeste lastega pere ja märkida üles, kui palju vanemad lapsi keelavad ja kamandavad ning kui palju on muud juttu. Üliõpilased olid hämmingus. Käske ja keelde oli tohutult. Põhiliselt hüüti lastele veidi kõrgendatud toonil: “Kus sa lähed!”, “Mis sa teed?!”, “Kes sul lubas?!”, “Mis sa nüüd jälle teed?!”. Muud juttu oli väga vähe. Enamikul lastest oli peaaegu kõik keelatud. Kui lapsed tunnevad end justkui vangis, ei maksa imestada, et nad kontrolli alt vabaneda ihkavad, ja kui see neil õnnestub, siis ka pahandust teevad. Keelamine ja käskimine on eesti kodu- ja koolikultuuris nii üldine, et inimesed ei pruugigi seda näha ega oska ohtlikuks pidada. Isegi muusikakoolis peamiselt kästakse ja keelatakse, nii et lapsed värisevad kui haavalehed. Muud juttu seal lastega peaaegu ei aetagi. Kust see loomingulisus nii tulla või tekkida saab?

Pole õige rääkida ka ainult huvist ja tahe ära unustada. Huvi ja tahe on ühe asja kaks poolt. Nad on dialektilised, mitte formaalsed vastandid. Mõlemal on sünnipärane alge ja mõlema hoidmiseks ning tugevdamiseks on vaja vaeva näha. Huvist ja huvi tähtsusest pedagoogilises ning andragoogilises protsessis räägitakse palju, ent huvist üksinda päris kindlasti ei piisa. On noormehi, kes veedavad ööd ja päevad arvuti taga ning on valmis seal kas või nälga surema. Huvi on neil tohutu. Aga kui pole tahet selleks, et piiri pidada, õigel ajal magama minna, üles tõusta, sporti teha, ei suuda nad kiusatustele vastu panna, ei suuda loobuda ja on vaid ajaküsimus, mil nende an­dest jääb järele vaid mälestus.

Üks oluline seos ja vastastikune sõl­tuvus on veel – vastutustunne tekib koos õiguse ja kohustusega otsustada. Kui õpilane ja/või õpetaja ei saa teha olulise tähtsuse ja tähendusega otsuseid, ei saa tal vastutustunnet tekkida. Kui koolis midagi ise otsustada ei saa, võib olla päris kindel, et hiljem inimene enam ei tahagi seda teha. Kodanikukasvatus, nagu kõik muugi, algab varasest lapsepõlvest. Juba siis tuleb leida olukordi, kus laps saab osaleda otsustamises selle üle, milles ta juba orienteerub ja suudab ära arvata, mis ühe või teise otsusega võib kaasneda. Lapsi on vaja harjutada maast madalast tegema ja täitma otsuseid.

Ka koolis on õpe seotud dispositsioonide süsteemiga. Igas koolis on õppimise kõrval palju teisigi tegevusi –loomine, mängimine, laulmine, tantsimine, matkimine, mõtlemine, puhkamine jpm. Otsene õppimine on sellest kõigest vaid üks osa. Seda pole ju raske mõista, aga vaata ja imesta, mis toimub! Miks on sellest nii raske aru saada? Hoopis metsik on mõte, et kool õpetagu, kodu kasvatagu. Kes nii väidab, ei taju nähtavasti tervikut. Igatahes ei saa nii ütelda ükski generalist. Õpe ilma kasvatuseta, emotsionaalse ja kõlbelise aluse ning energiata on täielik mõttetus. Samasugune mõttetus oleks ka kasvatus ilma õppeta.

Kui keegi turul porgandeid müües sellist juttu räägib, siis olgu, aga kui pedagoog nii mõtleb, siis võtab juuksed püsti…”

Täname siinkohal Ülo Vooglaidu intervjuu eest ja püüame tema tabavaid ütlusi meeles pidada, et ta ei peaks “katkise grammofonina” meile kõike aina uuesti kordama.

1791 sõna
2537 vaatamist
Raivo Juurak

Raivo Juurak on Õpetajete Lehe toimetaja. If you liked this post, check out Objektiiv – Kuidas parandada Eesti poliitkultuuri?