Üo Vooglaid räägib sellest, kuidas vanaisa tarkus on aidanud temal kasvada inimeseks. Ülo ütleb, et tal on olnud väga palju õnne, et tal oli selline suurpärane vanaisa, kel polnud iial kahju ajast, mis temale kulutas.
Kindlasti polnud Ülo lapsepõlves igas mõttes eeskujulik laps, vaid nagu iga teinegi poiss, kes avastab ennast ja maailma enda ümber, millega paratamatult kaasneb ka väiksemaid või suuremaid tempusid. Ülo räägib erinevatest värvikatest lapsepõlveseiklustest ja kuidas vanaisa tema tempudega oskas arukalt ja õpetlikult toime tulla.