Ülo Vooglaiule ei ole ükskõik, mis Eestist saab

Maris Balbat intervjueerib Ülo Vooglaidu tema kodus Lohul. Juttu tuleb Ülo lapsepõlvest, noorusaastatest, eluteest, olevikust, aga ka Ülo maailmapildist, ootustest ja veel paljustki muust.

Kus oled sündinud, kus veetsid oma lapsepõlve, mida head või halba sellest mäletad?

Sündisin 29. augustil 1935 Tallinnas, ja seal, Koidula tänavas majas number 5, möödusid ka mu esimesed eluaastad. Peaaegu meie vastas elas Tammsaare, kes oli meile isa-liini pidi sugulane, ja kelle juures mõnikord –mitte tihti –külas käisime. Mäletan, et onu Antoni  matusteks tehti mulle uus ülikond. Üks olulisemaid mälestusi sellest ajast ongi, kuidas Anton Hanseni matustel Estonias tema sarga kõrval seisime.

Mäletan 1940. aastast hästi; eriti vene sõdurite marssimisi Tallinnas. Sellega seoses juhtus nii, et põhjustasin oma ema-isa vangipaneku. Ma olevat küsinud liivakastis teiste poiste käest: Mis see on, kui seisab, siis haiseb, kui käib, siis karjub, ise hall ja karvane? Keegi polevat teadnud ja eks nad küsisid kodus vanemate käest. Õhtul tulid miilitsad ja viisid mu ema-isa ära. Kuna aga keegi vist ei suutnud tõestada, et just vanemad  mulle seda rääkisid, siis lasti ema-isa järgmisel päeval jälle lahti.

Isa mobiliseeriti Punaarmeesse, ta pandi laevale „Eesti Rand“, mis Prangli saare juures põhja lasti. Isal õnnestus kaldale ujuda, suur osa mehi aga uppus. Saksa aja algul sõitsime elama Saaremaale vanaisa juurde. Vanaisal oli Kuressaares maja ja Kuressaare külje all Suuremõisa servas väike talu: kaks hobust, kaks lehma, lambad, sead, kanad ja kassid, veidike põldu, heina- ja karjamaad. Talvel tegime vanaisaga puutööd,  suvel sepa- ja põllutööd. Oma odrast kasvatasime linnaseid ja ise keetsime õlut. Vanaisa oli erakordselt tore ja asjalik mees – tõeline meister, üks vahvamaid mehi, keda ma üldse oma elus olen tundnud.  Kord lõhkes meie süü tõttu öösel saunas õllevaat, nii et saunast jäi ainult mälestus järele. Magamast tulnud vanaisa ütles ainult: „Vaata, poiss, kus õlles on ikka jõud!“ ja läks tagasi magama. Järgmisel päeval hakkasime ehitama uut sauna.

Koolis käisid Kuressaares?

Jah, seitsmenda klassi lõpuni. Seitsmenda klassi lõpetasin 1949. aastal. Sel kevadel oli ka küüditamine. Küüditamise päev on mul eredalt meeles: mäletan selle päeva lõhnasid, hääli, igasuguseid detaile, mäletan nuttu ja hirmu, mis oli siis kõikjal. See päev oli üks suur jubedus.

Olid sa hea õpilane?

Ei olnud. Esimestes klassides arvatavasti küll olin, aga hiljem – ma ei kannatanud igasugust käskimist ja keelamist. Olid ka mõned konfliktid, ja siis ma otsustasin, et ei lähe enam kooli. Saaremaal oli vanasti raudtee –istusime tundide ajal ühes vanas veduris, küpsetasime kaalikaid ja ajasime juttu. See redutamine kestis seni, kuni ema ühe õpetajaga kokku sai ja asi välja tuli. Lõpuks ikka läksin kooli, aga tunnistuse peal oli esimese veerandi lõpuks üksteist ühte. Kuidagi ma kooli lõpetasin.

Kuhu sa edasi läksid õppima?

Tahtsin minna merekooli, aga olin liiga noor, kolmteist. Ega ei olnudki eriti kuhugi minna. Teadsin vaid seda, et Kuressaare keskkooli ma minna ei taha. Läksin siis Haapsalu Pedagoogilisse kooli, sõitsin Virtsust Haapsalusse ühe jahukoorma otsas. Esimese öö istusin kooli trepi peal.

Meil oli Haapsalus päris tore klass, seal olid Kaljo Põllu, hilisem matemaatika õpikute autor Endel Noor, pedagoogikaprofessor Lembit Türnpuu ja hulk  teisi nüüd tuntud pedagooge ja haridustegelasi. Kui üks mu Kuressaare kooli aegne õpetaja kuulis, et ma läksin õpetajaks õppima, kukkus ta suurest ehmatusest turul istuli!

Ka Haapsalu koolist pidi mind äärepealt välja visatama.  ÜK(b)P ajaloo tunnis rääkis õpetaja meile Viktor Kingissepast –et kuidas ta vaesuses vireles ja õppida ei saanud. Mina ütlesin, et nii see asi küll olla ei saanud –Viktor Kingissepa kodumõis Marienthal oli minu kodust poolteist kilomeetrit, seal oli neil leivatööstus ja Kuressaare lossi pargi kõrval mitu maja. Õpetaja röögatas: “Välja klassist!“

Meie klassijuhataja saavutas suure vaevaga, et mind koolist välja ei visatud. Terve Haapsalu linn teadis seda skandaali Viktor Kingissepa pärast.

Meil oli erakordne klassijuhataja, Tõnu Paomets –ise füüsik, aga suur muusikasõber ja muusikamees. Hiljem lavastas ta Haapsalu ühisgümnaasiumis operette. Üldse oli Haapsalu Õpetajate Seminar, hilisem Pedagoogiline Kool silmapaistvalt hea, väga hästi läbi mõeldud kool. Seal oli terve hulk erakordsete võimetega pedagooge, keda saab meenutada sügavas tänutundes ja peaaegu et hardumusega.

Haapsalus sain ka purjetamiseks vajalikud paberid korda. Olin jahtklubi pootsman. Nii, et üldist tööstaaži tuleb hakata lugema 1951.  aastast.

Haapsalu Pedagoogilisest Koolist suunati mind Tilsi lastekodu kasvatajaks. Lastekodus oli liigutav ja tore, sain lastega väga hästi läbi, tänase päevani saame mõnega neist kokku. Aga lastekoduaeg oli väga lühike, kestis vaid ühe aasta. Tahtsin minna ülikooli, seal kõik selgeks õppida ja tulla siis tagasi lastekodusid südamlikumaks ja igas muus mõttes  inimlikumaks tegema. Paraku, ma ei oleks pääsenud Tilsist enne kolme kohustuslikku tööaastat. Mõtlesin välja skeemi, kuidas kõikidest keeldudest hoolimata siiski ülikooli pääseda. Alustuseks tuli sooritada eksamid justkui ülikooli kaugõppesse astumiseks. Siis tuli lasta end sõjaväkke värvata, sest sõjavägi oli ainus koht, mis võttis töölt lahti, aga ülikool oli omakorda ainus koht, mis võttis sõjaväest lahti…  Nii tegingi. Selleks, et ülikooli kaugõppeosakonnast päevasesse õppesse pääseda, läksin ja rääkisin oma plaani ülikooli rektorile Fjodor Klementile. Klement võttis telefonitoru ja helistas dekaan Andres Pärlile: “Kuule, siin on üks nupukas poiss, võta ta vastu!“ Saime ka edaspidi Klementiga väga hästi läbi.

Hakkasin õppima ajalugu. Tulin teie kursusele kuu aega teist hiljem, oktoobris. Sain salaja koha Tiigi intrisse, magasin laua all. Stippi veel ei saanud, raha ei olnud, kuidagi tuli ellu jääda. Teisest semestrist hakkas juba stippi saama, elu hakkas minema. Ülikooli viimastel kursustel käisin uudismaal.

Mis on meelde jäänud ülikooliajast?

Meil oli ju päris tore kursus. Oli oma ajakiri „Matadoor“, mis meid sidus ja mille iga number kateedris suurt ärevust tekitas. Käisime ju kursusega oma kontserdikavaga ka esinemas ja raha teenimas. Olime väga head sõbrad. Mäletan, kuidas tüdrukud ühe esinemise eel ümber riietudes küsisid: “Ega siin poisse ei ole?“ Keegi vastas: “Ei ole, Ülo üksi!“  Üks vahva asi oli ajalooring, seal küsisime õppejõududelt-juhendajatelt näiteks põhjalikku seletust Soome Talvesõja kohta. Siis ilmus ajalooringi Artur Alliksaar, tema oli veel hullem kui meie. Alliksaar esitas selliseid küsimusi mis võtsid ka meil suu lahti. Ülemuste poolt võeti kõikvõimalikke meetmeid, et Alliksaar sisse ei imbuks. Algul maskeerisime teda aga ühel päeval jalutas ta, rind ees ja lükkas kontrollid väärikalt ja kindlalt eest ära. See oli eeskuju. Ülikoolis oli põnevaid koosolekuid suures ringauditooriumis. Püüdsime nii põhjalikult ette valmistada, kui vähegi mõistus võimaldas. Poliitiline võitlus käis. Praegu on naljakas mõelda, aga sündmuseks või omamoodi julgustükiks oli ka kursuse jaaniõhtu Vapramäel. Suure kuuse all surusime end nii üksteise vastu, et valgus ei paistnud läbi  –  meie ringi keskel põles pisike tuluke, mida me vaikselt vaatasime. Vihma lausa kallas, aga meil hea oli olla. Midagi olime jälle ära teinud.

Vist neljanda kursuse lõpul otsustasime kolmekesi kursuselt, Tunne Kelam, Aigar Vahemetsa ja mina, et midagi ei ole teha, tuleb ikka minna parteisse, muidu ei saa üldse asjadele ligi. Olime kindlad, et siis avaneksid meile ikka senisest palju paremad võimalused olla informeeritud ja mingeid sigadusi ära hoida. Esitasime kolmekesi koos avaldused, aga Tunnet ei võetud –ilmselt eelkõige selle pärast, et ta isa oli kirikuõpetaja, aga võibolla ka tema väga aktiivse tegutsemise tõttu ajalooringis; ta oli seal liider.

Pärast ülikooli olin paar aastat nö ühiskonnatööl ja siis sattusin Edasi toimetusse. Oli see alles üks silmapaistvalt vahva  aeg! Edasi toimetus oli sel ajal demokraatliku isemõtlemise keskus Eestis. Toimetaja sai igal kuul vähemalt ühe noomituse. Edasis hakkasime lugejaskonna (loe: elanikkonna, sest kogu elanikkond oli ju ühtlasi lugejaskond) huve ja hinnanguid uurima. Siis selgus, et põlve otsas, ilma ettevalmistuseta, ei ole uuringute korraldamine võimalik. Tuli astuda aspirantuuri.

Aspirantuuri lõpetasin psühholoogia kateedris filosoofiakandidaadi kraadiga sotsiaalpsühholoogia alal. Siis tuli see “sotsioloogialabori asi”, mis lõppes 75 inimese laialisaatmisega ja sõna otseses mõttes labori hävitamisega. Mind heideti kõikjalt välja ja lasti kõikjalt lahti.

Millega teie labor KGB tähelepanu pälvis?

Seal oli mitu põhjust, aga otsene ajend oli seotud Tunne Kelamiga. Ühel päeval tuli Tunne meie juurde koju koos Einasto Reinu ja veel ühe ajaloolasega, kelle nime ma ei taha nimetada – see oli nuhk. Tunnel oli valmis kirjutatud kiri ÜRO-le. Poisid tulid seda arutama. Seal kirjas olid toodud välja peaaegu kõik need hädad, mis Eestit nõukogude okupatsiooniga olid tabanud. Arutasime seda. Ja läksime siis edasi arutama parasjagu haigevoodis lebava Toomas Suti juurde, kes oli väga radikaalne vend. Hiljem tuli Suti juurde Laur Karu, kes oli sel ajal ülikooli komsomolikomitee sekretär. Sutt muidugi arutas seda asja Laur Karuga ja Laur omakorda paar tundi hiljem Kalev Kogeriga, kes oli ülikooli parteikomitee sekretär. Koger arutas neid probleeme samal õhtul Tartu julgeoleku ülemaga… Nii et ühe päevaga oli see jutt juba julgeoleku ülema kõrvus. Siiski sel kujul, et poisid alles arutavad kirja kirjutamise  võimalust.Sellele Tartu julgeolek ei pööranud siis mingit erilist tähelepanu.

Aga kui nüüd meie sotsioloogialabor mitte lihtsalt ei uurinud, vaid sai ka (võimude jaoks rahutukstegevaid) tulemusi, siis muutus labor varsti neile talumatuks. Pealegi toimusid meie laboris ja Käärikul seminarid osavõtjatega Moskvast, Leningradist, Novosibirskist ja mujalt. Seal käis üsna elav ühiskonnateoreetiline, metodoloogia-alane ja metoodiline töö, mõte liikus. Stagnaajal oli see tavatu ja muidugi oli isemõtlemine ka parteiorganitele täiesti vastuvõtmatu. Labori sulgemise oluliseks teguriks võis olla artikkel „Sotsioloogia on mõttetu demokraatiata maal“, mis ilmus Edasis, tõlgiti paljudesse keeltesse, levis laialt ja tekitas sellega paksu pahandust.

Võibolla tilkus läbi meie kiri Pentagoni, milles märkisime, et kui NSV Liidus on tööviljakus 2,5 – 3 korda madalam, siis tähendaks osalemine sellistes protsessides, kus valikut ei ole, N Liidu majanduse kokkuvarisemisele. Meie prognoosi järgi pidanuks krahh saabuma 2000 – 2005. aastal. Me ei osanud ette näha Rooma Paavsti jõulist sekkumist ja Berliini müüri lammutamist… Kirja saatjad saadi teada, ning rektor Koop sai kõva käsu leida ettekääne labori sulgemiseks. Meie arhiiv, mis oli Tartu lähedal Tüüstre talus, veeti ülikooli keeltemaja keldrisse, rauduste taha. Magnetlindid, millel oli kogu info, olid peidetud EPA Mehhaniseerimisteaduskonna partei-algorganisatsiooni sekretäri, kunagise maadluskuulsuse Uno Essensoni garaaži pööningule. 1975. aasta kevadel labor suleti ja TRÜ juubeli puhul välja antud kogumikus ei ole tollasest TRÜ suurimast isemajandavast allasutusest ühtki sõna.

Millal sind parteist välja visati?

Nendesamade sündmuste ajal. Asja arutati partei ja julgeoleku kõigil tasanditel. Mind kuulas üle eriti tähtsate kuritegude osakonna uurija major Beržins. Ülikooli ametiühing kooskõlastas lahtilaskmise eriti “vaimuka” formuleeringuga: „vajaliku teo puudumise tõttu“ . See vajalik tegu oleks olnud siis nähtavasti Tunne ülesandmine. Minu parteist väljaheitmist arutati ülikooli ühiskonnateaduste kateedri parteikoosolekul kuus tundi, kusjuures Koop võttis sõna näiteks kahekümne ühel korral. Aga seal mind, nii, nagu põhikiri ettenäeb, välja ei saanud visata, sest  Jaak Allik ja Märt Kubo ja teised Johannes Kalitsast veidi nooremad isikud hääletasid vastu. See väljaheitmise otsus tehti siis ära ülikooli parteibüroos formuleeringuga „nõukogudevastase tegevuse eest“.  TRÜ partei ajaloo kateedri juhataja Kalits oli mu peale eriti kuri, sest olin kuskil üritanud tõlkida ta perekonnaime vene keelde. Parteist väljavisatul oli tol ajal selline pitser otsaees, et teda ei tohtinud kuskil tööle võtta. Tartus poleks enam olnud midagi teha, kolisime Tallinna. Tallinnas oli minu vana hea sõber Jüri Kraft kergetööstuse ministeeriumi aseminister, tema saatis mu Töö ja Juhtimise Teadusliku Uurimise Keskusse. Üritasime organisatsiooni- ja juhtimise teooriat täiustada. Kuuldused levisid ja varsti kutsuti mind korraldama juhtimiskursust Kirovi –nimelise kalurikolhoosi juhatusele. Seal hämmastas mind peaaegu kõik, aga eriti kolhoosi esimees Kuul. Ta ajas nii tigedat ja üheselt nõukogudevastast juttu, et äsja üle noatera pikaaegsest vangistusest pääsenud isikuna olin lausa mures. Kergetööstusministeeriumi Õppekeskusele järgnes ligi kümme aastat tööd Mustamäel, JKI-s kvalifikatsiooni tõstmise instituudis. See oli üks vägev aeg, me ei hoidnud seal püssirohtu kokku üldse. Oli lausa selline põhimõte, et iga päev võib olla siin viimane – ja las olla!

Seejärel kutsusid Rapla põllumehed mind rajama arenduskeskust Pirgu mõisa. Samas tegutses ka Merle Karusoo oma mälusektori teatritrupiga – vendade Johansonide, Matvere ja teistega. Seal alustasid ka mitmed isikud, kes rajasid personali otsimise ja nõustamise firma, üritasid luua süsteemi maakonna kultuurielu korrastamiseks ja hoogustamiseks ja muid mehi-naisi, kellest on saanud nüüd doktorid ja asekantslerid.  Õppejõuks olin ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis, kus töötas selline erakordne mees nagu rahvusvaheliselt tuntud pedagoogikateadlane, akadeemik Heino Liimets, üks minu parimate sõprade hulgast.

Räägime pisut ka eraelust. Sa abiellusid juba ülikooli ajal, siis sündis ka teie esimene tütar. Kui palju teil üldse lapsi oli? Miks see abielu lagunes?

Lapsi oli meil neli: Kati, Kai, Toomas ja Meeli, nad kõik on minu arvates üsna tublid ja on saavutanud elus päris palju. Abielu lagunemisel, nagu ikka, ei ole ainult üks põhjus, vaid mitu. Eks põhiline põhjus lahkuminekuks oli see, et mulle oli mu töö kõige tähtsam, kogu aeg kulus sinna, see tekitas pingeid. Tõukeks oli labori hukkumine. Ajaga läksid need pinged aina suuremaks, kooselu muutus talumatuks. Aga konkreetne ajend oli, kõrvalt vaadates, naeruväärne. Juhtus nii, et sain Moskvast ühe erakordselt toreda kutsika. Rostropovitšile kunagi Kanadas kingitud koera poja (keda muuseas oli hoidnud Rostropovitšite juures tol ajal varjul olnud Solženitsõn…). Nali naljaks, aga see koer oli imeilus ja tark. Toomas pani talle nimeks Ungas. Õismäe korteris oli tema pidamisega, muidugi mõningaid raskusi. Abikaasa ei kannatanud koera üldse aga mina olin temasse kiindunud. See tüli koera pärast kandus üle meie vahele. Koer sai harjaga peksa. Minule oli see täiesti vastvõtmatu. Ühel päeval pärast järjekordset peksasaamist läks Ungas minema. Ja siis läksin mina ka. Ega selliste pingetega pikalt koos elada ei saa.

Su praegune abikaasa Kersti on aastaid olnud Vanalinna Hariduskolleegiumi (ehk Vanalinna kooli) direktor.

Jah. See  kool on mõttekaaslaste liit, mille tegevus  on suunatud sellele, et lastel oleks kasvukeskkond, kus nad tõesti saavad areneda haritud inimesteks ja kujuneda rõõmuks nii oma vanematele kui ka kogu rahvale. Praeguseks selle töö viljad juba ilmnevad, mõned endised õpilased on seal juba õpetajateks.

Kas praegune abielu on eelmisest kooskõlalisem?

Jah.

Kui palju sul üldse järeltulijaid on?

Praegusest abielust on kaks last, seega kokku kuus. Lisaks kolm kasulast, neist üks Kersti laps tema esimesest abielust. Lapselapsi on kümme. Vanim neist on juba kolmekümnene, ta lõpetas Soomes Kotkas kõrgema merekooli ja on laevaehitusinsener. Kõige noorem saab varsti kaheseks.

Praegusse poliitikasse tulid Rahvarinde kaudu?

Rahvarindes olin algusest peale. Ühel päeval helistas Kvalifikatsiooniinstituuti keegi Savisaar Plaanikomiteest ja  kutsus juttu ajama. Mõtlesin, et jälle mingi jama. Aga Savisaar küsis ilma pikemata, et mismoodi me saaksime selle nõukogude võimu kukutada. See võttis tummaks, ma ei osanud algul öelda A-d ega O-d. Siis aga avaldasin arvamust, et tegutseda tuleks nii, nagu Lenin õpetas: leida tuleks kõige nõrgem lüli… Antud hetkel on selleks looduskeskkond. Rahva aktsioonid seoses looduskeskkonnaga oleksid ühelt poolt vastuhakk, teiselt poolt ei saaks aga seoses keskkonna kaitsmisega kedagi süüdistada ega muulteel rünnata. Siis tuligi see Kabala värk, vastuhaku üks vorm. Savisaarega sain ma algul väga hästi läbi, seni kui ta ükskord Moskvas (olin Ülemnõukogu liige) palus mul üht oma arengukava kriitilise silmaga parandada. Sellest alates me pole enam suhelnud.

Kuidas sa koonderakonda sattusid?

Koonderakonna lõime vastukaaluks populismile. Suhted Savisaarega olid selleks ajaks mitte ainult isiklikult halvad, vaid ka tema poliitiline platvorm oli mulle tolleks hetkeks juba vastuvõtmatu. Siis ei jäänud muud üle, kui tekitada uus erakond, millele sai nimeks koonderakond. Koonderakonnaga juhtus hiljem see paha asi, et ei õnnestunud saavutada koostöövaimu, ei õnnestunud küllalt hästi ette näha selle tegevuse tulemusi ja tagajärgi, mis sel ajal tohutul hulgal juhtus. Koonderakonna esimees oli küll peaminister, aga võimul oli koalitsioon. Koalitsioon tekitas  siis ja on tekitanud alatasa olukorra, kus mitte keegi ei vastuta. Praegu on samamoodi. Selline “süsteem”, mis Eestis käibib, ei kõlba mitte kuhugi. Oleks vaja, et presidendil oleks täidesaatev võim, Riigikogul seadusandev võim. Ja mingit “lehmakauplemist” ei saaks olla. Riigis tuleks kehtestada vastutusmehhanism, mille eelduseks on asjatundlikkus, mitte kuulumine mõnda erakonda. Praegune riigikorraldus rahuldav ei ole.

Riigikogus oled olnud kolmel korral ja sealt kahel korral ära tulnud.

Mõlemal korral tulin Riigikogust ära, kui ilmnes, et otsustamisel ei võetud arvesse, mida ma soovitasin.  Kui fraktsioonis hakati tegema selliseid asju, mille pärast oli häbi, siis oli kolm võimalust: esiteks, minna rumalustega kaasa ja ulguda, koon püsti, sama, mida teised, teha nägu, et ei märka midagi, tegeleda muude asjadega; oodata järjekordset välisreisi ja uusi vastuvõtte saatkondades… Sellises tegevuses ma ei soovi osaleda. Mind tiitlid ei huvita. Riigikogus oli koos ennast “äraostmatuks” tituleerinud isikutega, kes ei olnud suutelised kõige lihtsamaidki küsimusi endale selgeks mõtlema, oli ühetähenduslikult häbiväärne. Kolmas võimalus oli ära tulla. Ma ei ole nüüd kohustatud mõne rumala inimese käsu järgi nuppe vajutama ja nägu tegema, et see kõik ei ole tobe mäng rahva arvel.

Selleks ajaks, kui loodi Res Publica, olid need probleemid veelgi teravnenud. Res Publicas olid mõned noored mehed, keda ma ammu tundsin, ja mina uskusin, et nad on mitu korda targemad. Mina lootsin, et need noored energilised mehed suudavad ka vanema põlvkonna kaasata, nii et kokkuvõttes tekib sümbioos ühtede energiast ja teiste elutarkusest, millega oleks võimalik vastutus riigi eest enda kanda võtta. Kahtlused hakkasid mul tekkima juba enne erakonna loomist. Ma ei käinud erakonna asutamiskongressil, kus Taagepera esimeheks  valiti. Taageperale sai asi selgeks mõni kuu hiljem. Kahjuks läks asi tunduvalt halvemini, kui ta oleks võinud minna. Ma ei tahtnud kolmandat korda Riigikogusse kandideerida. Ei saa kuidagi öelda, et ma ei tea, mis Eesti

Riigikogus toimub. Tean, et Riigikogu ei ole suuteline tegema seda, milleks ta on kutsutud. Inimestel, kes sinna satuvad, ei ole ettevalmistust ei seadusloomeks ega osalemiseks riiklike institutsioonide analüüsimises, ei riigi, ega riikidevaheliste probleemide käsitlemiseks. Seetõttu ei saa oodata ka tulemusi.

Kahjuks ka Res Publica ei õppinud mitte midagi ja nüüdne Riigikogus olek oli hullem kui eelmine. Olin kümme kuud. Kauem seal olla mina ei suutnud.

Kas sinu seos poliitikaga on praegu säilinud?

Jaa, muidugi. Poliitikast ei saagi ära tulla. Ära võib tulla Riigikogust või erakonnast või mingist organisatsioonist. Mul ei ole ükskõik, mis Eestist saab. Järelikult tuleb osaleda poliitikas. Poliitika on üks kõige keerukamaid ja kõige tähtsamaid asju siin ühiskonnas üldse.

Mis hoobade kaudu sa oma praegust poliitikas osalemist realiseerid?

Peamiselt selle kaudu, et ma osalen eesmärkide seadmises ja analüüsis, tekstide analüüsis, printsiipide süsteemide loomises. Siin Lohul käib ju ka kogu aeg üksjagu inimesi. Kirjutan pidevalt, retsenseerin igasuguseid asju, pean loenguid.

Kui palju sa annad oma jõudu siinse kauni kompleksi korrashoiule?

Siin ma olen kogu aeg, iga päev. Aga raske on öelda, et see siin on mingi töö. Kui arvuti taga ära väsin ja mõte kinni jookseb, siis on alati võimalik tulla õue ja siin midagi teha – niita, istutada või kasta.

Sa oled siinne külavanem. Kas külarahvas tuleb ettevõtmistega kergesti kaasa või on passiivne?

Ega Eesti küla tervikuna ei ole veel ellu ärganud. Šokk oli täiuslik.  Küla infrastruktuur lagunes kolhooside-sovhooside kaotamisega ära aga asemele eiole veel suudetud luua kuigi palju. Infrastruktuur vaesustub aina: kauplustest, sidesõlmedest, koolidest, remondi- ja ehitusasutustest, liiklusvõimalustest jms on jäänud järele väike osa. Kohila sovhoos, hiljem kolhoos, oli võimas asutus, raha oli palju, siin käis üsna vilgas kultuurielu, olid omad puhkekodud nii Eestis kui ka Krimmis ja Kaukaasias. Inimestel on selle elu järgi nostalgia. Midagi niisugust, isegi mitte ligilähedast, praegu ei ole. Paljud ei ela ju kuidagi ära, sest tööd ei ole. On muidugi ka õpitud abitust. Televisioon oma totaalse survega, lihtsustamisega ja seriaalidega tekitab illusoorse keskkonna. Selle asemel, et oma elu elada, inimesed vahivad, kuidas teised elavad. Suur osa lastest istub päevad läbi televiisori või arvuti taga. Sport ja lugemine, loome ja tunnetustegevus jäävad aina enam kõrvale, sest kaubitsemine asjade, keha, mõnuainete jm on muutunud totaalseks. Reklaam matab ja eksitab eriti noori. See kõik on vastutustundetu värk, kultuuriseosed ja inimeste omavahelised seosed on nõrgaks jäänud. Suur osa elanikkonnast on muutunud manipuleeritavaks. Ja need, kellega manipuleeritakse, tahavad omakorda manipuleerida teistega. See on tegelikult totalitaarse süsteemi olemus. Kahjuks on Eesti kool ikka veel sellesama paradigma küüsis, pole suutnud sellest veel vabaneda.

Millised on su hobid? Oled tegelnud purjetamisega?

Väikesest peale. Saaremaal oli meil lodi, millele tõmbasime saksa sõjaväe telgipalaka peale. Kuressaare jahtklubis õppisin purjetama, seal tutvusin Uno Merestega, kellest sai üks mu sõber. Asser Murutariga oleme kõik kohad läbi purjetanud. Tartu meistriks purjetamises tulime vist viisteist korda, Eesti meistriks ikka ka mõne korra. NSV Liidu meistrivõistlustel Sevastoopolis käisime Eestit esindamas ühe korra.  Praegu on mul üks väike purjekas Hiiumaal. Minu purjetamine pole midagi vanima tütre Kati kõrval. Tema on oma perekonna jahil kaks korda purjetanud üle Atlandi.

Kas sul on või on olnud sõpru, keda eriliselt hindad?

Jah, ehkki hindan kõiki oma sõpru, tunnen, et kaks neist tõusevad aina;  üks neist on surnud ja teine elab. Üks on Jüri Lotman, kelle mõju minule on olnud minu arvates väga suur. Teine on Vladimir Jadov, filosoofiadoktor, sotsioloog, kes oli minu väitekirja juhendaja, aga kes on nüüd ka minu isiklik lähedane sõber. Suveti elab ta Eestis, tal on Simunas talu. Ta on küll juba pensionil, aga osaleb aktiivselt veel teadustegevuses.

Kas oled suutnud enamiku oma eluplaanidest realiseerida?

Kaugeltki mitte. Oleksin tahtnud hoopis rohkem tekste maha jätta, aga loenguline ja organisatsiooniline tegevus on võtnud liiga palju aega. Vaja oleks olnud rohkem kirjutada.

Pead sa ennast idealistiks?

Tuleb tunnistada, et küllap ikka jah. Ma arvan, et inimesed peavad tegelema ideaalidega. Ideaalidel on kolossaalne tähtsus. Väga tähtis on ka unistada. Kui millestki unistada ei ole, on väga kurb.

Oled sa pigem vasak- või parempoolne?

Ma arvan, et ma olen mingi keskmine, olen tsentrist. Ma ei ole liberaal, parempoolne, kes ütleb, et igaüks elagu või surgu, oma asi. Kui ta oskab, siis elagu, kui ei oska, siis surgu maha. Mina nii ei mõtle. Ma arvan, et väga paljudel inimestel on õigus etendada ühiskonnas seda osa, mida ta suudab, ja loota selle peale, et teised ikka natukene ka teda aitavad. Selleks see riik ongi, et oma kodanike eest hea seista ja neid hoida.

Mida peaks tegema inimene, kes on hingelisse kriisi sattunud?

Kõigepealt tuleb endale selgeks teha kriisi põhjused, neid võib olla mitu: kas võõrandumine, kõrvalejäetus, absurdisituatsiooni sattumine, millest ei osata leida väljapääsu või muu. Siis tuleb otsustada ära, mida nende põhjustega võiks peale hakata. Kriis kujuneb üsna pika aja jooksul ja ka kriisist ülesaamiseks tuleb päris pika aja jooksul pingutada. Enamasti ei ole mõne päeva või kuuga võimalik midagi saavutada.

Kas sul ka endal on mõnd sellist seisundit olnud?

Ja, muidugi. Õnnestumised ja äpardused, võidud ja kaotused käivad käsikäes. Enamikul inimestel on olnud võimalus kogeda kõike. Isiklikud asjad elus toimuvad enamasti läbi kriisi. Mõni elab neid läbi teravamalt, teisel läheb rohkem õnneks. Abielus oli kriis … aga ma ei ütleks, et mul oleks olnud nüüd selliseid masendavaid kriise, kus ma ei saanud enam millestki aru ja oleksin pidanud lausa ahastusse jääma. Kõige rängem sündmus mu elus oli tuisutormis, kus lumevaalus kaotas auto juhitavuse ja libises vastassuunale.  See, kui minu autoga kokkupõrkes said surma kaks inimest, oli muidugi õudne lugu,  aga see oli õnnetus, mitte kriis. Õnnetusega kaasnes shokk, mis pani järele mõtlema väga paljude asjade üle.

Kas vajad pigem üksindust või pigem suhtlemist?

Mina tahan just nimelt vaheldust. Ma tahan kindlasti üsna palju suhelda. Aga samas on lausa vajadus olla üksi. Ma olen rahul ainult siis ja alles siis, kui on võimalusi mõlemaks. Näiteks võin öelda, et lausa vapustavalt vahva on üksinda öösel merel olla. Kui tähed siravad taevas, ja kurss on kuu sillerdusse, kogeb inimene, mis see on, mis on võrratu. Öine meri on imetlusväärne, see toimib hämmastavalt. See on midagi niisugust, mida, nagu kõike suurt ja tõelist, sõnul seletada ei saa.

Kas inimene on eakana targem kui noorena?

Ja muidugi, selles ei ole kahtlust. Aga muidugi võib see olla ühel nii, teisel naa. Võib ju juhtuda, et eakas inimene hakkab juba unustama ja ei suuda süsteemi tervikuna enam silmas pidada. “Eakas“ on ka veniv mõiste, kuskil on nähtavasti see piir, kus inimene suudab teha veel päris häid otsuseid ja kõiki olulisi asju arvestada. Aga eks vanusega võib tekkida ju ka igasuguseid väärastumisi, näiteks konservatiivsus – enam ei nähta ruumi ega vajadust uuendusteks. Elukogemus on suurte otsuste tegemisel asendamatu, sest kogemustega kaasneb ettenägemisvõime. Noortel on oma entusiasmi ja bravuuriga võimalik üldse midagi mõistlikku teha üksnes juhul, kui nad suudavad vanema põlvkonnaga seostuda.

Kas inimese saatuse määrab juhus, tema karakter või aeg, milles ta elab?

Mina arvan, et mida me ka ei teeks, kui põhjalikult ka ei mõtleks asju läbi, juhusel on ikka oma osa. Seda asjaolu, mida ühed nimetavad juhuseks, seda nimetavad teised  jumalaks ja kolmandad kuradiks. Igas protsessis objektiivse kõrval igal juhul veel midagi vahel, ja see midagi toimib. Küsimus on peamiselt selles, mis suunas ta toimib. See tähendab, et me peaksime nii isiklikke kui ühiskonnaasju alati hoolikalt läbi mõtlema, püüdma ette näha nii ohte kui võimalusi, kaaluda alternatiive. Mõtlema peab! Aga välja tuleb ikkagi midagi muud.

Oled sa mõelnud surma peale? Kardad sa surma?

Kui ma ütleksin, et ma aina mõtlen surma peale, siis see õige ei oleks. Mõnikord olen natuke mõelnud. Ma ju tean väga hästi, et keegi siia ilma igavesti ei jää. Aga seda ma nüüd küll ei ütleks, et ma kardan surma. Miks ma peaksin kartma? Iga inimese elul on algus ja lõpp ka, pole siin midagi karta. Ma loodan, et teised pärast mind teevad natuke paremini, ja võib täiesti võimalik olla, et nii mõnigi mõte ja tegu, mis mul on õnnestunud siin teha, elab edasi ja võimaldab kellelgi teisel paremini selgust saada ja toime tulla. Ma arvan, et ei ole viga midagi. Võib edasi elada!

4058 sõna
2455 vaatamist
Maris Balbat

Maris Balbat on sündinud 20. juunil 1936. aastal Tallinnas. Lõpetanud 1954 Tal- linna 7. keskkooli, 1959 TRÜ ajaloo eriala ja 1967 TA Ajaloo Instituudis teatriajaloo aspirantuuri. Olnud 1968—1969 Teatri- ja Muusikamuuseumi teaduslik töötaja, 1969—1977 „Tallinnfilmi“ stsenaariumide toimetuskolleegiumi liige ja mängufilmide toimetaja ning 1979—1997 ajalehe „Sirp ja Vasar“ („Kultuurileht“) teatri- ja filmitoi- metaja ning 1997—1998 ajalehe „Kultuuri- maa“ toimetaja. Avaldanud aastast 1962 artikleid, arvustusi jm erinevates väljaan- netes. Toimetanud kogumiku „Madis Kõi- vu mõttelistes maailmades“ (Eesti Näi- temängu Agentuur, 2003). If you liked this post, check out Objektiiv – Kuidas parandada Eesti poliitkultuuri?