Arengu eeldused

Vaata, millise nurga alt tahad, ikka paistab, et inimene võib saada targemaks, võimekamaks ja tublimaks muuski mõttes mitmel teel. Õppimise osa on suhteliselt väike.

Mängiv laps

Kui koolis domineerib reproduktiivne tegevus, mida on harjutud “õppimiseks” pidama, siis ei maksa imestada, et õpilased, kellel on vähegi iseteadvust, ei taha seal käia, rikuvad korda ja üritavad end mistahes vahenditega vabaks murda. Kui aga koolis domineerib loomine, uurimine, katsetamine, avastamine, projekteerimine ja nõustamine, kui sundimise ja surumise asemel on vaimustus, üksteise toetamine, julgustamine, vastastikuse rikastamise printsiibi alusel, siis on edasiviivateks tegutiteks usaldus, andekus, sünergia ja huvi, imestamine ja huvi, vaimustus ja huvi.

Muidugi on hea, kui kellelgi ei ole enam selliseid õpilasi, kes ei taha või ei jõua õppida. Veel parem oleks, kui kõik õpilased tahaksid ka mõtelda, uurida, mängida, matkida, luua, töötada jne.

Küll oleks hea, kui me keskenduksime eri eas poiste ja tüdrukute arengu eeldustele ja tegevustele, milles inimesed hakkavad üha rohkem ja paremini teadma ja oskama, aru saama ja mõistma, tahtma ja julgema, suutma ja jõudma…

Nii, nagu ikka veel käibel olevas pedagoogikaõpikus (käsiraamatus), nii ka igapäevastes kooli- ja kodujuttudes peetakse kõiki koolis toimuvaid tegevusi õppimiseks, kõike, mida inimene kuuleb, näeb, kogeb, tunneb ja mõtleb, peetakse mõnikord ka siin listis õppimiseks…

Kuidas saaks sellest taagana toimivast mõtlemisviisist vabaneda? Olen mitu korda soovitanud teha veidi analüütilist “tööd” – sh joonistada endale mingisugunegi mudel koolis, kodus ja väljaspool toimuvate tegevuste, kui ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate sündmuste jadade kohta. Seejärel saaks vaadata hoolikamalt (täpsemalt, süsteememalt), millistel eeldustel saavad inimesed nendes tegevustes olla (neid tegevusi teha) ja midagi saavutada, mis võib nendes tegevustes ja nende tegevuste tõttu juhtuda, milliseid sihte ja eesmärke saaks seada ja mida tegelikult taotletakse.

Edu saavutamiseks oleks vaja kõigepealt selgemaks mõelda, mis see on, mida me nimetame EDU-ks. Paraku on Eesti ikka veel ka selliseid õpetajaid, kooli- ja haridusjuhte, lapsevanematest ja vanavanematest rääkimata, kelle meelest näitab õpilase edukust koolis pandud hinded. Mida sa oskad selle peale öelda? Võiks ju ahastada: “Oo, püha lihtsameelsus!”, aga mis sellestki kasu oleks! Inimesed, kes ei oska oma peaga mõelda, teevad ikka edasi nii, nagu nad varem tegid ning pahandavad, et keegi söandas nende rahu rikkuda ja niigi madalat autoriteeti õõnestada.

Õppiv tudeng

Õppe edukuse esmaseks eelduseks on kahtlemata tervis (NB! mitte pelgalt haiguse puudumine), mälu, fantaasia ja kõik teised psüühilised protsessid, seisundid ja nähtused sh mõtlemine, julgus, tahe…, muidugi ka temperament ja iseloom, milles on oma (mitte just väike) osa ka pärilikel omadustel.

Õpilase arengu eelduseks on eluviis ja -korraldus, sh elurütm ja -pinge, -laad ja -stiil, uni, puhkuse ja pingutuse suhe, toit ja toitumine, jook ja joomine, liikumine, värske õhk, rõivad ja jalavarjud.

Õpilase arengu eelduseks on see, kelleks teda peetakse; suhted ja suhtlemine või kohtlemine, millest omakorda kasvab välja enese- ja grupiteadvus, eneseusk ja -usaldus, hoolivus ja kindlusetunne, keskendumine, pühendumine…

Õpilase arengu eelduseks on vaimsus, kogu elu ja elamise mõtestatus, seostatus, terviklikkus, milles on oma osa nii ajalistel kui ka ajatutel so igavikulistel väärtustel, kohustustel, õigustel ja vastutusel nii oleviku, mineviku kui tuleviku suhtes.

Õpilase arengu eelduseks on armastus, millega kaasneb andestus ja veel väga palju.

Arengu eelduseks on vabadus millekski (NB! mitte “millestki”). Kui inimesele on ette kirjutatud (kindlaks määratud), mida ta võib teha, kus ta võib olla, millal võib midagi ette võtta jne, siis tunneb inimene end vangis olevat. Kui aga on selgelt teada, mis on keelatud, siis on inimesel (ükskõik, millises eas) ühtlasi selge, et kõik, mis keelatud ei ole, on lubatud ja inimene saab tunda end vabana. Elades ühiskonnas ja kultuuris tuleb kõigil omandada mõned reeglid, mis on põhimõttelise tähendusega. Näiteks: “Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks!”, või “Mõõt ja piir on seal, kus edasi minnes kahjustaksid teiste inimeste õigust olla iseendaks ja teha sedasama, mida sina teha tahaksid!”, või “Looduse, kultuuri ja tervise arvel ei tohi teha mitte midagi!”. Muidugi kuulub sellesse ritta kogu müütide ja tabude süsteem.

(Need ei ole “kotid”, mida lastele pähe topitakse! Kultuur saab püsida seni, kuni vanem põlvkond oskab, tahab ja suudab kõlbeliste arusaamade süsteemi sellisena hoida, et see nooremale põlvkonnale üle kanduks ja püsiks rahvusmälu, sh keel.)

Kas kool on õppimisasutus, õppeasutus või haridusasutus?

Kui kool on haridusasutus, siis oleks vaja kanda hoolt kõige selle eest, mis on vajalik haritud inimeseks kujunemisel. Sel juhul ei tohiks koolis sallida midagi sellist, mis kahjustab õpilast ja õpetajat, mis raskendaks iseseisvalt orienteeruva, tundava ja mõtleva inimese kujunemist. Selliseks ei sünnita ega kujuneta üleöö.

Kui põhiprotsessiks on koolis ja kodus lapse areng, siis on vaja igas koolis võimalikult hästi endale ja kõigile teistele selgeks teha, millest sõltub eri eas poiste ja tüdrukute areng, millist osa etendavad selles tervikus füüsiline ja vaimne tase, intellektuaalne ja emotsionaalne tase, kõlbeline ja sotsiaalne tase ning märgata, et väärtuseks on tasakaalustatud tervik, mis on iga lapse puhul ERILINE.

“Ühtluskool” ei tähenda seda, et kõik lapsed võib vermida ja vormida ühesuguseks, nagu kuullaagri kuulid.

Võibolla keegi tunneb, et aeg on tal eest ära läinud ja järele joosta enam ei jõua. Ehk on neidki, kes hoomavad selgelt, et Eesti Vabariiki ei saa rajada nõukogudeaegsete arusaamade raames. Mida siis peaks tegema?

890 sõna
4368 vaatamist
Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ülo on Tartu Ülikooli emeriitprofessor. If you liked this post, check out Video: Mis on töö?